Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
liigutusi. Aga ma ju pidin. Tänast on küll juba võimatu muuta, korravalvuridki meest juba märganud ning ilmutavad mõningast nõutust, kuid edaspidi ei tohi küll midagi taolist enam juhtuda! Tegu on ju nii tähtsa päevaga, mil isegi aus ja patriootiline prügikastikratt oma kõvera kepiga plekk-konteinereisse sobrama ei lähe. Aatemees kas või nälgib oma kalli kodumaa pidulikul päeval!
Mees teeskles, nagu poleks ta mind näinud. Aga võib-olla ei näinud ka … Ja kas tahtiski? Võimalik, et teda peljutas minu peen riietus. Kohe ma pajatan, kuis ma selle olen hankinud.
Kui presidendi esimene vastuvõtt – see oli küll juba hea hulk aastaid tagasi – lähenema hakkas, hakkas mu südant vaevama mure. Et ma kuulun meie väikese vabariigi vaimueliidi hulka, selles pole mingit kahtlust: olen ju martsipaniskulptor nr. 1. Ja äkki kutsutakse mindki. Siis tuleb kanda frakki või soliidset musta ülikonda … Frakki kandsid vene korra ajal ainult dirigendid ja muusikud, mina seda endale polnud muretsenud. Minu päris korralik must ülikond, mida mul kaua põhjust kanda polnud olnud, oli ununenud riidekappi, kus koid selle lausa sõelapõhjaks olid närinud. Hirmus lugu! Raha uue ostmiseks ei olnud parajasti võtta – polnud ju taibanud ka korjata, mida ma siiski oleksin suutnud. Mis ette võtta?
Õnneks kohtasin juhuslikult tänaval vana koolivenda, kes on Estonia teatris terve eluaja rekvisiitorina töötanud. Eeldasin, et küllap neil on midagi lao taolist, kust peent riietust, ja veel eri sajandite moe järgi, küllaga. Kes seda siis ära viskab. Ja ma olin kuulnud ka mingitest laenamisvõimalustest.
Saime jutule. Vana tuttav oli mind kohe nõus aitama.
„Sinu panen ma kostüümikunstniku abiga pealaest jalatallani uhkesti riidesse,” rõõmustas ta. „Ja mitte tavakombel, küll sa veel näed. Sina nigu kunstiinimene ka, nii et …”
Juba järgmisel päeval käisime mööda päratut riideladu. Minule ei jäetud mingit sõnaõigust. Lõpuks nägin peeglist meest žaboosärgis ja tumerohelises sabakuues. Sabakuue juurde kuulus ka minevikust pärit erimantel, mida tänapäeval enam ei kohtagi. Ning vägisi taheti mulle pähe panna siidsilindrit. Sellest ideest suutsin neid siiski loobuma panna. Seejärel suruti mulle pähe kunstniku klassikaline lai viltkübar.
Ma pidasin ka pitssärki liiaks, ütlesin, et pole nii noor mees. Mu suu suleti väitega, et pitse pidavatki kandma need mehed, kes natukene juba tudisevad. Pitsidel polevat muidu mõtetki, kui nad elegantselt ja salapäraselt ei sahise …
Kukkus küll nii välja, et mind presidendi ballile ei kutsutudki. Ma ei kuulu ju loomingulisse liitu, ja muu olulisema mittenägemiseks on kunstiametnikel teatavasti ju silmaklapid. Ent ega ma eriti solvunudki. Vähemalt tean nüüd, kus oluliste riiklike tähtpäevade puhuks riietuse saan, mis nõudlikumatki vaatajat lausa jahmatab. Niisiis tänagi.
Mhmm … Nii et kuhu ma siis jäingi …? Skleroosi ma loomulikult veel ei põe, kuid mu mõte on mõnikord hüplik … See hüplikkus mind loometöös ei sega. Selleks suudan ma täielikult kontsentreeruda. Inspiratsioonihetkil olen ma maailmast täiesti vaba. Mind iseloomustab – ma ise arvan nii ja küllap nõustuvad ka teised, minu tillukese sõpruskonna liikmed, sellega – pidev inspiratsiooniseisund. See teeb mind tavakodanikele raskesti talutavaks. Ja mõnikord iseendalegi. Mõned peavad mind koguni süüdimatuks. Ma ei vaidle vastu.
Niisiis tol imeilusal kevadhommikul, ei, ikka hilis-talvisel hommikul, just enne päikeseketta tõusu – pidulik hetk! – kohtan ma paar minutit enne teatud traditsioonilist kellaaega Toompeal (mitte Boulogne’i metsas) kehvapoolselt riietatud meest, kes ülipiduliku vaatemängu tahtmatult ära võinuks rikkuda. Ent, terane, nagu ma kord juba olen loodud, leidsin loomulikult väljapääsu. Koogutasin keskmist sõrme, pilgutasin silma ja tegin grimasse.
Viiv hiljem – hümn tuli tahes-tahtmata ära kuulata, kuid ega hümni laulmise ajal ju keegi eriti kõrvale vahigi, veel vähem teiste riietust jälgib – me juba istumegi kahekesi pingikesel ja ma räägin härrale, et niisuguse riietusega siia paika ilmuda pole sünnis. Tal on ilmselt piinlik; vaene mees kuulab hoolega, ise väga kohmetu, minu noomivaid õpetussõnu. Aga ma ainult ei pahanda, vaid selgitan talle, kuidas ta endale järgmiseks pidulikuks puhuks väärikad riided saaks. Ta mõistab. Ta jääb nõusse. Tänab lõpuks hea soovituse eest. Mees saab minu nimekaardi (enda oma ta mulle miskipärast ei andnud; nime aga ütles küll: Aadu Pütt), et minult vajaduse korral kas või riiete laenutamiseks rahagi laenata. Selle natukese leiame ikka!
