Vana maailma mõisnikud. Nikolai Gogol
Читать онлайн книгу.
>
VANA MAAILMA MÕISNIKUD
Ma armastan väga nende kaugete külade üksildaste omanike tagasihoidlikku elu, keda Väike-Venemaal nimetatakse harilikult „vana maailma” inimesteks, kes nagu vanad maalilised majakesed on kenad oma lihtsuse poolest ja selle poolest, et nad on täielikuks vastandiks uutele siledatele ehitistele, mille seinu pole veel uhtunud vesi, mille katus pole veel kattunud rohelise samblaga ja mille uksepiidad pole veel kaotanud krohvi ega paljastanud oma punaseid telliskive. Ma armastan mõnikord laskuda hetkeks selle tavatult üksildase elu sfääri, kus ükski soov ei lenda üle pistandaia, mis ümbritseb väikest õue, ega üle aia tara, mis on täidetud õuna- ja ploomipuudega, ega kaugemale külataredest, mis on kaldunud küljeli ja mida varjutavad pajud, leedri- ja pirnipuud. Nende tagasihoidlike omanike elu on nii vaikne, nii vaikne, et unustad enda hetkeks ja mõtled, et kõiki noid kirgi, soove ja kurja vaimu rahutuid sünnitusi, mis pahandavad maailma, ei ole üldse olemaski ja et sa oled neid näinud ainult hiilgavas, säravas unenäos. Ma näen siit madalat majakest väikestele luitunud puupostidele toetuva galeriiga, mis käib ümber maja, et müristamise või rahe ajal oleks võimalik aknaluuke sulgeda, ilma et oleks tarvis vihma käes märjaks saada. Maja taga on lõhnavaid toomingaid, ridade viisi madalaid viljapuid, mis upuvad kirsside verevusse ja tinase läikega kaetud ploomide korundimerre; kahar vaher, mille varju on laotatud vaip puhkamiseks; maja ees avar õu madala rohelise muruga, sissetallatud teerajaga aidast kööki ja köögi juurest härraste eluruumidesse; pika kaelaga hani, kes joob vett, koos noorte poegadega, kes on õrnad nagu udusuled; pistandaed, millel ripuvad kuivatatud pirnide ja õunte kimbud ja tuulduma viidud vaibad; melonitekoorem, mis seisab aida juures; lahtirakendatud härg, kes laisalt lamab seal läheduses, – sel kõigel on minu jaoks seletamatu võlu, võib-olla sellepärast, et ma seda kõike enam ei näe ja et meile on armas kõik, millest peame lahus olema. Kuidas see ei olekski, kuid juba siis, kui mu kaless lähenes sõidul selle maja läve ette, muutus mu hinges kõik imeliselt meeldivaks ja rahulikuks; hobused sõitsid rõõmsalt treppi; kutsar ronis imerahulikult pukist maha ja toppis piibu täis, nagu oleks ta jõudnud oma koju; isegi haukumine, mille lasksid lahti flegmaatilised murid ja krantsid, meeldis mu kõrvadele. Kuid kõige enam meeldisid mulle nende tagasihoidlike nurgakeste omanikud ise – taadikesed ja eidekesed, kes hoolitsevalt tulid välja külalistele vastu. Nende näod meenuvad mulle nüüdki, keset kära ja tunglemist moodsate frakkide seas, ja siis langeb mu peale järsku mingi pooluni ja kangastub möödunu. Nende nägudel säras alati säärane headus, säärane lahkus ja puhtsüdamlikkus, et tahtmatult loobud kas või lühikesekski ajaks kõigist nõudlikest unistusist ja kõigi oma tundmustega siirdud märkamatult ühetasasesse bukoolilisse ellu.
