Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier
Читать онлайн книгу.
>
I
TRISTANI LAPSEPÕLV
Du wœrest zwâre baz genant: Juvente bele et la riant!
Head inimesed, kas tahate kuulda ilusat lugu armastusest ja surmast? See räägib Tristanist ja kuningatar Isoldest. Kuulake, kuidas nad suures rõõmus ja suures kurbuses teineteist armastasid ja siis ühel ja samal päeval surid, Tristan Isolde pärast ja Isolde Tristani pärast.
Ammustel aegadel valitses Cornouailles’s kuningas Marc. Saanud teada, et Marci ründavad vaenlased, tuli Loonnois’ kuningas Rivalen mere tagant talle appi. Nagu läänimees kunagi, teenis ta kuningas Marci jõuga ja nõuga nii ustavalt, et viimane andis talle vastutasuks oma õe, kauni Blanchefleuri, keda kuningas Rivalen piiritult armastas.
Ta abiellus Blanchefleuriga Tintageli lossis. Aga vaevalt olid pulmad läbi, kui saabus teade, et tema vana vaenlane hertsog Morgan on tunginud Loonnois’sse, rüüstates selle linnu, põlde ja külasid. Rivalen mehitas kiiruga laevad ja tõi Blanchefleuri, kes oli juba käima peal, oma kaugetele maadele. Ta randus Kanoëli lossi ees ja usaldas kuninganna eest hoolitsemise talliülem Rohaltile, keda kõik kutsusid ustavuse tõttu ilusa nimega – Rohalt Auhoidja. Seejärel kogus ta kokku kõik parunid ja läks sõtta.
Blanchefleur ootas teda kaua. Aga oh häda! Ta ei tulnudki tagasi. Ühel päeval sai Blanchefleur teate, et hertsog Morgan on tema mehe reeturlikult tapnud. Blanche eur ei valanud ühtegi pisarat, ei oianud, ei kaevelnud, ent ta ihuliikmed muutusid nõrgaks ja jõuetuks ja tema hing tahtis end kehast lahti rebida. Rohalt püüdis teda lohutada.
„Kuninganna,” sõnas ta, „leinamisest pole kasu. Kas ei pea kõik need, kes sünnivad, kord ka surema? Võtku Jumal vastu kõik surnud ja kaitsku elavaid!..”
Aga kuninganna ei tahtnud teda kuulata. Ta ootas kolm päeva, et oma kalli isandaga kokku saada. Neljandal päeval sünnitas ta poja ja ütles teda kätele võttes:
„Poeg, ma olen kaua tahtnud sind näha ja ma mõistan, et sa oled kõige kaunim olend, kelle üks naine on kunagi ilmale toonud. Ma sünnitasin su kurbuses, kurb on ka minu esimene tervitus sinule ja sinu pärast olen ma kurb, et suren. Ja et sa suures kurbuses oled ilmale tulnud, olgu su nimi Tristan1”
Kui ta need sõnad oli lausunud, suudles ta poega ja heitis hinge.
Rohalt Auhoidja võttis orvu enda hoole alla. Juba piirasid hertsog Morgani mehed Kanoëli lossi: kuidas küll oleks Rohalt saanud kaua rünnakule vastu panna? Ta mõtles: „Hulljulgus ei ole vägitegu,” ja alistus hertsog Morganile. Aga kartuses, et Morgan tapab Rivaleni poja, ütles ta, et see on tema laps, ja kasvatas ta üles koos oma poegadega.
Kui seitse aastat täis sai, saabus aeg, mil laps tuli naiste hoole alt ära võtta, ja Rohalt usaldas Tristani targa õpetaja, hea kannupoisi Gorvenali hoolde. Mõne aasta jooksul õpetas Gorvenal kuningapojale parunile vajalikke oskusi. Ta seletas talle, kuidas käsitseda piiki, mõõka, kilpi ja vibu, kuidas lennutada kivikettaid ja ületada hüppega laiu kraave; ta õpetas teda jälestama igasugust pettust ja reetlikkust, abistama nõrku ja pidama sõna; ta õpetas teda mitut moodi laulma, mängima har ja küttima loomi; ja kui laps ratsutas teiste noorte kannupoiste hulgas, võis märgata, et tema, ta hobune ja relvad kujutasid tervikut, mida polnud võimalik lahutada. Nähes teda nii suursuguse ja uhkena, laiaõlgsena, kitsapuusalisena, tugevana, uhkena ja vaprana, kiitsid kõik Rohalti, et tal on selline poeg. Rohalt seevastu mõtles Rivalenile ja Blanche eurile, kelle noorus ja nõtkus olid otsekui ellu ärganud. Ta armastas küll Tristanit nagu poega, ent salamahti austas teda kui oma isandat.
