Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
hea küll siis.” Isa silmad ahenesid. „Ja sina? Sul on mingeid… romansse, millest ma peaksin teadma.”
„Ei. Mitte ühtegi.”
„Noh, tore. Suurepärane. Poiste jaoks jääb küllalt aega siis, kui kolledžist lahkud ja nunnaks hakkad.”
Valküüria naeratas. „Mul on heameel, et sul on minu jaoks nii ambitsioonikad unistused.”
„Ma olen siiski isafiguur. Noh, aastapäevakingitus?”
„Äkki veedate nädalalõpu mujal. Käite Pariisis või midagi. Võid homme reserveerida ja laupäeval minna.”
„Oh, see on küll hea mõte. See on tõesti hea mõte. Sina peaks muidugi Beryli juurde jääma. Sulle see sobiks?”
Vale lipsas kergesti välja. „Jah.”
Isa suudles ta laupa. „Sa oled maailma parim tütar.”
„Issi?”
„Jah, kullake.”
„Sa tead, et armastan sind nii väga?”
„Jah.”
„Kas sa tooksid piima?”
„Ei.”
„Aga ma armastan sind.”
„Ja mina armastan sind. Kuid mitte piisavalt, et piima tuua. Söö röstsaia.”
Isa lahkus köögist ja Valküüria ohkas ärritunult. Ta hakkas röstsaia valmistama, ent neil oli ka sai otsa saanud. Seetõttu võttis ta paar burgerikuklit ja libistas need röstrisse. Kui saiad välja vupsasid, kattis ta need mikrolaineahjus kuumaks aetud konservubadega ja viis taldriku üles tuppa. Ta sulges enda järel ukse.
„Okei,” ütles Valküüria taldrikut lauale asetades, „võid peeglisse tagasi minna.”
Peegelpilt libistas end voodi alt välja ja tõusis püsti. „Mõned kodused ülesanded jäid veel teha.”
„Teen ise. On need rasked? Vahet pole. Teen need ise ära. Midagi juhtus veel või?”
„Gary Price suudles mind.” Valküüria jõllitas teda. „Mida?”
„Gary Price suudles mind.”
„Mis mõttes? Et nagu suudles-suudles või.”
„Jah.”
Viha tekitas tahtmise karjuda, kuid Valküüria hoidis häält vaiksena. „Miks ta oleks pidanud seda tegema?”
„Sa meeldid talle.”
„Aga tema mulle ei meeldi.”
„Meeldib küll.”
„Sa poleks pidanud teda suudlema!”
„Miks?”
„Sest mina oleks pidanud teda suudlema!”
Peegelpilt põrnitses teda ilmetult. „Sa oled endast väljas. Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?”
„Ei,” nähvas Valküüria vastu.
Peegelpilt ohkas ja Valküüria heitis talle kiire pilgu. „Mis see oli?”
„Mis oli mis?”
„Sa ohkasid, nagu oleksid ärritunud.”
„Ohkasin või?”
„Jah, ohkasid küll. Sul ei tohiks olla ärritusvõimet. Sul pole tundeid. Sa pole päris inimene.”
„Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see juhtus.”
Valküüria avas riidekapi, et peegelpildile peeglit näidata.
„Olen valmis oma elu jätkama,” ütles ta. Peegelpilt noogutas ja astus läbi. See seisis peegeldatud ruumis ning ootas kannatlikult.
Valküüria põrnitses seda hetke ja puudutas siis peeglit. Mälestused ründasid teda, uputasid ta mõistust, sättisid end tema enda mälestuste kõrvale, seadsid end mugavalt sisse.
Ta seisis koolis riidekappide juures ja rääkis kellegagi… Ei, peegelpilt rääkis kellegagi… Ei, see oli ikka tema, see oli Valküüria. Ta vestles paari tüdrukuga ja Gary kõndis nende juurde. Poiss lausus midagi, mille peale kõik naersid ja tüdrukud kõndisid lobisedes minema. Valküüria mäletas, et seisis seal Garyga kahekesi. Ta mäletas poisi naeratust ja ta naeratas vastu. Ja kui poiss nõjatus tema suudlemiseks lähemale, lubas Valküüria sellel juhtuda.
