Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp
Читать онлайн книгу.
vaeseilt elanikelt sellegi, mis jätnud neile röövlid.
Nad ei teadnud enam, kelle käsku kuulata. Valitsus oli igalt poolt kadunud. Mõisnikud peitsid end metsades ja röövlijõugud kuritegutsesid kõikjal. Üksikute väesalkade pealikud, saadetuna taga ajama Astrahani poole pagevat Pugatševi, karistasid omavoliliselt kõiki – süüdlasi ja süütuid. Õudne oli selle kahjutulest lagastatud maakonna seisukord.
Ärgu andku Jumal kellelegi näha Vene mässu, mõttetut ja armutut. Need, kes plaanitsevad meil igasuguseid riigipöördeid, on kas noored või jälle ei tunne nad meie rahvast, või on nad kalgi südamega inimesed, kellele omagi kaela hind on kopikas, võõra peanupukene aga – kaalikas.”
Nii kirjutas juba 1836. aastal vene suurpoeet Puškin oma tuntud teoses „Kapteni tütar”, kirjeldades selles Pugatševi mässuaegu Lõuna-Venes.
Vene kodusõda aastail 1917-1920 ületas aga kaugelt kõik Pugatševi-aegse metsikuse, jättes võitlusväljadele, tšeka piinakambreisse, seinaveertesse ja muudesse tapapaikadesse maha üle kolme miljoni laiba, tõendades seega veel kord tohutute vereojade näol suure luuletaja sõnu.
1917. a viimane pool tähistab Vene revolutsiooni arenemisloos aega, mil „vabaduse“ mesinädalate joobumus hakkab pisitasa juba kustuma, jättes rahvahulkadesse mõninga pettumusegi kärarikkaist miitinguist, vilka isehakanud rahvatribuuni Kerenski ilukõnede tulevärgist ning lõputust vägikaika-vedamisest kahe peagu võrdse võimu – poolkodanliku Ajutise Valitsuse ning Tööliste ja Soldatite Nõukogu vahel.
Näib kõigiti, et inimesed on tüdinud sõnadest, kõnedest, kõlavaist resolutsioonidest, et kodanik ootab võimudelt kord ka tegusid – revolutsiooni auks ja ta saavutiste kindlustamiseks. Neid tegusid tõttab Kerenski andma oma kuulsa juuli-pealetungiga kõigil rinnetel, suudab viivuks tõesti viia terve vene seltskonna ühisesse vaimustushoogu ning suunab laguneva sõjaväe viimsele rünnakule.
Kuid revolutsiooniline armee puruneb peagi vahuse lainena vastu vaenuvägede tääke Austria ja Saksa rindel ning valgub tagasi kodupiiride poole oheldamatu, metsistunud loomakarjana, mattes igavesti kõik lootused, mida parimad Vene inimesed sellest pealetungist hellitanud. Küll asuvad mitmed tuntud nimega tsaari-kindralid – Kaledin, Kornilov, Aleksejev, Dragomirov, Gurko, Denikin jt. omal riisikol korda looma vanade tuntud abinõudega: nuudiga, väljakohtuga, raudse eelrevolutsioonilise distsipliiniga, ja saavutavad ka märgatavat edu, kuid juba on seegi kõik hilja.
Korralagedusse hukkuvat sõjaväge, kes laviinina tormamas nüüd kodukülade sihis, ei jõua keegi enam vaos hoida ja varsti järgnev enamline võimuhaarang 25. oktoobril pühib lõplikult laiali viimsed armee jäänused.
Neist aegadest tulebki otsida Vene Vendée – valge rinde tekkimise algidusid, kuna kommunistlik riigipööre Petrogradis saab tsaarikindraleile ühtlasi signaaliks valge võitluslipu tõstmisel.
Kõigis Venemaa nurgis tekivad üksteise järel suuremad ja vähemad võitlussalgad vanade kindralite juhtimisel ning sellega ühel ajal on maailm üle-öö rikastunud ka terve sarja uute senitundmatute vabariikidega. Esmakordselt ajaloo vältel kuuldakse Ukraina, Doni, Kubani, Tereki ja Uurali kasakate valitsusist, riiklikest moodustisist Krimmis, Kaukaasias, Siberis, Amuurimail, Kaug-Idas ja ülal põhjas Arhangelskiski, ning ka piirimaade rahvused raputavad end 1918. a. algupäevil lahti Venemaa küljest.
Algab pinev, verine heitlus, milles uued rahvusriigid saavutavad oma vabaduse ja iseseisvuse ning tõmbuvad seejärel enamasti erapooletuina tagasi oma etnograafilistesse piiridesse, jättes sõjaõnnele otsustada küsimuse, millise maailmakorraga lepivad venelased ise.
Armutu tooruse saatel rullub siitpeale see metsik võitlus. Austust seaduse, tõe ja õiguse vastu ehk lihtsalt inimlikku kaastunnetki või halastust ligimese vastu ei ilmuta kumbki sõdiv pool.
Loetlematud valgekindralid oma jõukudega ühel pool ja „inimsoo päästjad”, punased heebrea rüütlid Trotski, Sinovjev, Kamenev jne. teisel pool – kõik nad esinevad rahva nimel, demokraatia nimel, õiguse ja tõe nimel kirjeldamatu vägivalla ja omavoli kaasabil.
