---

Скачать книгу

---

päris paljud meist toetaks teda uue Peamaagina, kui tal on huvi. Ta peab vaid oma jah-sõna andma.”

      „Sa ei räägi ometi paleepöördest.”

      „Kui Pelgupaiga ratastele tagasi tõstmiseks on vaja revolutsiooni, Leebesurm, siis me teeme seda.”

      „Vähe drastiline poleks või. Aga ma annan su sõnumi edasi.”

      „Tänan.”

      „Muud pole? Sulle ei turgata pähe midagi muud, mis meid edasi viiks? Ükskõik kui pisike või tähtsusetu asi.”

      „Pole muud, Leebesurm. Ma ei tea, miks ja kuidas teised Teleportijad tapeti. Meid on erakordselt raske mõrvata. Samal hetkel, kui tunneme, et midagi on valesti, kaome siit. Kuni möödunud kuuni suutsin välja mõelda vaid ühe tapetud Teleportija, ja seegi juhtus viiskümmend aastat tagasi.”

      „Ah soo?” küsis ootamatult huvitunud Leebesurm. „Ja kes see oli?”

      „Troop Kessel. Ma vaevu tundsin teda.”

      „Kes ta mõrvas?” küsis Valküüria.

      „Keegi ei tea. Ta ütles kolleegile, et läheb Glendaloughi1 orgu ja enam ei nähtud teda iialgi. Nad avastasid Ülemjärve järve äärest ta verd, kuid keha ei leitudki.”

      „Kas Kesseli mõrval võiks olla midagi pistmist praeguste juhtumitega?”

      Pistrik kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, miks peaks. Kui keegi tahab Teleportijaid surnutena näha, pole suurt mõtet esimese mõrva ja ülejäänute vahel viiskümmend aastat oodata.”

      „Samas,” ütles Leebesurm, „on see võib-olla koht, kust alustada.”

      „Teie olete detektiivid,” kehitas Pistrik õlgu, „mitte mina.”

      „Sa Tanitat tunned, eks?”

      „Tanita Tasast? Jah. Mis siis.”

      „Kui vajad Londonis olles kedagi oma seljatagust kaitsma, võid teda usaldada. See võib olla su ainus võimalus sõba silmale saada.”

      „Mõtlen sellele. Veel nõuandeid?”

      „Püsi elus,” ütles Leebesurm ja Pistrik haihtus.

      3

      SEE ESIMENE SUUDLUS

      Kui nad Haggardisse jõudsid, oli kell peaaegu kümme. Sume valgustus maalis väikelinna tänavaid häguseks oranžiks. Vihmasajus ei kõndinud kedagi, mistõttu sai Valküüria oma istmel end vabalt välja sirutada. See oli tavaliselt Bentley juures ainus probleem – seda autot oli raske mitte märgata.

      Vähemalt polnud see tibukollast värvi.

      Nad lähenesid kaile. Kuus kuud varem sööstis Valküüria sellelt vette, kannul kari Nakatunuid – inimesi, kes olid moondumas vampiirideks. Ta viis nad hukatusse, sest nende liigile osutus soolase vee alla neelamine surmavaks. Nende ahastavad valukarjed, mis segunesid enne kõrist rebenemist raevuga, olid Valküüria meenutustes liigagi eredad. Otsekui oleks kõik toimunud eile.

      Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Oli külm, seepärast ta ei jokutanud. Ta ruttas maja küljele ja lasi oma kätel läbi õhu hõljuda. Ümbritsevas kergelt piirjooni kombates vajutas ta järsult alla. Õhk tema ümber tormas mööda ja ta tõusis. Seda oli võimalik teha ka paremini – kasutada õhku enda kandmiseks, mitte pelgalt lennutamiseks. Ent tema õppetunnid Leebesurma juures polnud selle tasemeni veel jõudnud.

      Ta haaras aknaplekist ning vinnas end üles, avas siis akna ja hüppas oma tuppa. Tema peegelpilt istus laua taga ja tegi usinalt kodutöid – see oli osa tema tööst jätkata Valküüria „surelikku” elu Stephanie Edgleyna. „Tere,” ütles peegelpilt pilku tõstes.

      „Midagi uut?” küsis Valküüria mantlit seljast libistas ja musta kostüümi tavariiete vastu vahetades.