Aga see oligi kõik. Õrn mälestus sellest asjast, sellest teost, kuid polnud mälestust tundest. Polnud liblikaid kõhus või närvilisust või õnnetunnet. Ta ei suutnudki sellest midagi meenutada, sest seda ei saatnud emotsioonid. Peegelpilt polnud võimeline emotsioone tundma.
Valküüria silmad ahenesid. Tema esimene suudlus ja teda ennast polnud isegi kohal.
Ta jättis oad röstsaiale, sest näljatunne haihtus. Ta hakkas sorima läbi ülejäänud mälestusi, lapates neid läbi kuni kõige värskemateni.
Ta mäletas, kuidas nägi iseennast aknast sisse ronimas. Ta mäletas voodi alla lipsamist ja seal ootamist ning käsu peale välja ronimist.
Ta mäletas oma sõnu iseendale, et Gary Price suudles teda. Ta mäletas sellele eelnenud nendevahelist tüli. Ta mäletas sellele järgnenud sõnu: „Sa oled endast väljas. Kas seepärast, et sind polnud su esimese suudluse juures?” Ja sellele järgnenud kiiret nähvamist: „Ei.” Ja siis tundus korraks, nagu valgus oleks tuhmunud ning ta ütles: „Ma ei mäleta ohkamist. Vabandust, kui see nii juhtus.”
Valküüria kortsutas kulmu. Taas üks lünk. Neid esines harva ja need ei kestnud kunagi kauem kui paar sekundit, ent need olid olemas.
See algas siis, kui peegelpilt mitu kuud tagasi Valküüria asemel tapeti. Võib-olla sai see kuidagi kannatada viisil, mida nad polnud Leebesurmaga ette näinud. Ta ei tahtnud aga sellest vabaneda ega ka asendada. See oli neil päevil veenvam kui kunagi varem. Kui Valküüria pidi muretsema vaid vigase mälu pärast, polnud see tema arust liiga kõrge hind, mida maksta.
4
MERINÕID
Kitsad teed siuglesid madudena ja mõlemal pool kasvasid kõige kõrgemad puud, mida Valküüria oli iial näinud. Aeg-ajalt esines selles reas katkestusi ja ta nägi, kui kaugele üles nad olid juba jõudnud. Mäed olid imeilusad ja õhk karge. Puhas.
Nad jõudsid Glendaloughi veidi enne kümmet. Nad tulid sinna selleks, et kõnelda kellegagi, kes võis näha pealt Teleportija mõrva viiskümmend aastat tagasi. Valküüria virises külma pärast. Kuigi Leebesurma kinnitusel ei pidanud ta kaasa tulema, polnud võimalustki, et Valküüria selle retke vahele jätab. Ta polnud ju iial isegi näinud mõnda merinõida.
Leebesurm parkis Bentley ära ja ülejäänud tee nad kõndisid. Leebesurm kandis tumesinist ülikonda, eest lahtist mantlit ja madalale lauba kohale tõmmatud kaabut. Tal olid ees päikeseprillid. Alalõua ümber mässitud sall varjas kolba luiseid näojooni mööduvate matkajate ning turistide eest.
Valküüria oli taas riietunud liigagi keha ümber tõmmatud mustadesse riietesse.
Nad jõudsid Ülemjärve juurde. Veesilm mõjus nii, nagu oleks keegi alla küünitanud ja hiiglasliku peotäie metsa üles kaevanud ning seejärel täitis vihm augu vedelkristalliga. Järv oli tohutu ja sirutus kaugema kaldani, kus tõusid taas mäed.
Nad kõndisid vee ja puude vahel, kuni leidsid samblaga kaetud kännu. Leebesurm kükitas ja torkas kinnastatud käe kännujalamil olnud õõnsusesse. Valküüria piilus samal ajal ringi veendumaks, et keegi neid ei näe. Ent lähedal polnud kedagi. Oli ohutu.
Luukere-detektiiv õngitses kännust välja tibatillukese, pöidlaotsapikkuse hõbekellukese, ajas end sirgu ja helistas seda.
Valküüria kergitas kulmu. „Arvad, et ta kuulis.”
„Kahtlemata,” noogutas Leebesurm kaabut ja salli