I

      PARK

      Ta tuleb kohe. Ma ei näe teda veel, aga võin peaaegu kuulda tema samme. Need kajavad hetke tänavasillutisel, enne kui liiv need summutab. Alati ühtmoodi, alati niisama jahmatavalt.

      Ma istusin siin eile samamoodi nagu üleeile. Ta näeb mind vaevalt, kuigi pargis ei ole hommikuti sel ajal ühtki inimest. Pink jääb varju ja selle kohal on kastanipuu. Mõnikord tuulisel päeval riivavad puu lehed mu nägu. Praegu, kevadisel ajal, laseb see õisi maha ja need panevad pingi kleepuma.

      Ma ei jää kunagi hiljaks. Tema mõnikord jääb. Siis hakkan ma muretsema ja mõtted lähevad ekslema. Kardan, et ta ei tule enam kunagi. Ma tean, et mu hirm on asjatu, aga ma ei saa selle vastu midagi. Vahel kaldun ma tarbetusse lõplikkusse.

      Nüüd ta tuleb. Ta astub kärmelt ja tema sammud kajavad tänavasillutisel. Tal on kiire. Ma vaatan kella ja see on viis minutit kaheksa läbi. Hommik on külm ja ta on endale salli ümber mässinud. See lehvib tuules. Tal on tumedad juuksed ja ta on pikk. Tema nägu on pärast talve hele. Ta on mõttes ega paista märkavat enda ees veelompi. Ega taevast, kus pilved liiguvad pärast vihma kiiresti. Ma olen kindel, et ta ei märka mind. See on imelik; kuidas inimesed kõnnivad üksteisest mööda ja kastanipuu lehed peidavad näo varjud.

      Ma vaatan, kuidas ta kõnnib platsi ühest servast teise. Ma ei liigahtagi. Tema mantliserv lõpeb ülalpool põlve ja selle alt vilksatab seelik. Miski teeb talle nalja, paneb teda naeratama. Mulle meeldib tema naeratus, kuigi see ka häirib mind. See lahutab meid ja viib teda minust kaugemale. Võib-olla on hommikul juhtunud midagi, mis teda naerma ajab. Võib-olla ootab ta midagi. Mina ootan ainult teda.

      Minu aknast paistab aed. Õigupoolest on see siseõu, millest on saanud aed. Ma ütlen selle kohta aed, sest puud küünitavad teise korruse rõdudele ja müüri vahel vingerdab luuderohi. Põõsad on metsistunud ja rohi ulatub põlvini. Müüris on raudvärav, kust keegi ei käi. See on aastaid lukus olnud.

      Aknalaual on klaasvaas ja selle kõrval kuivanud puuviljad. Vaasis on vesi ja sellelt peegelduvad toa värvid. Aknaraamilt koorub värvi, sest maja on igivana. Ma isegi ei tea, kui vana see on. Selle seinad piiravad aeda, liituvad teiste seintega ja teiste aedadega ja väljastpoolt paistab, nagu koosneks hoone üksnes kivist ja raudpiirdest.

      Üle tänava on park. See ei ole sama park, kus ma teda ootan, vaid park, mille keskel koliseb trammivagun. Õhtuti pilluvad selle juhtmed sädemeid. Ja kui trammi astuda, siis jõuaks väljakule. Ja kui väljak ületada, siis jõuaks jaama. Sealt lähevad rongid läände ja lõunasse. Sinna inimesed lähevad. Läände ja lõunasse.

      Kui ma koju jõuan, riputan mantli esikuvarna. Loen läbi ajalehe ja keedan teed. On hiline pärastlõuna ja valgus aias juba videv. Sel ajal kaob valgus vastasmaja taha ja seinal on selle libisev piir näha. Ma pigistan käed teetassi ümber ja tunnen selle soojust. Vaatan ust, mille taga on tühi tuba. Homseks on lubatud veel külma, aga nädalalõpuks pöörab tuul põhjast itta.

      Esimest korda nägin ma teda kolm kuud tagasi. See oli 12. detsembril. Ma olen selle seinakalendris mustaga ära märkinud. Seal on lihtsalt kirjas: täna ma nägin teda.

      Tavaliselt ma sedakaudu ei käi, vaid möödun kesklinnast põhja poolt, mööda bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Astun oma maja ees trammi peale ja lähen maha seitsmendas peatuses. Ma ei tea, miks, aga sel päeval läksin ma juba viiendas peatuses maha. Olen mõelnud seletuse peale, aga asjata. Võib-olla ma vaid eksisin.

      Oli hommik ja alles hämar. Kõndisin läbi pargi ja üks naine tuli mulle vastu. Vaatasin talle otsa, aga ta oli näo ära pööranud, taeva poole. Kui me teineteisest möödas olime, jäin ma seisma ja vaatasin tagasi. Ma jäin sinna kauaks, kuigi naine oli juba ammu kadunud.

      Järgmisel hommikul läksin viiendas peatuses maha ja kõndisin läbi pargi. Pidin mitu korda kõndima ja olin kindel, et naine ei tule. Ehk oli ta eelmisel päeval eksinud nagu minagi või ehk oli ta linnas ainult läbisõidul. On palju inimesi, keda ma olen näinud ainult korra, pärast seda enam mitte kunagi.

