Väikese Heidi uued lood. Johanna Spyri
Читать онлайн книгу.
tle>
1. Arst valmistub reisiks
Lahke arst, kes oli andnud käsu Heidi kojusaatmiseks, kõndis laial tänaval härra Sesemanni maja poole. Oli päikesepaisteline septembrihommik, nii valge ja mahe, et paistis, nagu ei saaks keegi nukker olla. Kuid arst kõndis, silmad maas, ega tõstnud pilku sinitaeva poole. Ta varem nii rõõmsal näol oli kurblik ilme ja ta juuksed olid muutunud hallimaks kui kevadel. Arstil oli olnud tütar, ainus kaaslane pärast tema naise surma. Vaid mõned kuud tagasi oli surm teda ta kallist tütrest lahutanud ja sestsaadik polnud ta enam sama särav ja rõõmus, nagu ta sõbrad olid varem alati harjunud teda nägema.
Sebastian avas talle ukse ja tervitas teda äärmiselt viisakalt, sest arst polnud mitte ainult tema isanda ja tolle tütre kõige parem sõber, vaid oli ka kõigi majaelanike poolehoiu võitnud oma lahkusega.
Kui arst härra Sesemanni juurde jõudis, hüüatas too: “Olen rõõmus, et tulid, doktor. Me peame tõesti veel kord seda Šveitsi reisi läbi arutama; kas arvad endiselt, et me ei peaks sõitma, kuigi Klara tervis on palju parem?”
“Mu armas Sesemann, oled sina alles põikpäine!” ütles arst oma sõbra kõrvale istudes. „Soovin tõesti, et su ema oleks siin; siis oleks kõik selge ja lihtne ja liiguks õiges suunas. Sa saatsid mu järele eile kolm korda ainult selleks, et sama asja küsida, kuigi sa tead, mida ma arvan.”
“Jah, ma tean, et see võib tõesti vihastada, kuid sa pead mõistma, kallis sõber,” ja härra Sesemann pani käe paluvalt arsti õlale, „et mul pole julgust ära öelda lapsele, kellele olen lubaduse andnud, ja nüüd on ta juba kuude kaupa ööl ja päeval sellele mõtelnud. Ta talus oma viimast rasket haigushoogu nii kannatlikult, sest lootis, et võib peagi alustada Šveitsi-reisi ja näha jälle oma sõpra Heidit, ja nüüd pean ütlema vaesele lapsele, kes peab loobuma nii paljudest rõõmudest, et see reis, mida ta on nii kaua oodanud, jääb ära? Mul pole tõesti julgust seda teha.”
„Sa pead seda tegema, Sesemann,” ütles arst kindlameelselt. Kui ta sõber löödult vaikis, jätkas ta: „Mõtle ometi järele, kuidas asi on. Klaral pole juba aastaid olnud nii halba suve, nagu see viimane. Reisiväsimuse tagajärjed võivad olla vaid kõige halvemad, sellest ei saa juttugi olla. Ja praegu on juba september. Kuigi Alpides võib praegu olla veel soe ja ilus, läheb varsti väga külmaks. Päevad muutuvad lühemaks ja kuna Klara ei saa seal üleval ööbida, jääb külaskäiguks vaid kaks tundi. Tee Ragatzi võtaks tunde, sest ta tuleb toolil mägedesse kanda. Lühidalt, Sesemann, see on võimatu. Kuid ma tulen ja räägin ise Klaraga; ta on mõistlik laps ja ma jutustan talle, missugused on mu plaanid. Järgmise aasta mais läheb ta kõigepealt tervisevetele ja jääb sinna ravile, kuni ilm on soe. Siis viiakse teda aegajalt üles mägedesse ja kui ta on tugevam, meeldivad talle need retked palju rohkem kui praegu. Mõistad, Sesemann, et kui me tahame anda lapsele paranemislootust, peame olema äärmiselt hoolikad ja tähelepanelikud.”
Härra Sesemann, kes oli kuulanud arsti kurvalt ja vaikides, hüppas äkki püsti. „Doktor,” ütles ta. „Räägi mulle tõtt: on sul tõesti lootust, et laps paraneb?”
Arst kehitas õlgu. “Väga vähe,” vastas ta vaikselt. “Kuid sõber, mõtle korraks minu peale. Sul on veel su armas laps alles, kes ootab sind ja tervitab, kui sa koju tuled. Sa ei tule tühja majja ega istu üksi einestama. Ja su laps tunneb end õnnelikult ja mugavalt. Kuigi ta peab ühelt poolt paljust loobuma, on tal teiselt poolt palju eeliseid. Ei, Sesemann, su olukord polegi nii halb – te saate veel õnnelikult koos olla. Mõtle minu üksildasele kodule!”
Härra Sesemann kõndis nüüd toas edasi-tagasi, nagu tal kombeks oli, kui ta millegi üle järele mõtles. Viimaks jäi ta oma sõbra ette seisma ja pani käe talle õlale.
„Doktor, mul on üks mõte. Ma ei taha enam, et sa niisugune oleksid; sa pole enam iseenda moodi. Sa pead pisut siit minema pääsema, ja mis sa arvad, mis idee mul tuli? Sina pead sellele reisile minema ja külastama Heidit Alpides meie kõikide nimel.”
