ESIMENE LUGU

      Sekeldused diivaniga

      Esimene peatükk

      Õpetaja: «Lapsed, kirjutage lause «Kala istus puu otsas».»

      Hakkasin sihtkohta jõudma. Mu ümber rohetas mets, surudes ennast päris tee äärde ja tehes aeg-ajalt ruumi kollast lõikeheina täis kasvanud lagendikele. Päike loojus juba mitu tundi, aga ei saanud kuidagi loojutud ja rippus madalal silmapiiri kohal. Auto veeres mööda krudiseva killustikuga kaetud kitsast teed. Suurematel kividel lasksin ratta alt läbi minna ning iga kord hakkasid pakiruumis tühjad kanistrid kolksuma ja kõmisema.

      Paremal tulid metsast välja kaks meest, astusid teepervele ja jäid minu poole vaadates seisma. Üks neist tõstis käe. Vähendasin neid uurides kiirust. Need olid jahimehed, nagu mulle paistis – noored poisid, võib-olla natuke minust vanemad. Nende näod meeldisid mulle ja ma peatusin. Too, kes oli kätt tõstnud, torkas kabiini tõmmu kühmusninalise näo ja küsis naeratades:

      «Kas saaksite meid Solovetsi visata?»

      Teine, kellel oli ruuge habe, aga vuntse mitte, naeratas samuti kaaslase õla tagant kiigates. Nad olid tõepoolest meeldivad inimesed.

      «Istuge peale,» ütlesin neile. «Üks ette, teine taha, mul on seal tagaistmel kola.»

      «Heategija!» ütles kühmnina rõõmustades, võttis püssi õlalt ja istus minu kõrvale.

      Habemik vaatas ebaledes tagauksest sisse ja küsis:

      «Aga kas tohib, ma siin natuke, seda et…»

      Küünitasin üle seljatoe ja aitasin tal ruumi teha istmel, mille olid hõivanud magamiskott ja kokkurullitud telk. Ta istus viisakalt, püss põlvede vahel.

      «Tõmmake uks korralikult kinni,» ütlesin mina.

      Kõik läks nagu tavaliselt. Auto võttis paigast. Kühmnina pööras tahapoole ja hakkas elavalt rääkima, et sõiduautoga sõita on palju meeldivam kui jala minna. Habemik nõustus pominal ning paugutas muudkui ust. «Tõmmake mantlihõlm üles,» soovitasin teda tahavaatepeeglist vaadates. «Teil jääb mantel vahele.» Umbes viie minuti pärast sai kõik viimaks paika. Küsisin: «Solovetsini on vist kümme kilomeetrit?» – «Jah,» vastas kühmnina. «Või natuke rohkem. Tõsi küll, tee on vilets. Veoautodele mõeldud.» – «Tee on täitsa viisakas,» vaidlesin vastu. «Mulle öeldi, et ei pääse üldse läbi.» – «Seda teed mööda pääseb isegi sügisel läbi.» – «Siin võib-olla küll, aga vaat Korobetsist edasi on paljas pinnas.» – «Tänavu on kuiv suvi, kõik on ära kuivanud.» – «Räägitakse, et Zatoni all sajab,» märkis habemik tagaistmelt. – «Kes seda räägib?» küsis kühmnina. – «Merlin räägib.» Miskipärast pahvatasid mõlemad naerma. Võtsin sigaretid välja, panin suitsu ette ja pakkusin neilegi. «Klara Zetkina nimeline vabrik,» ütles kühmnina pakki uurides. «Kas olete Leningradist?» – «Jah.» – «Reisimas?» – «Reisimas,» ütlesin. «Aga kas teie olete kohalikud?» – «Põlisrahvas,» ütles kühmnina. – «Mina olen Murmanskist,» teatas habemik. – «Leningradist vaadates on Solovets vist sama mis Murmansk: üks põhjamaa kõik,» ütles kühmnina. – «Ei, mispärast,» vastasin viisakalt. – «Kas peatute Solovetsis?» küsis kühmnina. – «Muidugi,» ütlesin, «just Solovetsi ma sõidangi.» – «Kas teil on seal sugulasi või tuttavaid?» – «Ei ole,» ütlesin. «Ootan lihtsalt poisse järele. Nemad tulevad kallast mööda, aga Solovetsis pidime trehvama.»

