Käsk tappa. James Dashner
Читать онлайн книгу.
nad maha, loomadele toiduks,” ütles Mark külmusega, millega lootis Alecile haiget teha.
Endine sõdur raputas vaid pead. „Me ei tea isegi, mida oodata, poiss. Lähme lihtsalt kohale ja vaatame, mida näeme. Otsime sõbrad üles. Aga ära ole rumal, muud ma ei ütlegi. Ära mine kellelegi liiga lähedale, kindlasti ära kedagi puuduta. Hoia see riie oma kena peakolu ümber. Mõistad?”
Mark mõistis. Vähemalt näis igati mõistlik hoida eemale inimestest, kes said nooltega pihta. Väga nakkav. Need sõnad meenusid poisile taas ja ta teadis, et Alecil oli õigus. „Ma saan aru. Ma ei tee midagi rumalat. Luban. Tulen sinu järel.”
Kaastundlik ilme sigines Aleci näole, midagi, mida Mark polnud tihti näinud. Mehe silmist paistis siiras lahkus. „Oleme sinuga põrgust läbi käinud, poiss. Ma tean seda. Aga see on meid tugevaks teinud, eks? Teeme, mida vaja, et veel üks väljakutse üle elada.” Ta tõstis pilgu küla poole viivale teele. „Loodame, et meie sõpradega on kõik korras.”
„Loodame,” vastas Mark. Ta tõmbas riiet näo ümber koomale.
Alec saatis poisi poole järsu professionaalse noogutuse ja asus mäest üles rühkima. Mark võttis end kokku, vandudes, et sunnib tunded esialgu kõrvale, ja järgnes.
Nad olid jõudnud just üle mäeharja, kui hirmsa lõhna allikas selgelt paistma hakkas.
Nii palju laipu.
Küla äärde jäi suur lihtne puidust hoone, mis pidi algselt pakkuma varju tormi eest, kuid siis, kui ehitati vastupidavamaid maju, toimis ajutise laona. Sel oli kolm seina ja avatud esiosa. Rookatus oli kaetud mudaga, et sees oleks võimalikult kuiv. Kõik kutsusid seda Kaldujaks, sest hoolimata üsna tugevast välimusest nägi see välja, nagu kalduks mäenõlva poole.
Keegi oli otsustanud surnud Kaldujasse viia.
Mark tundis õõvastust. Ta poleks pidanud – ta oli näinud viimase aastaga rohkem surnuid kui sada surnumatjat minevikus kogu oma elu jooksul. Aga see oli ikkagi šokeeriv. Laipu oli vähemalt kakskümmend, kõrvuti asetatud, terve põranda laiuses. Enamikul olid näod verised – nina, suu, silmade ja kõrvade ümber. Nende nahatooni ja lehka hinnates olid nad surnud olnud vähemalt päeva-paar. Kiire ülevaatus näitas, et Darnelli nende hulgas polnud. Kuid Mark ei lubanud endale liigseid lootusi. Ta surus riiet kõvemini ninale ja suule ning sundis end tapatalgutest eemale vaatama. Söömine ei tulnud lähitulevikus kõne allagi.
Olukord ei paistnud Alecit samavõrra häirivat. Ta põrnitses ikka veel laipu, näol pigem ärritus kui vastikust täis ilme. Võibolla tahtis ta sisse astuda, laipu uurida ja üritada mõista, mis toimub, kuid teadis, kuivõrd rumal see oleks.
„Lähme asulasse,” ütles Mark. „Otsime oma sõbrad üles.”
„Olgu,” kostis Aleci vastus.
Küla oli tõeline tondilinn. Ei muud kui tolm, kuivanud puit ja palav õhk.
Mitte kedagi polnud radadel ega teedel näha, kuid Mark märkas vilksamisi silmi, mis piilusid umbropsu kokkuklopsitud hoonete akendest, piludest ja pragudest. Ta ei tundnud kõiki nende laagris – kaugeltki mitte –, kuid uskus, et keegi oli ta praeguseks kindlasti ära tundnud.
„Hei!” hüüdis Alec Marki ehmatades. „Siin Alec. Tulge välja ja rääkige, mis pärast meie lahkumist juhtus!”
Vastas kellegi pisut summutatud hääl, mis kostis kusagilt ülevalt. „Kõik on olnud pärast mäe saabumise hommikut siseruumides. Need, kes aitasid pihtasaanuid … enamik neist jäi haigeks ja suri niisamuti. Läks lihtsalt pisut kauem.”
„Asi oli nooltes,” hüüdis Alec vastu, et kõik kuulderaadiuses teda kindlasti kuuleksid. „See võib olla viirus. Ronisime mäkke – kukkusime siit ligikaudu kahe päeva teekonna kaugusel alla. Leidsime kasti nooltega, mida meie pihta lasti. Need võisidki nakatada inimesi, kes said pihta … millegagi.”
