25 aastat tagasi avaldas Marcelo armastusromaani ja seejärel, pärast üht traumaatilist sündmust, ei kirjutanud enam ridagi. Nüüd otsustab ta oma vaikimise lõpetada ja hakata kirjutama päevikut. Nii visandab ta joonealused märkused oma tulevasele teosele, mis räägib kirjanikest või kirjanduslikest tegelastest, kes on ühel hetkel kirjutamisega lõpparve teinud. See on vaimukas kirjanduslooline pillerkaar legendaarsetest vaikijatest ja vakatajatest, kes on kirjutaja Bartleby kombel öelnud: „Ma parem ei kirjuta.“ Kuid võimalik, et just mööda ei-labürinti rännates kerkivad esile tulevikukirjandusse viivad teed. Enrique Vila-Mataselt on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Pariisile ei tule iial lõppu“ (LR, 2014, nr 35–38, tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“ (Toledo, 2014, tlk Triin Lõbus).