Kuni seniajani ma ei saa unustada kahte möödunud sajandi vanainimest, keda paraku enam ei ole, kuid mu süda on ka praegu täis haledust, ja mu tundmused tõmbuvad kummaliselt kokku, kui kujutlen, et sõidan kord jälle nende endisse, nüüd tühjaks jäänud elukohta, ja näen hunnikut lagunenud taresid, kinnikasvanud tiiki ja umbseks jäänud kraavi seal, kus seisis madal majake – ja muud mitte midagi. Kurb! mul on juba ette kurb! Kuid pöördugem jutu juurde.
Afanassi Ivanovitš Tovstogub ja ta naine Pulheria Ivanovna Tovstogubihha – nagu väljendusid ümbruskonna külamehed – olid need vanakesed, kellest ma hakkasin jutustama. Kui ma oleksin maalija ja tahaksin lõuendil kujutada Philemoni ja Baukist, ma iialgi ei valiks teist modelli kui neid. Afanassi Ivanovitš oli kuuekümne-aastane, Pulheria Ivanovna viiekümne viie. Afanassi Ivanovitš oli pikka kasvu, kandis alati komlotiga kaetud lambanahka pihtkasukat, istus küürus ja peaaegu alati naeratas, ükskõik kas ta jutustas midagi või ka lihtsalt kuulas. Pulheria Ivanovna oli veidi tõsine, ei naernud peaaegu kunagi; kuid ta näos ja silmis oli nii palju headust, nii palju valmisolekut kostitada teid kõigega, mis neil oli kõige paremat, et te kindlasti oleksite leidnud naeratuse olevat juba liiga mageda ta hea näo jaoks. Kerged kortsud nende näol olid paigutatud nii meeldivalt, et iga kunstnik oleks võinud välja lugeda kogu nende elu, selge ja rahuliku elu, mida elasid vanad rahvuslikud, lihtsüdamlikud ja ühtlasi rikkad perekonnad, kes moodustavad alati vastandi neile madalahingelistele väikevenelastele, kes tulevad tökatimeeste, kaubitsejate hulgast, kes täidavad nagu rohutirtsud valitsus- ja ametiasutisi, kisuvad viimse kopika oma kaasmaalaste käest, ujutavad Peterburi üle keelekandjatega, ajavad endile lõpuks kokku kapitali ja pidulikult lisavad oma perekonnanimele, mis lõpeb o-ga, tähekese v. Ei, nagu kõik väike-vene vanad, põlised perekonnad, ei sarnanenud nad nende põlatud ja viletsate olevustega.
Polnud võimalik osavõtmatult vaadelda nende vastastikust armastust. Iialgi ei öelnud nad teineteisele sina, vaid alati teie: teie, Afanassi Ivanovitš, teie, Pulheria Ivanovna. „Kas teie istusite toolipõhja katki, Afanassi Ivanovitš?”
„Pole viga, ärge pahandage, Pulheria Ivanovna, mina jah.” Neil ei olnud lapsi ja sellepärast kogu nende armastus koondus teineteisesse. Kunagi nooruses oli Afanassi Ivanovitš teeninud sõjaväes, oli viimati olnud second-majoriks; kuid see oli juba väga ammu, oli juba möödas ja ka Afanassi Ivanovitš ise ei tuletanud seda peaaegu iialgi meelde. Afanassi Ivanovitš abiellus kolmekümne-aastaselt, kui ta oli tore poiss ja kandis väljaõmmeldud vesti; ta isegi kaunis osavasti viis ära Pulheria Ivanovna, keda sugulased ei tahtnud talle naiseks anda; kuid ka sellest ta enam suurt ei mäletanud, vähemasti iialgi ei kõnelnud.
Kõik need ammused ebatavalised sündmused asendusid rahuliku ja üksildase eluga, nende tukkuvate ja ühtlasi harmooniliste unistustega, mida tunnete, kui istute maamaja palkonil, mis on pööratud aia poole, kui ilus vihm kohab uhkesti puulehtedele rabisedes, vulisevate ojadena alla voolates ja teie ihuliikmeisse unerammestust tuues, samal ajal aga vikerkaar piilub puude vahelt ja poolpurustatud võlvina särab taevas oma maheda seitsme värviga, – või kui teid hällitab kaless, mis sukeldub roheliste põõsaste vahele, ja stepi-vutt kisab ja lõhnav rohi koos viljapeade ja põllulilledega ronib teie kalessi uksest sisse, meeldivalt puudutades teie käsi ja nägu.