Nüüd kostis hüttidest pominat ja sosistamist, kuid keegi ei vastanud Alecile.
Mees pöördus Marki poole. „Oleme õnnelikud, et nad olid piisavalt nutikad ja end tuppa sulgesid. Kui mingisugune viirus tõesti olemas on, siis võib-olla ei levi see kohe kulutulena. Kes teab? Kui kõik on olnud toas ja keegi teine pole haige, võis viirus ühes mõne vaese vennikesega seal Kaldujas otsa lõppeda.”
Mark saatis talle kahtleva pilgu. „Ma väga loodan, et sul on õigus.”
Sammud katkestasid Alecit veel enne, kui ta jõudis vastata. Nad pöörasid mõlemad näoga küla keskuse poole ja nägid Trinat ümber nurga nende suunas jooksmas. Tüdruk oli räpane ja higine, näol meeleheitlik ilme. Aga tema silmad lõid Marki nähes särama ja poiss teadis, et tema endaga oli sama lugu. Trina näis terve ja see tuli poisile kergendusena. Tüdruk tormas tema poole ega näidanud vähimaidki aeglustamise märke, kuni Alec ta peatas.
Mees astus Trina ja Marki vahele, sirutades mõlemad käed välja. Tüdruk jäi jõnksatades seisma.
„Olgu, lapsed,” alustas Alec. „Vaatame ette, enne kui hakkame teineteist kallistama. Liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla.”
Mark ootas, et Trina vastu vaidleks, kuid tüdruk noogutas, tõmmates sügavalt hinge. „Olgu. Ma lihtsalt … Mul on lihtsalt nii hea meel teid näha. Aga ruttu, pean teile midagi näitama. Tulge!” Ta viipas kätega, pööras otsa ringi ja jooksis tuldud teed tagasi.
Mark ja Alec järgnesid vähimagi kõhkluseta, tormates läbi küla peatee. Mark kuulis ahhetusi ja sosistusi ning nägi sõrmi, mis turritasid suletud eluruumidest väljapoole, kui nad mööda jooksid. Viimaks jäi Trina seisma väikese sara ees, mis oli kolme puulipiga ukse juurest kinni löödud.
Väljast.
Keegi oli sinna vangistatud.
Ja see keegi karjus.
11. PEATÜKK
Karjed kõlasid üsnagi ebainimlikult.
Trina kargas paar sammu tahapoole, kui kinnilöödud sarani jõudis, ja pöördus siis Marki ja Aleci poole. Pisarad voolasid ta silmist ja teda niiviisi seal seismas ning nii uskumatult kurvana sügavalt sisse hingamas polnud Mark enese arvates veel mitte kedagi näinud. Isegi pärast kõike seda maailmalõpu jama, millest nad olid läbi käinud.
„Ma tean, see on kohutav,” hüüdis ta üle karjete. Mark sai aru, et vangistatu oli mees või poiss, kuid tal polnud aimugi, kas see oli keegi tuttav. Hääled kõlasid hirmuäratavalt. „Aga ta käskis ise seda teha. Ütles, et lõikab endal muidu randmed läbi. Ja sellest peale on aina hullemaks läinud. Me ei tea, miks ta kohe ära ei surnud nagu teised. Aga Lana vaatas kohe algusest peale, et oleksime ettevaatlikud. Ta kartis võimalust, et midagi nakkavat on liikvel. Niipea kui rohkem inimesi haigestus, pani ta poisi karantiini. See juhtus nii kähku.”
Mark oli hämmeldunud. Ta avas suu, et küsida, kuid sulges selle. Ta vist teadis vastust.
Alec ütles selle tema eest välja. „Seal on Darnell, kas pole.”
Trina noogutas ja uued pisarad voolasid ta näole. Mark tahtis üle kõige teda kallistada, hoida tüdrukut kogu ülejäänud aja enese embuses. Aga nüüd olid talle jäänud vaid sõnad.
„Pole viga, Trina. Pole viga. Tegite õigesti. Nagu Lana ütles, Darnell teadis, et nad võisid ta millegagi nakatada. Peame olema ettevaatlikud, kuni teame, et mis see ka polnud, see ei levi enam.”
Järjekordsed karjed tõusid hütist, imbudes läbi pragude. Kõlas, nagu Darnell rebiks enese kõri lõhki, ja Mark tahtis vaid oma kõrvu katta.
„Mu pea!”
Mark pööras järsult, pilk hütil. See oli esimene kord, kui Darnell kasutas arusaadavaid sõnu. Mark ei saanud parata; ta kiirustas kinnilöödud akna juurde, kuhu oli jäänud keskele umbes viiesentimeetrine praegu.
„Mark!” hüüdis Alec. „Tule tagasi!”
„Kõik on korras!” vastas Mark. „Ma ei puuduta midagi.”
„Ma ei ole õnnelik, kui mingi ilge haiguse endale külge nopid. Sugugi