      „Lõuna oli hiline,” vastas peegelpilt. „Koolis lükati prantsuse keele test edasi, sest pool klassi peitis end riidekappidesse. Saime tagasi matatöö tulemused – sul oli B. Alan ja Cathy läksid lahku.”

      „Muserdav.”

      Uksele lähenesid sammud. Peegelpilt viskus põrandale ja roomas voodi alla.

      „Steph?” See oli Valküüria ema. Pr Edgley kasutas loomulikult oma tütre sünnipärast nime, mitte Valküüriat. Viimase võttis tüdruk kasutusele Leebesurmaga liitudes.

      Samal ajal uksele koputades astus pr Edgley sisse. Ta hoidis käevangus pesukorvi. „Imelik. Võiksin vanduda, et kuulsin hääli.”

      „Ma rääkisin veidi omaette,” sõnas Valküüria ja naeratas lootuses, et see mõjub piisavalt eneseteadliku kohmetusena.

      Ema asetas voodile puhta pesulaari. „Esimene märk hullusest, eks ole.”

      „Issi räägib kogu aeg omaette.”

      „Noh, ainult seepärast, et keegi teine teda ju ei kuula.”

      Ema lahkus toast. Valküüria torkas jalad päevinäinud ketsidesse, jättis hetkeks peegelpildi voodi alla ning avas köögis külmiku. Tüdruk ohkas taibates, et piimapakk on tühi. Ta kõht korises pakki taaskasutuskotti visates.

      „Emps,” hüüdis ta, „piim on otsas.”

      „On alles laisad lüpsilehmad,” pomises ema sisenedes. „Kodutöö tehtud?”

      Valküüriale meenusid õpikud lauanurgal ja ta õlad vajusid längu. „Ei,” ütles ta pahuralt. „Aga ma olen mata jaoks liiga näljane. Kas meil midagi süüa on?”

      Ema vaatas uurivalt tema poole. „Sa sõid hiiglasliku lõunaportsu.”

      Peegelpilt sõi hiiglasliku portsu. Valküüria oli terve päeva jooksul söönud vaid paar vanillikreemiga saiakest.

      „Mul on kõht ikka veel tühi,” sõnas ta vaikselt.

      „Mina arvan, et sa üritad lihtsalt matat edasi lükata.”

      „Kas meil mingeid ülejääke pole?”

      „Hea küll, nüüd ma tean, et sa lõõbid. Ülejäägid meie majas, kui isa on kodus? Seda päeva pole mu silmad veel näinud. Kui vajad kodutöödes abi, anna aga teada.”

      Ema kõndis taas välja ja Valküüria põrnitses hommikuhelvestega kaussi edasi.

      Sisse astus isa. Ta kontrollis, et neid pealt ei kuulataks ning hiilis tütre juurde. „Steph, mul on su abi vaja.”

      „Meil pole piima.”

      „On alles laisad lehmad. Ühesõnaga, laupäeval on minu ja ema pulma-aastapäev. Oleksin pidanud seda kõike juba mitu nädalat tagasi tegema, aga mulle on jäänud vaid homne päev ja reede, et emale midagi läbimõeldut ja ilusat kinkida. Mida ma ostma peaksin?”

      „Ausalt? Arvan, et ta hindaks väga uut piimapakki.”

      „Tundub, et piima toob talle alati piimamees,” ütles isa kibedalt. „Kuidas ma saaksin sellega võistelda? Issand, ta sõidab ju piimaautoga. Piimaautoga. Nii et, ei. Pean talle midagi muud ostma. Mida siis?”

      „Kuidas oleks, ma ei tea, ehetega. Näiteks kaelakeega või midagi? Või kõrvarõngastega.”

      „Kaelakee on hea mõte,” pomises isa. „Ja tal on tõesti kõrvad. Aga ma juba ostsin talle eelmisel aastal ehteid. Ja üle-eelmisel.”

      „Noh, aga mis sa enne seda ostsid?”

      Isa kõhkles. „Mingit… kindlat tüüpi riideeseme… ma olen unustanud. Nagunii riided ei sobi, sest ostan alati vale suuruse ja siis ta solvub või satub masendusse. Võib-olla võiksin osta kübara. Tal on sinu arust ju normaalse suurusega pea, eks? Või ilusa salli. Või mingid kindad.”

      Valküüria noogutas. „Miski ei ütle „head pulma-aastapäeva” paremini kui üks tubli paar käpikuid.”

      Isa vaatas teda. „See oli pahur

---

Скачать книгу