Kuidas saada kirjanikuks?. Taavi Kangur
Читать онлайн книгу.
iks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi. Mõnisada tuhat kirjutatud sõna hiljem asutasin ajaveebi kirjutamise-abc.blogspot.com, pealkirjaga „Kuidas saada kirjanikuks?“. Algne eesmärk oli iseendale avalikult seinale kirjutades sõlmkohti paremini mõista ja teiste autoritega arutades targemaks saada.
Hiljem, kui ajaveebi lisandus püsilugejaid, mõtlesin, et ehk aitavad minu sirgekskirjutamised kõiki, kes ükspäev alustada plaanivad ja mõtlikult enda käest küsivad: kuidas saada kirjanikuks?
Võib-olla oleks õige alustada hoiatusega, et pole retsepti, mille koostisosad saab lihtsalt selgeks õppida, õiges vahekorras kokku segada ja ongi kirjanik valmis. Mõnede tõdede teadmine ei pane inimest kirjutamisel seesmiselt põlema ega korva lugemuse puudumist.
Minu jaoks on küsimus kirjanikuks saamisest alati värske. Ma arvan, et kui keegi hakkab tundma, et ta on juba üsna hea, siis on see ohumärk. Alati tasub endalt küsida õigeid küsimusi. Küsimuse kontekst ja iga sõna tähendus võib igaühe jaoks erinev olla.
Kes esimese kirjutamisega rügab, küsib, kuidas oma lugu vormi valada, aga võib-olla uudishimust ka seda, et kuidas üleüldse kirjanikuks saada. Kaugemale jõudnuid huvitab tõenäoliselt see, kuidas oma lugusid avaldada. Edaspidi küsitakse ehk, kuidas kirjutamisega raha teenida. Kuidas oma töid parandada ja edasi liikuda. Kuidas kirjutada südamest ja kuidas kõige paremad mõtted parimasse proosasse valada. Ehk hiljem: mismoodi võõrkeeles avaldatuks saada, kuidas kriitikuid väärikalt taluda.
Minu jaoks pole seisu “ma olen valmis”. Küsimus “kuidas saada kirjanikuks?” ei kao. Ikka ja jälle peab kirjutamisest rõõmu tundev inimene küsima eneselt: “Kuidas saada kirjanikuks?”
Eestis on juurdunud komme pidada inspiratsiooni ja nn “vaimu pealt” otse kirjutamist üllaks ja romaanid, mida kirjutades kirjanik tunnistab, et õppis, nägi vaeva – need justkui oleks vääritumad. Saladus tundub olema selles, et kirjanik oma köögipoolelt katet kergitada ei tohi, muidu aura kustub ja termin “inspiratsioon” asendub terminiga “kutseoskus”. Muidu – nii vähemalt räägitakse – tavaline eestlane tööd ei karda. Romaani puhul aga korralik kirjanik justkui ei tohiks vaeva näha, vaid peab vaimust vaevatud olema.
“/…/ “inspiratsioon” on halb sõna, mida kavalad autorid kasutavad selleks, et näida kunstiliselt auväärsed. Nagu ütles vanarahvas, geniaalsus on kümme protsenti inspiratsiooni ja üheksakümmend protsenti tööd.” Umberto Eco, “Noore romaanikirjaniku pihtimused”, lk 18, kirjastus Tänapäev, 2011, tõlkinud Maria Lepik.
Soovite kirjanikuks saada? Valmistuge kõvasti vaeva nägema!
Oluline:
• Loe palju
• Kirjuta palju
• Naudi
• Kannata välja
• Ära paanitse!
ALUSTAMINE
PÜÜDLUSE EEST EI POODA!
Miks häbenetakse kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks üldse mõned seda soovi halvustavad. Mõnel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, ta ehk ongi suurepärane kirjutaja, aga … ta kardab kapist välja tulla ja ennast kirjanikuna esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikuks sünnitakse ning teadlik arendamine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult peab iga viiuldaja kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab, ja iga maalikunstnik esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.
Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks keegi püüdma talle jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine. Kirjutamine on püüdlus maailma pisut paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.
Tahan teada, mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud? Kui paljud on sahtlisse kirjutajad ja mitmed neist omakorda tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist? Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda? Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine?
Kui me suhtume hooletult pealekasvavasse kirjanike põlvkonda, võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.
KAS KIRJANIKUKS SAAB ÕPPIDA?
Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada.
Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid. Mitte midagi ei tule niisama lihtsalt ega kuku välja kogemata. Stephen King kirjutas aastaid põlve otsas raamatuid, pesi hooldekodu räpaseid linu ja kogus kodus suure naela otsa kirjastuste tõrjuvaid kirju. Ta alustas kuueaastaselt, käis kirjutamise kursustel, õppis filoloogiks ja nägi tohutult vaeva, enne kui edu saavutas.
Huvitavaid näiteid saab Eestistki tuua. Kontrollküsimus: kas Andrus Kivirähk on enne “Rehepappi” või Indrek Hargla enne Melchiori lugusid mõne raamatu kirjutanud? Üllatavalt paljud inimesed jäävad vastusega jänni. Kivirähku teatakse laiemalt alates “Rehepapist”, aga Indrek Hargla muust loomingust kuuldes lähevad inimeste silmad siiani imelikku karva, kuigi Melchiori lugusid siiski teatakse. Mõlemad kirjanikud on kirjutanud ja avaldanud pikka aega enne laialt tuntuks saamist. Iga ootamatult kuulsaks saamise taga on kakskümmend aastat visa tööd.
Tüüpiliseim viga, mida arvatakse: kirjutan teose valmis ja siis kogemata satuvad raamatusse mõte, head karakterid, taust ja kõik muu. Ja kellel ei tule, sellel ei tule. Ei ole nii! Jah, loomulikult on andekamaid ja vähemandekamaid kirjanikke, kuid kokkuvõttes taandub kõik ainult ühele asjale: kas kirjanikul on jutt sees või ei ole. Kas tal on tahtmine ja kirjutamisrõõm? Kõik ülejäänu on mingit moodi õpitav. Kas suure mahu – ühe kirjaniku arust peab kirjutama vähemalt miljon sõna, enne kui midagi õnnestub avaldada – või kirjutamisõpikute ja suure lugemuse abil. (Kõige mõistlikum oleks eelnevaid kombineerida.) Loomulikult ei pea järgima kellegi õpetusi sõna-sõnalt. Neid peab painutama, segama ja leidma oma tee.
Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada.
KUIDAS ALUSTADA?
Kuidas alustada romaani kirjutamist? Kirjutamises, nagu investeerimiseski, on edu reegliks: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob soodsad eeltingimused.)
Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Liiga suur projekt võib kohe alguses hinge kinni tõmmata ja kõigele käega lööma panna, aga seda Te ju ei taha.
Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest palju aastaid möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et suuri vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.
Kui