Ühel ilusal päeval aga rööviti temalt kogu ta rõõm, sest Norrast tulnud kaubitsejad meelitasid Tristani oma laevale ja viisid kaasa kui kena saagi. Sellal kui nad purjetasid tundmatute maade poole, pani Tristan vastu nagu püünisesse sattunud noor hunt. Aga tõsiasi, mida kõik meremehed teavad, on see, et meri sunnib äraandlikke laevu kahetsema ega aita kaasa röövimistele ja reetmistele. Tõusis metsik torm, mis mähkis laeva pimedusse ja pillutas seda kaheksa päeva ja kaheksa ööd siia-sinna. Lõpuks märkasid meremehed läbi udu kaljust randa ja karisid, mis ähvardasid laeva kiilu purustada. Mõistes, et mere mässamise põhjus oli kuri tegu – röövitud laps, hakkasid nad kahetsema, kavatsesid ta vabastada ja lasksid paadi vette, et see ta kaldale viiks. Otsekohe rauges tuul ja vaibusid lained, taevas selgines, ja sellal kui norralaste laev kaugusesse kadus, kandsid rahulikult hällivad lained Tristani paadi rannaliivale.
Suure pingutusega ronis ta kaljule ja nägi mägist ja metsast tühja maad, mis ulatus silmapiirini. Ta meel läks kurvaks, kui ta meenutas Gorvenali, oma isa Rohalti ja Loonnois’ maid, ent äkki rõõmustas ta südant jahimeeste kisa ja kära. Metsaservale ilmus kena hirv. Talle järgnesid lärmi ja jahisarve helide saatel koerakari ja ajajad. Ja kui jahikoerad olid juba kobaras end looma turja külge haakinud, vajus see mõne sammu kaugusel Tristanist maha, avaldades veel meeleheitlikku vastupanu. Üks ajajatest torkas temasse jahioda. Ja kui jahimehed saagi ümber kogunesid ja jahisarve puhusid, märkas Tristan üllatusega, et ajajate ülem tegi hirve kõrisse sügava lõike, otsekui tahaks tal pead otsast lõigata. Ta hüüatas:
„Mis te teete, auline isand? Kas siis sobib sellist üllast looma tükeldada nagu tapetud siga? Kas tõesti on siin maal niimoodi kombeks?”
„Vennas, mis sind üllatama paneb?” küsis ajaja. „Jah, ma lõikan hakatuseks hirvel pea maha, siis jagan kere neljaks tükiks ja me viime need sadulakaarte all oma isandale kuningas Marcile. Me teeme nõnda, nagu ajukütid ammustest aegadest on Cornouailles’s toiminud. Aga kui sa tead mõnda paremat kommet, siis näita; siin on nuga, vennas; me võtame meelsasti õppust.”
Tristan laskus põlvili ja tõmbas kõigepealt hirvel naha maha; siis lõikas otsast pea, jättes kaelakondi paljaks; siis tõstis ta välja rupskid, koonu, keele, suguosad ja südameveeni.
Ajukütid ja koerapoisid olid kummargil tema kohal, vaatasid ja imetlesid.
„Sõber,” ütles küttide pealik, „need on kenad kombed; millisel maal oled sa neid õppinud? Ütle, kust sa tuled ja mis on su nimi.”
„Auline isand, minu nimi on Tristan ja ma olen seda kõike õppinud oma kodumaal Loonnois’s.”
„Olgu Jumal armuline sinu isale, kes sind on nii õilsaks kasvatanud,” ütles ajukütt. „Kindlasti on ta rikas ja võimas parun?”
Aga Tristan oskas nii rääkida kui vaikida ja vastas kavalalt:
„Ei, auline isand, mu isa on kaupmees. Ma põgenesin kodunt ühe laevaga, mis siirdus kaugetele meredele, sest tahtsin teada, kuidas elavad inimesed võõrastel maadel. Aga kui tahate mind enda sekka võtta, tuleksin meelsasti, auline isand, ja õpetaksin teile teisigi ajujahi üksikasju.”
„Kulla Tristan, mind üllatab, et on olemas maa, kus kaupmeeste pojad teavad seda, millest mujal pole kuulnud rüütlite pojad. Aga tule meiega, kui soovid, ja tunne end hästi. Me viime su oma isanda kuningas Marci juurde.”
Tristan lõpetas hirve tükeldamise. Ta andis koertele südame, pea ja soolikad ning õpetas küttidele, mida jagada koertele tänuks hea jahi eest ja kuidas neid sarvehäälega kokku kutsuda. Siis asetas ta oskuslikult jagatud tükid harkidele ja andis need ajajatele kanda: ühele pea, teisele sarved ja suured leetükid; ühtedele kaelatükid, teistele kintsud, kolmandatele abatükid. Ta õpetas neile, kuidas kahekaupa reas ja kindla korra järgi ratsutada, jahisaak ilusasti harkide otsas.
Nii asusid nad sõbralikult vesteldes teele, kuni jõudsid uhke lossi ette. Lossi ümbritsesid rohumaad, köögiviljaaiad, veemängud, virsikuistandused ja põllumaad. Sadamas randus arvukalt laevu. Loss kõrgus mere kohal, ilus ja võimas, hästi varustatud kõigega, et vastu panna rünnakutele ja neid tagasi lüüa; ja tema otsekui ammustel aegadel hiiglaste kätega ehitatud peatorn koosnes suurtest ja kenasti tahutud kividest, mis moodustasid rohelise ja sinise maleruudustiku.
Tristan küsis, mis on lossi nimi.
„Hea sulane, selle nimi on Tintagel.”
„Jumal õnnistagu sind ja sinu elanikke, Tintagel,” hüüatas Tristan.
Head kuulajad, just sealsamas oli kunagi ammu tema isa Rivalen õnnelikult abiellunud Blanchefleuriga. Aga Tristan paraku ei teadnud seda.
Kui