Nüüd ta juba usaldab mind. Jutustab oma elust. Esimese Eesti Vabariigi ajal olnud ta edukas tulundustegelane, käinud välismaalgi Eesti asju ajamas. Ta nimi – mul on hea mälu – on, jah, Aadu Pütt. Neljakümnendal aastal saadeti ta muidugi täiesti põhjendatult Siberisse. Naastes aga ei leidnud mees kohe tööd. Astus siis heal meelel meie Siseministeeriumi ettepanekul teatud salateenistusse tööle ning teenis palju aastaid andunult palgalise informaatorina. Praegu teda enam ei vajatavat – tema ametisse olevat pakkujaid ülearu. Enamasti noored, tublid, parematest riigiametitest ilmajäänud mehed. Härra Pütt – väärikas ja kogenud Eesti inimene – oli töötuks jäänud. Lohutasin teda. Andsin lootusi, et olud paranevad, ja soovitasin igaks juhuks esiotsa ilma palgata oma tööd jätkata. Pole kunagi, et poleks kellelgi kellestki informatsiooni tarvis. Vaja ainult asjad enne selgeks teha. Et kellele ja kellest. Arvan, et ta oli mõneti ka ise oma ebaedus süüdi. Väärides siiski kaastunnet. Kuid taandugem ajutiselt härra Pütist.
Pean mainima sedagi, et kui ma oma rahvast armastan, vaeseid igati toetan ja omamaiste rikkurite ees kah üleliia ei kummarda (kui seda just väga vaja pole!), ei lömita ma ka võõraste rahvaste ees mitte. See omadus on mulle lausa orgaaniliselt sisse programmeeritud.
Tõestus: mainekas erakliinik, kus ma ilmavalgust nägin, olnud eriti armastatud baltisakslaste poolt. Kui mind – olin siis vast mõnepäevane – spetsiaalsel imikukaalul kaaluti, oodanud minu kõrval laual järge aadlisoost tüdrukuke. Siis juhtunudki ootamatu, muidugi piinlik lugu: mina olevat pissinud oma kaalult – ja iseäranis vägeva kaarega – saksa pisipreilile Hedwig von … (tema nimi pole mulle kahjuks teada, aga sellel pole ka tähtsust) lausa vastu vahtimist … Temake muide naeratanud selle tembu peale mõistvalt – nii et eelarvamusteta lapsuke oli. Rahvuste vahelistele sõprussuhetele aldis. Loomulikult polnud mu tegu pahatahtlik, kuid eks juba see nagu ennustanud, et igasugune kadakasakslus, pajuvenesus või lepaameeriklus on mulle just nimelt orgaaniliselt vastuvõtmatu. Ärgu sellest kastmisaktist mingit rahvuslikku sallimatust suure ja andeka saksa rahva vastu välja loetagu! Tegu oli ju ikkagi täiesti reflektoorne.
Aga paar sõna veel Aadu Pütist. Mis tublist mehest edasi sai?
Jah, ilusa mälestuse, mis kirjeldab mõningal määral minu suhteid ka elu rataste vahelejäänud inimestega, pean ma kurvalt lõpetama: vast nädal hiljem lugesin ma meie ajakirjandusest täiesti juhuslikult teadet – surmateateid ma üldiselt ei jälgi – , et minu uus sõber Aadu Pütt (sünd. 1905.a.) on hinge heitnud. Teda mälestas mingi eriti eakate inimeste saatusega tegelev fond. Härra Aadu Püti matusele ma ei jõudnud. See vaevab pisut-pisut minu südant, kuid olen üldiselt väga hõivatud oma tööga. Kuulnuksin ma asjast varem, läinuksinuksin* kindlasti kurva sündmuse tunnistajaks. Eriti nukraks tegi mind just see, et härra Aadu Pütt ei jõudnudki oma maises elus ei sabakuube ega ka sabakuuemantlit laenutada.
* läinuksinuksin – katsetan siin oma keelealalist uuendust, tingiva kõneviisi erilist veenvust väljendav vorm.
Nagu märkasite, tunnen ma mõningast huvi ka keeleprobleemide vastu. Kuna filoloogia juba mängu on tulnud, siis on põhjust ülilühidalt pajatada minu ja kirjasõna suhetest. Tingimata tahaksin teile tutvustada ka oma lemmik-lugemisvara. Aga siis kohe selle järel – luban seda kindlalt – asun tõesti-tõesti oma nooruse ja varaste seksuaalsete elamuste põhjalikuma käsitlemise juurde. Tean, et see on laiemale publikule kõige huvitavam ainevald – eriti veel seepärast, et kuulun kunstiinimeste hulka, ning teatavasti peetakse kõike loovisikute intiimellu puutuvat – olgu või nende nooruses juhtunut – eriti paeluvaks, koguni pikantseks lugemismaterjaliks. Esmalt siiski:
§ 3. MINA JA KIRJASÕNA
Olgu kohe öeldud, et enim armastan ma ülemöödunud sajandi teise poole kirjavara. Kreutzwaldi