Arst oli sellest äkilisest ettepanekust väga üllatatud ja tahtis vastu vaielda, kuid ta sõber ei andnud talle aega midagi ütelda. Ta oli oma mõtte üle nii rõõmus, et haaras arstil käest ja viis ta Klara tuppa. Hea doktor oli Klarale alati teretulnud külaline, sest tavaliselt oli tal oma patsiendile midagi lõbusat rääkida. Kuid viimasel ajal oli mees tõsisemaks muutunud. Klara teadis, miks, ja oleks palju andnud, et arsti endiseks muuta. Ta sirutas tohtrile käe, kui too tema juurde jõudis. Arst istus tema kõrvale ja tema isa tõmbas samuti tooli lähemale, võttis Klara käe ja hakkas temaga rääkima Šveitsi reisist ja kuidas ka tema ise oli seda oodanud. Põhilisest punktist, et seda enam teostada ei saa, libises ta ruttu üle, sest kartis pisaraid, mis võiksid järgneda, ja läks kiiresti oma uue plaani juurde ja juhtis Klara tähelepanu sellele, kui kasulik oleks see reis nende sõbrale, kui nad suudaksid teda veenda seda ette võtma.
Sinised silmad ujusid tõesti pisaraist, kuigi Klara püüdis neid isa pärast tagasi hoida. Talle oli kibedaks pettumuseks loobuda reisist, mis oli olnud ta ainus rõõm ja lohutus ta pika haiguse üksildastel tundidel. Kuid ta teadis ka, et isa ei keelaks talle iialgi midagi, mis poleks talle kindlasti kahjulik. Seepärast neelas ta oma pisarad alla nii hästi, kui suutis, ja pööras mõtted ainsale lootusele, mis oli talle veel jäänud. Ta võttis arsti käe, silitas seda ja ütles paluvalt:
“Armas doktor, te ju lähete Heidit vaatama, kas pole? Ja siis tulete tagasi ja jutustate mulle, kuidas seal ülal on ja mida Heidi ja vanaisa ja Peter ja kitsed terve päeva teevad. Ma tunnen neid kõiki nii hästi! Ja te võtate kaasa ka kõik, mida ma tahan Heidile saata, ja midagi ka vanaema jaoks. Palun minge, armas doktor, ja ma võtan nii palju kalamaksaõli, nagu soovite.”
Kas just see viimane lubadus asja otsustas, oli võimatu öelda, kuid arst naeratas ja vastas:
„Tuleb välja, et ma pean kindlasti minema, Klara, sest siis muutud sa nii ümmarguseks ja tugevaks, nagu sinu isa ja mina seda soovime. Ja kas oled otsustanud, millal pean reisi alustama?”
„Homme hommikul vara, kui võimalik,” vastas Klara.
„Jah, tal on õigus,” ütles härra Sesemann. „Päike särab ja taevas on sinine, ei maksa aega viita. On kahju kaotada ainsatki niisugust päeva mägedes.”
Doktor hakkas vastu tahtmist naerma. „Varsti heidate mulle ette, et ma pole juba seal; hüva, ma pean nüüd minema reisiks ettevalmistusi tegema.”
Kuid Klara ei lasknud tal enne minna, kui oli andnud talle lõputult sõnumeid Heidi jaoks ning selgitanud kõike, mida mees pidi vaatama ja tagasi tulles täpselt kirjeldama. Kingitused Heidile võidi doktorile hiljem järele saata, sest preili Rottenmeier pidi kõigepealt aitama neid pakkida, aga preili oli läinud ühele oma jalutuskäikudest, kust polnud teda nii pea tagasi oodata. Arst lubas täita Klara soove kuni pisiasjadeni; ta pidi teed alustama järgmisel keskpäeval, kui ta ei jõua seda teha hommikul, ja naasma täpse kirjeldusega oma ettevõtmistest ja kõigest, mida ta oli näinud ja kuulnud.
Majateenijail on sageli kummaline anne taibata asju, mis nende isanda majas toimuvad, ammu enne seda, kui neile neist teatatakse. Sebastianil ja Tinette’il oli seda annet üpris kõvasti, sest just siis, kui arst trepist alla läks, astus Tinette Klara tuppa, kes tahtis teda kutsuda.
“Tooge siia karbitäis kooke, mida me kohvi kõrvale joome,” ütles Klara, näidates karbile, mida ta oli kaua just sel põhjusel hoidnud. Tinette võttis karbi ja viis selle minema, seda põlglikult käes kõigutades.
„See on küll vaevalt minu vaeva väärt,” ütles ta ninakalt, kui ta toast lahkus.
Kui Sebastian arstile ukse avas, lausus ta kummardades: „Kas härra doktor oleks nii hea ja tervitaks väikest preilit minu poolt?”
“Nii-nii,” ütles arst. „Sa tead juba, et lähen reisile.”
Sebastian kõhkles ja köhatas kohmetult. „Ma – ma ei mäleta isegi enam täpselt. Oh, jah, mulle meenub; juhtusin söögitoast läbi minema ja kuulma väikese preili nime ja ma panin kaks ja kaks kokku ja mõtlesin…”
“Ma mõistan,” naeratas arst, “niimoodi mõeldes võib palju asju teada saada. Nägemiseni, Sebastian, annan kindlasti tervitused edasi.”
Doktor oli välja kiirustamas, kui ta kohtas äkki takistust: tugev tuul oli takistanud preili Rottenmeieril jalutuskäiku jätkamast ja ta oli just ukseni jõudnud, kui arst oli väljumas. Valge sall, mida naine kandis, oli tuulest nii puhevil, et preili paistis täies purjes laevana. Arst tõmbus tagasi,