Duell. Anton Tšehhov
Читать онлайн книгу.
>
DUELL
I
Kell oli kaheksa hommikul – aeg, millal ohvitserid, riigiametnikud ja sissesõitnud pärast palavat, lämmatavat ööd harilikult meres suplesid ja hiljem läksid paviljoni kohvi või teed jooma. Ivan Andreitš Lajevski, kõhn, blond, umbes kahekümne kaheksa aastane noormees, rahandusministeeriumi müts peas ja tuhvlid jalas, tuli suplema ja leidis rannas eest palju tuttavaid ning nende keskel oma sõbra, sõjaväearsti Samoilenko.
See Samoilenko, suure pügatud peaga, ilma kaelata, punase näo, suure nina, karvaste mustade kulmude ja halli põskhabemega paks, pundunud ja lisaks veel armeeohvitseridele omase käheda bassihäälega mees, jättis igale äsja sissesõitnud inimesele ebameeldiva jõhkardi ja kärkija mulje, kuid vaevalt oli esimesest tutvusest möödunud kaks-kolm päeva, kui ta nägu hakkas tunduma haruldaselt heasüdamlikuna, armsana ja isegi ilusana. Hoolimata oma kohmakusest ja jämedavõitu toonist, oli ta vaikse loomusega, äärmiselt lahke, abivalmis ja heasüdamlik inimene. Kõigi linnaelanikega oli ta sinasõber, kõigile laenas raha, kõiki arstis, oli kosjasobitajaks, lepitajaks, korraldas väljasõite rohelisse, kus ta küpsetas šašlõkki ja keetis väga maitsvat meriärnileent; alati oli tal kellegi eest hoolitseda ja paluda ning alati tundis ta millegi üle rõõmu. Üldise arvamuse järgi polnud ta hingel ühtki pattu ja talle omistati ainult kaht nõrkust: esiteks – ta häbenes oma head südant ja püüdis varjata seda kurja pilgu ja teeseldud jämeduse taha, ning teiseks, talle meeldis, et velskrid ja soldatid hüüaksid teda teie ekstsellentsiks, kuigi ta ise oli ainult riiginõunik.
«Aleksandr Davidõtš, vasta mulle ühele küsimusele,» alustas Lajevski, kui nad mõlemad, tema ja Samoilenko, olid kaelast saadik vees. «Oletame, et sa armud ühesse naisesse ja lood temaga vahekorra; oletame, et sa elad temaga üle kahe aasta ja hiljem, nagu seda juhtub, su armastus lõpeb otsa ja sa hakkad tundma, et see naine on sulle võõras. Kuidas sa niisugusel juhul toimiksid?»
«Väga lihtsalt. Head teed sulle minna, kallike, – ja ongi jutul lõpp.»
«Öelda on kerge! Aga kui tal pole kuhugi minna? Kui ta on üksik, kui tal pole sugulasi ega krossigi raha, ja töötada ka ei oska…»
«Mis seal ikka? Ühekordselt viissada pihku või kakskümmend viis iga kuu – ja aitab. Väga lihtne.»
«Oletame, et sul on nii viissada kui ka kakskümmend viis iga kuu, kuid naine, kellest ma räägin, on intelligentne ja uhke. Kas sa tõesti julgeksid pakkuda talle raha? Ja millisel kujul?»
Samoilenko tahtis midagi vastata, kuid samal ajal kattis neid mõlemaid suur laine, põrkas siis vastu kallast ja veeres kohinal mööda kiviklibu tagasi. Sõbrad tulid kaldale ja hakkasid end riidesse panema.
«Raske on muidugi elada naisega, kui sa teda ei armasta,» ütles Samoilenko saapa seest liiva raputades. «Kuid asja tuleb võtta inimlikult, Vanja. Kui minuga peaks sedasi juhtuma, ei teeks ma väljagi, et mu armastus on läbi, vaid elaksin temaga kuni surmani.»
Ta märkas äkki oma nõrkust, hakkas oma sõnu häbenema ja ütles:
«Aga minu pärast kas naisi maailmas on või ei ole. Käigu nad kus seda ja teist!»
Sõbrad riietusid ja läksid paviljoni. Siin oli Samoilenko oma inimene ja tema jaoks olid olemas isegi spetsiaalsed lauanõud. Igal hommikul toodi talle kandikul tass kohvi, kõrge kandiline klaas vett jääga ja pits konjakit; kõigepealt jõi ta ära konjaki, siis kuuma kohvi, seejärel jääga vee; see oli vist väga maitsev, sest pärast joomist hakkasid ta silmad mahedalt läikima, ta silus mõlema käega oma põskhabet, vaatas merd ja lausus:
«Imeilus vaade!»
Pärast pikka ööd, mis Lajevskil oli kulunud kurbadele, kasututele mõtetele, mis häirisid und ja näisid suurendavat öö lämmatavat palavust ja pimedust, tundis ta end väsinuna ja loiuna. Suplusest ja kohvist ei läinud ta enesetunne paremaks.
«Aleksandr Davidõtš, jätkame oma vestlust,» ütles ta. «Ma ei hakka midagi varjama ja ütlen sulle kui sõbrale avameelselt: mu lood Nadežda Fjodorovnaga on halvad… väga halvad! Andesta, et pühendan sind oma saladustesse, kuid ma pean tingimata oma südamelt kõik ära rääkima.»
Samoilenko, kes aimas, millest jutt tuleb, lõi silmad maha ja hakkas sõrmedega vastu lauda koputama.