      Märkasin eespool laia kivipuistu, võtsin hoogu maha ja ütlesin: «Hoidke kinni.» Masin hakkas vappuma ja hüplema. Kühmnina lõi nina vastu püssirauda ära. Mootor möirgas, kivid kolkisid vastu põhja. «Vaene auto,» ütles kühmnina. – «Mis parata…» vastasin. – «Igaüks poleks hakanudki sellist teed oma autoga sõitma.» – «Mina küll oleksin hakanud,» ütlesin. Kivipuist lõppes. «Aa, see siis polegi teie auto,» taipas kühmnina. – «No kust mina auto võtaksin! See on rendiauto.» – «Selge,» ütles kühmnina ja mulle tundus, et pettunult. Tundsin ennast miskipärast puudutatuna. «Aga mis mõtet on autot osta, et sellega mööda asfalti sõita? Seal, kus on asfalt, pole midagi huvitavat, aga kus on huvitav, seal pole asfalti.» – «Jah, muidugi,» nõustus kühmnina viisakalt. – «Minu meelest on rumal autost endale iidol teha,» kuulutasin. – «Rumal jah,» ütles habemik. «Kuid kõik ju nii ei mõtle.» Rääkisime autodest ja jõudsime järeldusele, et kui juba midagi osta, siis kindlasti GAZ-69, maastikumasin, kuid neid kahjuks ei müüda. Siis küsis kühmnina: «Aga kus te töötate?» Ma vastasin talle. – «Vägev!» hüüatas kühmnina. «Programmeerija! Meil ongi just programmeerijat tarvis. Kuulge, jätke oma instituut sinnapaika ja tulge meile!» – «Aga mis teil on?» – «Mis meil on?» kordas kühmnina ümber pöörates. – «Aldan-3,» ütles habemik. – «Võimas masin,» ütlesin mina. «Ja töötab hästi?» – «Noh, kuidas teile nüüd öeldagi…» – «Selge,» ütlesin. – «Tegelikult ei ole teda veel seadistatud,» ütles habemik. «Jääge meile, saate ise seadistada…» – «Ja ületoomise korraldame teile silmapilk ära,» lisas kühmnina. – «Aga millega te tegelete?» küsisin. – «Nagu kogu ülejäänud teaduski,» ütles kühmnina, «inimliku õnnega.» – «Selge,» ütlesin. «Kas midagi kosmosega seoses?» – «Ja kosmosega ka,» ütles kühmnina. – «Hea juurest paremat otsima ei minda,» ütlesin mina. – «Pealinn ja korralik palk,» sõnas habemik vaikselt, aga ma kuulsin ikkagi. – «Pole tarvis,» ütlesin, «pole tarvis kõike rahaga mõõta.» – «Ah ei, ma tegin ju nalja,» ütles habemik. – «Ta naljatabki meil niiviisi,» ütles kühmnina, «aga huvitavam kui meie juures ei saa teil kuskil olla.» – «Miks te nii arvate?» – «Olen kindel.» – «Aga mina ei ole.» – Kühmnina muigas. «Sellel teemal me veel räägime,» ütles ta. «Kas jääte Solovetsi kauaks?» – «Kõige rohkem kaheks päevaks.» – «Vaat teisel päeval siis räägimegi.» Habemik kuulutas: «Mina isiklikult näen selles saatuse sõrme – kolasime metsas ja komistasime programmeerija otsa. Mulle tundub, et see on teie saatus.» – «Kas teil tõepoolest on nii väga programmeerijat tarvis?» küsisin mina. – «Meil on programmeerijat hirmsasti tarvis.» – «Võin poistega rääkida,» lubasin, «ma tean mõnda, kes pole praegu rahul.» – «Meil pole ükskõik millist programmeerijat tarvis,» ütles kühmnina. «Programmeerijad on defitsiitne rahvas, ära hellitatud, aga meile on tarvis hellitamata.» – «Jah, siis on raskem,» ütlesin. Kühmnina hakkas ühekaupa sõrmi kõverdama: «Meil on tarvis programmeerijat, kes oleks a – hellitamata, bee – vabatahtlik, tsee – nõus elama ühiselamus…» – «Dee,» lisas habemik, «saja kahekümne rubla eest.» – «Kas te tiivakesi ei nõuagi?» küsisin. «Või, ütleme, aupaistet pea ümber? Selliseid on üks tuhandest!» – «Aga meile ühte ainult tarvis ongi,» ütles kühmnina. – «Ja kui programmeerijaid on ainult üheksasada?» – «Siis oleme ka üheksa kümnendikuga nõus.»

      Mets taandus, sõitsime üle silla ja hakkasime vurama kartulipõldude vahel. «Kell on kümme,» ütles kühmnina. «Kus te ööbida kavatsete?» – «Magan siinsamas autos öö ära. Mis kellani teil poed lahti on?» – «Poed on meil juba kinni,» ütles kühmnina. – «Võiks ühikasse minna,» ütles habemik. «Minu toas on vaba koiku.» – «Ühika juurde autoga ei pääse,» lausus kühmnina mõtlikult. – «Jah, ega vist,» ütles habemik ja pahvatas miskipärast naerma. – «Auto võib miilitsa kõrvale panna,» ütles kühmnina. – «Ah, igavene jama,» ütles habemik. «Mina tassin kola, sina tuled kohe minu järel. Kuidas ta siis ühikasse sisse pääseb?» – «Ja-jah, kurat küll,» ütles kühmnina. «Tõepoolest, oled päevakese töölt ära – ja ongi kõik see värk meelest läinud.» – «Aga ehk peaks teda transgresseerima?» – «No-noh,» ütles kühmnina. «See pole sul diivan. Sina pole Cristóbal Junta ja mina kah mitte…»

      «Ärge nüüd muretsege,» ütlesin mina. «Küll ma öö autos ära magan, ega see pole esimene kord.»

      Äkki hakkasin hirmsasti tahtma linade vahele pugeda. Olin juba neli ööd maganud magamiskotis.

      «Kuule,» ütles kühmnina, «ho-hoo! Tarkajal!»

      «Õigus!» hüüatas habemik. «Viime ta Lukomorjesse!»

      «Jumal hoidku, küll ma magan autoski,» ütlesin mina.

      «Te magate majas,» ütles