Külalisi, kes tema poole sõitsid, kuulas ta alati meeldiva naeratusega; mõnikord kõneles ta ka ise, kuid enamasti küsitles teisi. Ta ei kuulunud nende vanameeste hulka, kes tüütavad oma igavese vana aja kiitmisega ja uue aja hukkamõistmisega; vastupidi, küsitelles teid osutas ta suurt uudishimu ja osavõttu teie isikliku elu, teie kordaminekute ja ebaõnnestumiste vastu, mille vastu tunnevad huvi harilikult kõik head taadid, kuigi see tuletab natuke meelde lapse uudishimu, kes sel ajal, kui ta teiega vestleb, silmitseb ise teie uuriripatsit. Siis tema näost, võiks öelda, lausa õhkus headust.
Toad majakeses, kus elasid meie vanakesed, olid väikesed ja madalad, niisugused, nagu neid harilikult kohtad vanamoeliste inimeste juures. Igas toas võttis hiiglasuur ahi peaaegu kolmandiku ruumist endale. Toakesed olid kohutavalt soojad, sest niihästi Afanassi Ivanovitš kui ka Pulheria Ivanovna armastasid väga sooja. Kõik ahjusuud olid paigutatud esikusse, mis oli alati peaaegu laeni täis õlgi, mida Väike-Venes tarvitatakse tavaliselt puude asemel. Põlevate õlgede pragin ja valgus teevad esiku ülimal määral meeldivaks talviseil õhtuil, mil keevavereline noorsugu, külmunud mõne sõstrasilmse kaunitari tagaajamisest, jookseb sinna sooja ja peksab käsi kokku. Toa seinad olid kaunistatud mõnede piltide ja pildikestega vanaaegsetes kitsastes raamides. Olen veendunud, et ka pererahvas ise ei teadnud enam nende sisu, ja kui mõni neist oleks ära viidud, poleks nad tõesti seda märganudki. Portreedest kaks tükki olid suured, õlivärvidega maalitud; üks kujutas mingit arhiereid, teine Peeter III; kitsast raamist vaatas välja kärbestest määritud hertsoginna Lavaliere; akende ümber ja uste kohal asetses suur hulk väikesi pildikesi, mida harjud kuidagiviisi seinaplekkideks pidama ja seepärast üldse lähemalt ei vaatlegi. Põrand oli peaaegu kõigis tubades savist, kuid nii hästi tasandatud ja nii puhtalt peetud, nagu tõesti pole peetud ühegi rikka maja parketti, mida laisalt pühib unine livrees härra.
Pulheria Ivanovna tuba oli täis kirste, kaste, kirstukesi ja kastikesi. Suur hulk kompse ja kotte lille-, aedvilja- ja arbuusiseemnetega rippus seintel. Suur hulk mitmevärvilisi kangakerasid, ülejäänud lappe vanaaegsetest riietest, mis olid õmmeldud pool sajandit tagasi, oli paigutatud nurkadesse kirstudesse ja kirstude vahele. Pulheria Ivanovna oli hoolas perenaine ja kogus kõike, kuigi mõnikord ise ei teadnud, milleks seda kõike vaja läheb.
Kuid kõige tähelepanuväärivamad ses majas olid laulvad uksed. Niipea kui saabus hommik, hakkas kogu majas kostma uste laulu. Ma ei või öelda, miks nad laulsid: kas olid süüdi selles roostetanud hinged või oli mehaanik, kes nad kord tegi, ise peitnud sinna mingi saladuse; kuid tähelepanuvääriv on see, et igal uksel oli oma eri hääl: uks, mis viis magamistuppa, laulis kõige kõrgemat