Inimese elu ei maksa kummaski vaenulaagris enam krossigi. Vikatimees ei kõnni võidutsevalt ringi mitte üksnes tapluspaikadel, kus ähmaste loosungite nimel langeb avalikus võitluses mees mehe vastu tuhandeid ja kümneid tuhandeid, vaid veelgi enam nõuab surm saaki vastaspoolte tagalas, kuhu töötama rakendatakse luureasutised, väljakohtud, tapasalgad, muidugi õilsate ja ilmsüütute nimetuste all.
Punastel teotseb ööd-päevad vahetpidamata revolutsiooniline „õiguse-aparaat” – nn. Tšeka, kõigi aegade kohutavaim kaagikohus, kus juhtide kui ka timukate osa etendavad peamiselt juudi soost komissarid, peenemaitselised degeneraadid moodsate piinaviiside leidmisel õnnetuile ohvreile.
Tšeka tegevus jätab oma julmuselt ja ohvrite rohkuselt kaugele varju Prantsuse giljotiini tapatööd Pariisi kommuunapäevadel, jätab varju ka inkvisitsiooni hiilgeajad. Süüalusel pole iial võimalust end kaitsta ning kunagi ei astu ta elusana tagasi päevavalgele kurikuulsate Tšeka keldrite korkvoodri vahelt.
Inimese hukkamiseks piisab valekaebusest, tühisest anonüümkirjast, naabrite vihavaenust, ettevaatamatust sõnakesest, kuid peamiseks surmasüüks on kodaniku kuuluvus ühte või teise poliitilisse leeri, kusjuures armu ei anta isegi raukadele ja sülelastele. Verre lämbuvate kommuunameeste hüsteeriliseks võitlushüüuks on neil aegadel sõnad:
„Tarvis on maha lõigata terve pursuide kiht! Eluõigus on siitpeale ainult veel proletaarlasil!“
Sellised hüüdsõnad ei kosta ainuüksi sadistlike timukate suust Tšeka keldrite valgustkartvas sügavikus, vaid samaseid loosungeid läkitab maailma punaste valitsus ametlikultki, levitades uut „tõde” ajakirjanduse kui ka raadio teel.
Punaste terrorile vastavad valged omal pool samaga: neilgi teotsevad väljakohtud, igasugused komisjonid „rahva julgeoleku kaitseks“, kerkivad võllad ning ragisevad kuulipildujad massiliste ühishukkamiste paikadel. Ainuõigus on relval ja sellel, kes teda hoiab.
Kui tsaarikindralid märtsirevolutsiooni lainetuses tõmbusid ehmunult tagasi ja kinnitasid silmakirjateenreina isegi punaseid lindikesi rinnale, julgemata avalikult kaitsta käest libisevat võimu, siis hiljem, Kerenski juulirünnakule järgnenud segadiku ajutisel summutamisel nad on õppinud tõde, et vene soldatit võib kõigele vaatamata siiski veel valitseda kõva sõna, rusika ja kantsiku kaudu, rahvahulki aga oma veendumustele kaasa karjuma panna – terroriga.
Sellele nähtavasti ongi suurelt osalt rajatud valgekindralite poliitiline credo ja nende lipukirjaks jääbki kuni lõpuni see, et „rahvast ei valitseta mitte armuga, vaid hirmuga”.
On tihti targutatud, eriti mitmenimeliste ja – karvaliste sotsialistide poolt, et nimelt Maailmasõda kasvatas meile metselajaid, mõrtsukaid, timukaid, et kommete metsistumises ja moraalilanguses on eelkõige süüdi Suure Heitlusega kaasaskäinud kannatused, rahvaste majanduslik laostumine, nälg ja teised loendamatud viletsused.
Vale on see: Maailmasõda möödus, nagu teame, veel ilma metsikusteta, marodöörimisteta, vaenlase haavatute ja vangide tapmiseta ja pantvangideta, ning keegi ei tohiks vaielda, et seal peale sangarimeele ja vahvuse taplusis loeti ülimaks õilisteoks ka – rüütellikkus vaenlase vastu.
Maailmasõda oli viimane nn. aus sõda, kus sõdivad pooled (peale Saksamaa muidugi) veel kinni pidasid Haagi vahekohtuga loodud rahvusvahelisist määrusist, kus relvita kodanike põhiõigused, vara ja elu olid tagatud enesestmõistetava asjana. Seal tunnustati veel truult Punase Risti puutumatust, ei riputatud vangistatud vaenlast otsemaid oksa ega hangitud pandiks vaenlase omakseid, et nende süütute kallal tasuda omi sõjalisi äpardusi ja rahuldada verejanulist sadismi.
Kõik seesugused kired päästis valla alles Vene revolutsioon, see „suur ja veretu”, nagu mõned ajaloolased seda naiivselt kujutada söandavad tänapäevalgi, unustades miljonite Vene kodanike jäljetuid haudu nii punaste kui valgete poolel.
Vene kodusõja tekitanud ideed on tegurid, mis toorestada aidanud praeguse põlve meeli, porri tallata kõiki inimlikke õigusi, naeruvääristada usku Jumalasse ja põrmuks teha aastatuhandete vältel usutunnistustega saavutatud kasvatuslikku mõju. See on pärandus, mille maailmale on jätnud uue, verise õpetuse kandjad – enamlased.
Suure Venemaa rusudel ja laibahunnikuil saadanlikus võiduirvituses hõljudes on selle õpetuse hoovused kord embusse haarata püüdnud kogu maailma, kuid inimkonnale