MAA PÕUES

      On varane kevadine hommik, karge ja kastene. Taevas pole ainsatki pilveraasu. Ainult idas, seal, kust äsja koidu tulekumas tõusis päike, ekslevad veel sinkjashallid, iga minutiga kahvatuvad ja sulavad koidueelsed pilvekesed. Kogu ääretu stepiavarus näib olevat üle puistatud peene kuldse tolmuga. Siin ja seal tihedas lopsakas rohus värisevad mitmevärviliste tulukestena helklevad ja puhkevad jämedad kastebriljandid. Stepp kirendab rõõmsalt lilledest: heledalt kollendab leetpõõsas, tagasihoidlikult sinavad kellukad, tervete puhmastikkudena valendab lõhnav kummel, metsikud nelgid hõõguvad tulipunaste täppidena. Hommikune jahedus on tulvil kibedat, tervislikku koirohulõhna, mis on segatud võrmi õrna, mandliga sarnaneva aroomiga. Kõik sädeleb, mõnuleb ja sirutub rõõmsalt päikese poole. Ainult mõnel pool sügavates ja kitsastes nõgudes, hõreda võsaga kaetud järsakute vahel lamavad veel niisked sinakad varjud, meenutades möödunud ööd. Kõrgel õhus värelevad ja lõõritavad silmale nähtamatult lõokesed. Väsimatud rohutirtsud on ammu alustanud oma rutakat, kuiva siristamist. Stepp on ärganud ja elustunud ning näib, nagu hingaks ta sügavalt, ühtlaselt ja võimsalt.

      Rikkudes järsult selle veetleva hommiku võlu, huilgab Gololobovski kaevanduse harilik kella kuuene vile, huilgab lõputult kaua, kähedalt, vaevaliselt, nagu millegi üle kaevates. See vile kostab kord tugevamini, kord nõrgemini; vahel ta peaaegu vaibub, otsekui katkedes, lämbudes, maa alla kadudes, ja paiskub äkki jälle uue, ootamatu jõuga esile. Ainult see üks kaevandus oma mustade plankaedade ja nende kohal kõrguva inetu torniga stepi hiiglaslikul rohetaval silmapiiril meenutab inimest ja tema tööd. Pikad, punased, ülevalt tahmased korstnad paiskavad välja musta, hetkekski katkematu räpase suitsu pilvi. Juba kaugelt on kuulda vastu rauda löövate haamrite kopsimist ning kettide venivat raginat ja need häirivad metalsed helid omandavad keset selget, naeratavat hommikuvaikust mingi karmi, kalgi kõla.

      Kohe peab laskuma maa alla teine vahetus. Inimest kakssada tungleb kaevanduse hoovil suurtest, murdekohalt läikivatest kivisöetükkidest laotud virnade vahel. Täiesti mustad, söest läbiimbunud, terveid nädalaid pesemata näod, kõikvõimalikku värvi ja liiki räbalad, kotad, viisud, saapad, vanad kummikalossid ja lihtsalt paljad jalad – kõik see seguneb kirevaks, askeldavaks, käratsevaks massiks. Ja õhus ripub rafineeritult ropp trükimusta mittetaluv sõim vaheldumisi kähiseva naeru ning lämmatava, krampliku joomariköhaga.

      Kuid pikkamööda väheneb rahvasumm, valgudes sisse kitsast puu-uksest, mille kohale on naelutatud valge lauake pealkirjaga: «Lambiruum». Lambiruum on töölisi puupüsti täis. Kümme inimest, kes istuvad pika laua taga, täidavad vahetpidamata õliga klaaslampe, mille ülaosad on traadist kaitsevõrkudega ümbritsetud. Kui lambid on täiesti korras, paneb lambimees kaitsevõrgu ülemist osa põhjaga ühendavaisse osadesse tükikese seatina ja plombeerib ta massiivsete tangide ainsa vajutusega kinni. Nii saavutatakse seda, et kaevur ei saa lampi kuni maa alt ülestulekuni avada, ja isegi siis, kui lambiklaas juhuslikult peakski purunema, teeb traatvõrk tule täiesti ohutuks. Seda tehakse ohutuse kindlustamiseks, sest kivisöekaevandustesse koguneb erilist põlevat gaasi, mis tule juures otsekohe plahvatab; on olnud juhtumeid, kus tulega ettevaatamatu ümberkäimise pärast kaevandustes on hukkunud sadu inimesi.

