1. PEATÜKK

      MAAILMA ÄÄR

      „Kes seal on? Hei, Artjom! Vaata aga vaata!”

      Artjom tõusis vastu tahtmist oma kohalt lõkke ääres, vedas automaadi seljalt rinnale ja liikus pimedusse. Valgustatud ruumi kõige kaugemas servas seistes plõksutas ta võimalikult kõvasti ja aukartust äratavalt kaitseriivi ja hüüdis kähedalt:

      „Seis! Parool!”

      Pimedusest, kus minut tagasi oli kuulda veidrat sahinat ja tuhmi pominat, kostsid kiired tippivad sammud. Keegi taganes tunneli sügavusse, ehmatatuna Artjomi tugevast häälest ja relvaplõksust. Artjom tuli kiiruga lõkke äärde tagasi ja pillas Pjotr Andrejevitšile:

      „Ah ei, ei midagi. Ei vastanud, pani plehku.”

      „Oh sind, uimakukke! Sai ju sulle öeldud: ei vasta – tulista kohe! Kust sa tead, kes see oli? Võib-olla hiilivad mustad lähemale!”

      „Ei… Ma arvan, et need polnud üldse inimesed… Väga imelikud hääled… Ja sammud polnud ka inimese omad. Kas ma ei tunne siis inimese samme ära või? Ja veel: kui need oleks mustad olnud, kas nad oleks siis niimoodi ära jooksnud? Te teate ju isegi, Pjotr Andrejevitš, viimasel ajal tormavad mustad kohe edasi – nad on juba ka vahimehi rünnanud paljaste kätega ning tulevad otse kuulipildujale peale. Aga see lasi kohe jalga… Mingi arg elajas.”

      „Hea küll, Artjom! Ära targuta! Sul on instruktsioon, nii et tegutse instruktsiooni järgi, mitte ära arutle. Võib-olla oli see luuraja. Nägi, et meid on siin vähe, ja… ülekaalukate jõududega… Võib-olla tehakse meid siin heast peast vagaseks, noaga üle kõri ja notitakse kogu jaam maha, nagu Poležajeviga oli, ja kõik sellepärast, et sa õigel ajal seda tõbrast maha ei tõmmanud… Vaata sa mul ette! Järgmisel korral sunnin sind neile tunnelis järele jooksma!”

      Artjom tõmbus kössi, kujutledes endale ette tunnelit seitsesada meetrit eemal. Hirmus oli isegi mõelda sellest, et sinna oma nägu näidata. Sinna seitsesada meetrit põhja poole ei julgenud mitte keegi minna. Patrullid sõitsid kuni viiesajandani ning valgustanud dresiinilt prožektoriga piiritulpa ja veendunud, et mingi rämps ei ole sellest üle roomanud, tulid kiiruga tagasi. Luurajad, tursked mehed, endised merejalaväelased, ka need jäid pidama kuuesaja kaheksakümnendal meetril, peitsid põlevad sigaretid peopessa ja kangestusid, liibunud öise vaatluse seadmete külge. Seejärel tulid nad aeglaselt, tasakesi tagasi, laskmata tunnelit silmist, taganedes tingimata selg ees.

      Vahtkond, kus nad praegu seisid, asus neljasaja viiekümnendal meetril, viiekümne meetri kaugusel piiritulbast. Kuid piiri kontrolliti üks kord päevas ning ülevaatus lõppes juba mitu tundi tagasi. Nüüd oli nende post kõige viimane ning tundide jooksul, mis olid möödunud viimasest kontrollimisest, olid elajad, keda patrull võis alul ehmatada, kindlasti hakanud uuesti lähemale hiilima. Neid tõmbas tule poole, inimestele lähemale…

      Artjom istus oma kohale ja küsis:

      „Aga mis seal Poležajevis juhtus?”

      Ja kuigi ta teadis seda verd tarretama panevat lugu – turuärikad jaamas jutustasid –, tõmbas see teda ikka, nii nagu lapsi tõmbavad vastupandamatult hirmulood peata mutantidest ja lapsi röövivatest vampiiridest.

