Tänuavaldused

      Minu alandlik ja siiras tänu!

      Nagu alati, tänan ennekõike oma toimetajat ja lähedast sõpra Jason Kaufmani pühendumise ja ande… ning peamiselt hea huumorimeele eest.

      Oma erakordset abikaasat Blythe´i armastuse ja kannatlikkuse eest kirjutamisprotsessi ajal ning erakordse vaistu ja avameelsuse eest esimese toimetajana.

      Oma väsimatut agenti ja head sõpra Heide Langi, kes navigeerib kogenult läbi hoopis suurema hulga vestluste, maade ja teemade, kui ma eales oskan aimata. Olen tema oskuste ja energia eest igavesti tänulik.

      Tervet Doubleday meeskonda innu, loovuse ja pingutuste eest minu raamatute nimel. Minu eriline tänu kuulub Suzanne Herzile (nii paljude kübarate kandmise… ja selle eest, et ta teeb seda nii vaimustavalt), Bill Thomasele, Michael Windsorile, Judy Jacobyle, Joe Gallagherile, Rob Bloomile, Nora Reichardile, Beth Meisterile, Maria Carellale, Lorraine Hylandile ning Sonny Mehtale, Tony Chiricole, Kathy Tragerile, Anne Messitte´ile ja Marcus Dohle´ile lõputu toetuse eest. Random House´i müügiosakonna uskumatutele inimestele – teile pole võrdseid.

      Oma tarka nõustajat Michael Rudelli ülitäpse vaistu eest kõigis, nii suurtes kui ka väikestes küsimustes, ning sõpruse eest.

      Oma asendamatut assistenti Susan Morehouse´i hea tuju, taktitunde ja toimekuse eest. Ilma temata vajuks kõik kaosesse.

      Kõiki oma sõpru Transworldis, eriti Bill Scott-Kerri loovuse, toetuse ja rõõmsameelsuse eest, samuti Gail Rebucki hiilgavate juhiomaduste eest.

      Oma Itaalia kirjastajat Mondadorit, eriti Ricky Cavallerot, Piera Cusanit, Giovanni Duttot, Antonio Franchinit ja Claudia Scheud, ning oma Türgi kirjastajat Altin Kitaplari, eriti Oya Alparit, Erden Heperit ja Batu Bozkurti selle raamatu tegevuspaikadega seotud eriteenete eest.

      Oma erakordseid kirjastajaid kogu maailmas nende kire, ränga töö ja pühendumise eest.

      Leon Romero-Montalvot ja Luciano Guglielmit Londoni ja Milano tõlkepaikade korraldamise eest.

      Säravat doktor Marta Alvarez Gonzálezt, kes veetis meiega Firenzes nii palju aega ning aitas linna kunsti ja arhitektuuri ellu äratada.

      Võrratut Maurizio Pimponit kõige eest, mida ta tegi, et meie külaskäiku Itaaliasse igati paremaks muuta.

      Kõiki ajaloolasi, giide ja spetsialiste, kes kulutasid Firenzes ja Venezias minu peale heldelt oma aega ja jagasid kogemusi: Giovanna Rao ja Eugenia Antonucci Biblioteca Medicea Laurenzianas; Serena Pini ja Palazzo Vecchio personal; Giovanna Giusti Uffizi galeriis; Barbara Fedeli ristimiskabelis ja il Duomos, Ettore Vio ja Massimo Bisson Püha Markuse basiilikas; Giorgio Tagliaferro Doodžide palees; Isabella di Lenadro, Elizabeth Carroll Consavari ja Elena Svalduz kogu Venezias; Annalisa Bruni ja Biblioteca Nazionale Marciana töötajad. Siiras tänu ka paljudele teistele, keda ma selles lühendatud nimekirjas ei maini.

      Rachael Dillon Friedi ja Stephanie Delmanit firmast Stanford J. Greenburger Associates kõige eest, mida nad teevad nii siin kui ka välismaal.

      Doktor George Abrahami, doktor John Treanorit ja doktor Bob Helmi erakordse mõistuse ja asjatundlikkuse eest.

      Oma esimesi lugejaid, kes mulle teel õige perspektiivi andsid: Gred Brown, Dick ja Connie Brown, Rebecca Kaufman, Jerry ja Olivia Kaufman ning John Chaffee.

      Netinutikat Alex Cannonit, kes koos Sanborn Media Factory meeskonnaga hoidis online-maailmas asjad käigus.

      Judd ja Kathy Greggi, kes pakkusid mulle selle raamatu viimaste peatükkide kirjutamisel vaikset pelgupaika Green Gablesis.

      Princetoni Dante-projekti, Columbia ülikooli Digital Dante ja World of Dante vaimustavaid materjale.