      Saanud lambi, läheb kaevur teise ruumi, kus vanemtabelipidaja märgib ta nime päevaaruandesse ja kaks abilist vaatavad hoolikalt üle tema taskud, riietuse ja jalatsid, et teada saada, kas tal pole ehk kaasas paberosse, tikke või tulerauda.

      Veendunud, et keelatud asju ei ole, või lihtsalt leidmata neid, noogutab tabelipidaja lühidalt peaga ja lausub järsult: «Mine!»

      Siis läheb kaevur järgmise ukse kaudu laia ja pikka kaetud strekki, mis asub peašahti kohal.

      Strekis keeb vahetuseaegne askeldus. Ruudukujulises avauses, mis viib kaevanduse sügavusse, liigub kõrgel katuse all üle ploki visatud kettidel kaks raudplatvormi. Sel ajal kui üks neist tõuseb, laskub teine saja sülla sügavusse alla. Lausa imena kargab maa alt välja vagonettidega koormatud platvorm niiske, just äsja maa põuest väljamurtud söega. Ühe hetke jooksul tõukavad töölised vagonetid platvormilt, asetavad nad rööbastele ja lükkavad jooksujalu kaevanduse õuele. Ja kohe täitub tühi platvorm inimestega. Masinaosakonda antakse elektrikellaga kokkulepitud signaal, platvorm võpatab ja kaob äkitselt hirmsa mürinaga silmist, vajudes maa alla. Möödub minut, teine, mille jooksul pole midagi kuulda peale masina ohkimise ja jooksva keti kõlina, ning siis lendab maa alt nagu mingi saladusliku, nähtamatu ja hirmsa jõu poolt välja paisatuna teine platvorm, kuid mitte enam söega, vaid puupüsti täiskiilutud märgade, mustade ja külmast lõdisevate inimestega. Ning see inimeste ja söe vahetus jätkub kiiresti, täpselt, ühetooniliselt nagu suure masina käik.

      Vaska Lomakin ehk nagu kaevurid, kes üldse armastavad nöökavaid hüüdnimesid, teda kutsuvad – Vaska Kirpatõi – seisab šahti avause kohal, mis iga hetk heidab oma põuest inimesi ja sütt, ning suu kergelt poolavali, vaatab üksisilmi alla. Vaska on kaheteistkümne-aastane poiss söetolmust täiesti musta näoga, kust naiivselt ja usaldavalt vaatavad helesinised silmad, ja naljakalt ülespoole sihtiva ninaga. Ka Vaska peab kohe šahti laskuma, kuid tema lüli inimesed pole veel kogunenud ja ta ootab neid.

      On ainult pool aastat sellest, kui Vaska tuli kaugelt külast. Kaevurielu kõlvatud prassimised ja ohjeldamatus pole veel puudutanud tema puhast hinge. Ta ei suitseta, ei joo ega ropenda nagu temaga ühevanused töölised, kes viimseni joovad end pühapäeviti oimetuks, mängivad raha peale kaarte, kel on armukesed ja kes kiitlevad sellega. Peale Kirpatõi on tal veel hüüdnimi «Memmepoeg», mis anti talle selle eest, et ta teenistusse astudes meistri küsimusele: «Sina, põrsas, kelle oma sa oled?» naiivselt vastas: «Memme poeg!», mis kutsus esile kogu vahetuse müriseva naerupahvatuse ja marulise laviini vaimustatud vandumist.