      Ma nägin naist hommikuvalguses. Kuulsin sillutisel samme. Mulle tundus, et ma olin tundnud teda juba kaua, kogu elu. Kuigi see oli muidugi liialdus. Kõndisin naisest mööda ja tundsin tema lõhna. Kui ma olin päris tema lähedal, oleksin võinud käe sirutada ja teda puudutada. Läksin siiski edasi ja alles hiljem pöörasin ringi. Tema tagumik õõtsus ja kott pendeldas vöö kohal, põntsus vaikselt vastu puusa.

      Järgmisel hommikul ei kõndinud ma talle vastu. Istusin varakult kastanipuu varju pingile, aga jaanuaris ei olnud puul lehti, ainult tuul rabistas raagus oksi ja kiviplaadid olid vihmast niisked.

      Täna lõhkusin ma oma kella ära ja pean uue ostma. Ma tean üht head kohta linna teises servas, päris kingavabriku kõrval. Üks mees müüb odavalt vanu kelli. Ostab ja müüb. Tema naine on lühinägelik ja väikeste näppudega. Mees ütleb, et need on head omadused kellassepale, aga halvad omadused abielunaisele.

      Sõidan rattaga mööda bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Lõikan ühe tänavanurga sirgeks ja pean ratta käekõrval väikesest mäest üles lükkama. Sealt näeb kivikatuseid, korstnaid ja linna piiri. Majad kerkivad õhku nagu kulissid ja nende servad lõikavad taeva küljest tüki ära. Ma seisan seal künka otsas ja ootan, kuni hingamine jääb rahulikuks. Istun jälle sadulasse ja kihutan mäest alla. Õhuvool haarab mu juustest kinni ja käratsevad lapsed jäävad selja taha. Neil on patsid peas ja sõrmedel haavad.

      Mees tahab mulle moodsat kella müüa, aga ma ei taha seda. Ma tahan niisugust, mida saab üles keerata. Ta ütleb, et seda peab üles keerama iga kahe päeva tagant ja keeramine võtab aega kümme sekundit. Aastas teeb see tuhat viissada sekundit, kümne aastaga viis tundi. Pelgalt kella üleskeeramist, ütleb mees ja vangutab pead. Mina ütlen, et asi on hoopis teisiti. Kui osta vana kell, siis on teada, et aeg kulub. Muidu võiks arvata, et kõik jätkub igavesti ja miski ei muutu kunagi.

      Kui ma tagasi lähen, tõusevad pilved taevasse ja hakkab sadama. Langeb suuri piisku, mis kolisevad aknalaual, jäävad klaasile sädelema. See on kummaline, kuidas talv neil päevil kevade vastu võitleb, päevast päeva tujutseb. See on nagu vaheruum, kus on ebamugav olla. Ei tea õieti, kuhu suunda minna.

      Ma tean, kuhu ta läheb. Ta kõnnib läbi pargi ja möödub purskkaevust. Värava taga algab tänav, mida ääristavad viirpuud. Tänava lõpus on kirik. Ta kõnnib kiriku poole ja siis lööb kell pool üheksa. Enne kirikut keerab ta paremale ja jõuab väljakule. Läheduses on ülikool, kus on sambarivi. Ta läheb sammaste vahelt sisse ja kaob hoonesse.

      Ma käisin ise samas ülikoolis, aga see jäi pooleli. Isa oleks tahtnud, et ma jätkaksin, aga mina tahtsin midagi muud. Ema arvas sedasama mis isa, aga ma ei tea, mida ta tegelikult arvas. Ta arvas sageli sedasama mis isa, kuigi ma tean, et see ei olnud nii.

      Ma tean, kuhu ta läheb, aga ma ei tea, kust ta tuleb. Ta peab elama kuskil lähikonnas, sest muidu sõidaks ta trammiga. Ma ei tea ka seda, mis kell ta tagasi tuleb. Mõnikord tuleb ta hilja ja ükskord nägin ma teda viimases trammis. Ta vahtis aknast välja ja tema nägu peegeldus klaasil. Ma vaatasin teda terve tee, ja kui ta maha läks, kadus ta pimedusse, ja ma ei näinud teda enam.

      Täna hommikul on ta hiljaks jäänud ja ma ootan kaua. On päevi, kui ta ei tule. Üks naine kõnnib puudliga läbi pargi ja heidab mulle pilgu. Puu otsas on hakid. On vaiksem ja valgem kui eelmisel päeval. Varsti on juba igal pool lehed. Ma ootan veel pool tundi, kuigi ma tean juba, et ta ei tule. Kell lööb üheksa ja ma hakkan pargi serva poole minema. Keeran korraks veel ringi, aga pargis ei ole kedagi.

      Täna oli linnas meeleavaldus. Mulle näis, nagu oleksin ma inimsummas tema nägu näinud, aga võib-olla ma eksisin. Need olid tehasetöölised, kes ähvardasid tehase kinni panna. Karjusid, et tolm läheb kopsu ja teeb nad haigeks. Politsei seisis kõrval ja arvas sedasama. Paljud mehed nägid kahvatud ja haiged välja.

      Õhtupoolikuks oli rahvahulk laiali pudenenud ja suurem osa koju naiste juurde läinud. Mõned läksid väljaku äärde kohvikutesse ja hakkasid jooma. Neil olid oma pudelid, kust nad klaasi valasid. Siis nad karjusid ja jäid purju. Üks tahtis