      Inferno

      Põrgu sügavaimad paigad on mõeldud neile, kes jäävad moraalse kriisi aegadel erapooletuks.

      FAKT:

      Kõik kunsti-, kirjandus- ja teadusteosed ning ajaloolised viited selles romaanis on tegelikult olemas.

      Konsortsium on eraorganisatsioon, millel on esindused seitsmes riigis. Selle nimi on turvalisuse ja privaatsuse huvides muudetud.

      Põrgu on allilm sellisena, nagu seda kirjeldatakse Dante Alighieri eepilises poeemis “Jumalik komöödia”, mis kujutab põrgut keeruka ülesehitusega vallana, mille asukaid nimetatakse “varjudeks” – need on elu ja surma vahele lõksu jäänud kehatud hinged.

      Proloog

      Mina olen Vari.

      Pagen läbi kurbuse linna.

      Lendan läbi igavese häda.

      Ronin hingetult Arno jõe kallastel… keeran vasakule Via dei Castellanile ja liigun edasi põhja poole. Kössitan Uffizi galerii varjus.

      Ja nad on mul ikkagi kannul.

      Nende sammud muutuvad mind halastamatu otsustavusega jahtides aina valjemaks.

      Nad on mind aastaid jälitanud. Nende järjekindlus on hoidnud mind põranda all… sundinud mind elama purgatooriumis… töötama allilmakoletisena maa all.

      Mina olen Vari.

      Siin, maa peal, tõstan pilgu põhja poole, kuid ei suuda leida otseteed lunastusele… sest Apenniini mäed varjavad esimesed koidukiired.

      Möödun sakmetega torni ja ühe osutiga kellaga palazzo tagant… põiklen Piazza di San Firenze varahommikuste kauplejate vahel, kelle kähedad hääled lehkavad lampredotto ja röstitud oliivide järele. Bargello eest möödudes keeran läände Badia torni poole ning põrkan trepi jalamil vastu raudväravat.

      Siin tuleb tõrjuda sul iga kõhklus.1

      Keeran käepidet ja astun käiku, millest tean, et tagasiteed ei ole. Sunnin tinaraskeid jalgu kitsal trepil üles rühkima… mööda kulunud ja lohkus marmorastmeid taeva poole.

      Hääled kajavad alt vastu. Anuvalt.

      Nad on mul kannul, liginevad järeleandmatult.

      Nad ei mõista, mis on tulemas… ega seda, mida olen nende heaks teinud!

      Tänamatu maa!

      Ülespoole ronides nägemused muutuvad… iharad kehad väänlemas sädemevihmas, aplad hinged ujumas väljaheidetes, äraandlikud kaabakad tardunud Saatana jäises haardes.

      Ronin viimastest astmetest üles ja jõuan tippu, vankudes poolsurnuna niiskesse koidikuõhku. Ruttan inimesekõrguse müüri äärde ja piilun läbi laskeavade. Kaugel all on õnnistatud linn, mis on saanud mulle varjupaigaks nende eest, kes mind pagendasid.

      Hääled hüüavad mind, nüüd on nad päris kannule jõudnud. “See, mida sa oled teinud, on hullumeelne!”

      Hullus sünnitab hullust.

      “Jumala armastuse nimel,” hüüavad nad, “ütle meile, kuhu sa selle peitsid!”

      Just Jumala armastuse nimel ei ütle ma seda.

      Seisan nurkaaetult, selg vastu külma kivi. Nad vahivad sügavale minu selgetesse rohelistesse silmadesse ja nende ilme muutub süngeks, see pole enam keelitav, vaid ähvardav. “Sa tead, et meil on oma meetodid. Me võime sundida sind ütlema, kus see on.”

      Just seepärast olengi ma roninud poolele teele taevasse.

      Pöördun ilma hoiatamata ja sirutan käed, klammerdun kõrge serva külge, tõmban ennast üles, ronin põlvedele ja ajan ennast siis püsti… seistes ebakindlalt sügaviku veerel. Kulla Vergilius, näita mulle teed läbi tühjuse.

      Nad tormavad uskumatult lähemale, soovides mind jalgadest haarata, kuid kartes, et löövad mu tasakaalust ja lükkavad üle serva. Nüüd anuvad nad vaikses meeleheites, kuid mina olen neile selja pööranud. Ma tean, mida pean tegema.

      Minu all, peadpööritavalt kaugel minu all laiuvad punased kivikatused nagu tulemeri, valgustades kaunist maad, kus kunagi uitasid ringi hiiglased… Giotto, Donatello, Brunelleschi, Michelangelo, Botticelli.

      Nihutan varbaid serva poole.

      “Tule