«Elasin temaga kaks aastat, ja mu armastus lõppes…» jätkas Lajevski, «õieti öelda, ma sain aru, et mingit armastust polnudki… Need kaks aastat olid – pettus.»
Lajevskil oli harjumus kõneluse ajal oma roosasid peopesi tähelepanelikult silmitseda, küüsi närida või mansette näpitseda.
«Tean väga hästi, et sa ei saa mind aidata,» ütles ta, «kuid ma räägin sellepärast, et minusugusele hädavaresele ja üleliigsele inimesele on rääkimine ainus trööst. Ma pean üldistama iga oma tegu, ma pean oma mõttetule elule leidma seletuse ja õigustuse kellegi teooriates, kirjanduslikes tüüpides, näiteks selles, et meie, aadlikud, mandume, ja nõnda edasi… Möödunud ööl lohutasin end näiteks sellega, et kogu aeg mõtlesin: oi, kui õigesti ütleb Tolstoi, kui halastamatult õigesti ta ütleb! Ja mul oli sellest kergem. Tõesti suur kirjanik, vennas! Õige mis õige.»
Samoilenko, kes polnud kunagi Tolstoid lugenud ja kes iga päev kavatses teda lugema hakata, hämmeldus ja ütles:
«Jah, kõik kirjanikud kirjutavad peast, tema aga võtab otse tegelikkusest…»
«Issand,» ohkas Lajevski, «kuidas on küll tsivilisatsioon meid ära rikkunud! Armusin abielunaisesse; tema aga minusse… Algul köitsid meid suudlused, vaiksed õhtud, truudusevanded, Spencer, ideaalid ja ühised huvid… Milline vale! Õieti öelda, me põgenesime ta mehe eest, kuid valetasime endile, et põgeneme meie intelligentse elu tühisuse eest. Meie tulevik näis meile järgmisena: kuni me Kaukaasias sealsete paikade ja inimestega tutvume, tõmban ma esialgu mundri selga ja käin ametis, hiljem aga, kui meil on vabamad käed, võtame endile maalapi, töötame palehigis, rajame viinamarjaaia, põllu ja nõnda edasi. Kui minu asemel oleksid olnud sina või see sinu zooloog von Koren, siis võib-olla oleksite Nadežda Fjodorovnaga elanud kolmkümmend aastat ja jätnud oma pärijatele uhke viinamarjaaia ja tuhat tiinu maisipõldu, mina aga tundsin esimesest päevast alates, et olen omadega läbi. Linnas on talumatult kuum, igav, inimestest tühjad tänavad, aga kui lähed linnast välja, siis tundub, nagu varitseksid iga põõsa ja kivi taga pikkjalad, skorpionid ja ussid, veelgi kaugemal aga on mäed ja kõrbed. Võõrad inimesed, võõras loodus, vilets kultuur – kõik see, vennas, pole sootukski nii kerge, kui jalutada mööda Nevskit, kasukas seljas ja Nadežda Fjodorovna käevangus, ning unistada soojadest maadest. Siin peab võitlema elu ja surma peale, aga mis võitleja mina olen! Hale neurasteenik, siidkäsi… Juba esimesel päeval sain aru, et mu mõtted töökast elust ja viinamarjaaiast ei kõlba mitte kuhugi. Mis aga armastusse puutub, siis pean sulle ütlema, et elada naisega, kes on lugenud Spencerit ja on sinu pärast läinud maailma lõppu, on niisama ebahuvitav kui mis tahes Anfissa või Akulinaga. Lõhnab niisamuti triikraua, puudri ja arstirohtude järele, needsamad papiljotid igal hommikul ja seesama enesepetmine…»
«Ega ilma triikrauata majapidamises läbi saa,» ütles Samoilenko ja punastas seepärast, et Lajevski temale tuttavast daamist nii avameelset rääkis. «Nagu ma märkan, oled sa täna halvas tujus, Vanja. Nadežda Fjodorovna on suurepärane, haritud naine, sina aga oled tohutu mõistusega mees… Muidugi, te pole laulatatud,» jätkas Samoilenko ja vaatas tagasi naaberlaudadele, «kuid see pole ju teie süü, ja pealegi… eelarvamustest tuleb lahti öelda ja seista kaasaegsete ideede tasemel. Mina ise olen kodanliku abielu poolt, jah… Kuid minu arvates, kui olete kord juba vahekorda astunud, siis peate elama koos kuni surmani.»
«Ilma armastuseta?»
«Seletan kohe,» ütles Samoilenko. «Umbes kaheksa aastat tagasi oli meil siin agendiks üks taadike, tohutu mõistusega mees. Tema taotses öelda: perekonnaelus on peaasi – kannatlikkus. Kas kuuled, Vanja? Mitte armastus, vaid kannatlikkus. Armastus ei või kesta kaua. Paar aastat elasid sa armastades, kuid nüüd on su perekonnaelu jõudnud nähtavasti sellesse ajajärku, kus tasakaalu alalhoidmiseks pead nii-öelda rakendama kogu oma kannatlikkust…»
«Sina usud oma agendist taadikest, minu meelest pole aga ta nõuandel mingit mõtet. Sinu taadike võis silmakirjatseda, tema võis oma kannatlikkust harjutada ja sealjuures vaadata inimesele, keda ei armasta, kui oma harjutusteks vajalikule objektile, kuid mina pole veel nii madalale langenud; kui mul tekib tahtmine