      „Poležajevis? Kas sa pole kuulnud? Imelik lugu oli nendega. Imelik ja hirmus. Algul hakkasid neil luurajad kaduma. Läksid tunnelisse ja tagasi ei tulnud. Neil olid, tõsi küll, rohelised luurajad, mitte sellised nagu meie omad, kuid neil on ju ka väiksem jaam, ja rahvast ei ela seal nii palju… Ei elanud. Nii et jah, neil hakkasid luurajad kaduma minema. Üks rühm läks – ja enam pole. Nad mõtlesid algul, et miski pidas neid kinni – neil teeb tunnel seal veel haake nagu meilgi [Artjomil hakkas nende sõnade juures kõhe], ja vahimehed, rääkimata nendest, kes jaamas olid, ei näinud mitte midagi, valgusta palju tahad. Ei ole ja ei ole neid, juba pool tundi, siis tund ja kaks – ikka ei ole. Tundus, et kuhu neil kaduda – nad läksid ju ainult kilomeetri kaugusele, kaugemale oli keelatud minna, ja ega nad ise ka lollid pole… Lühidalt – neid ei jõutudki ära oodata, saadeti tugevdatud patrull. Need otsisid, otsisid, hüüdsid, hüüdsid – kõik asjata. Ei ole. Luurajad läksid kaduma. Hea veel, et keegi ei näinud, mis nendega juhtus. Halb, et midagi polnud kuulda… Täielik vaikus. Ja mitte mingeid jälgi.”

      Artjom hakkas juba kahetsema, et palus Pjotr Andrejevitšil Poležajevist jutustada. Too oli kas paremini informeeritud või mõtles ise midagi juurde, sest ta jutustas selliseid üksikasju, millest turuärikad polnud undki näinud, aga nood armastasid ja oskasid jutte pajatada. Nendest üksikasjadest tuli kananahk ihule ja isegi lõkke ääres istudes läks ebamugavaks ning igasugused, ka kõige ohutumad sahinad tunnelist erutasid nende kujutlusvõimet.

      „No nii. Tulistamist kuulda ei olnud ja nood otsustasidki, et luurajad läksid ilmselt nende juurest ära – olid millegipärast rahulolematud ja lasid jalga. Noh, tont nendega. Tahavad kerget elu, tahavad igasuguste jätistega ringi kolada, igasugu anarhistidega, las siis kolavad. Nii oli lihtsam mõelda. Rahulikum. Aga nädala pärast läks veel üks luuregrupp kaduma. Nood ei pidanud üldse jaamast kaugemale kui pool kilomeetrit minema. Ja jälle sama lugu. Ei kippu ega kõppu ja ei mingeid jälgi. Nad vits vette. Nüüd mindi jaamas rahutuks. See on juba korralagedus, kui nädalaga kaks rühma kaob. Sellega peab midagi ette võtma. Meetmed, tähendab, tuleb tarvitusele võtta. Noh, pandi kolmesajandale kordon. Tassiti liivakotte, paigaldati kuulipilduja, prožektor kõigi fortifikatsioonireeglite kohaselt. Saadeti Begovajale kuller – neil oli Begovaja ja 1905. aasta tänavaga konföderatsioon. Varem oli Oktoobri väljak samuti nendega, aga siis juhtus neil seal midagi – keegi ei tea täpselt, vist mingi avarii: elada polnud enam võimalik ja kõik põgenesid sealt laiali… aga no see pole tähtis. Nad saatsid Begovajale kulleri – hoiatama, et midagi imelikku on teoksil, ja abi paluma, kui midagi juhtub. Ei jõudnud esimene kuller veel Begovajalt tagasi, päevagi polnud möödas – nood mõtlesid veel vastust välja –, ja siis tuleb jooksuga teine, üleni vahus ja jutustab, et nende tugevdatud kordonis hukkusid kõik viimseni, tegemata ainsatki lasku. Kõik notiti maha. Ja justkui une pealt oleks tapetud – vaat mis oli hirmus! Aga nad ei saanud ju magama jääda pärast seda hirmu, rääkimata siis juba käskudest ja instruktsioonidest. Siis saadi Begovajal aru, et kui nad midagi ette ei võta, siis hakkab sama jama ka neil peale. Pandi kokku veteranidest löögisalk – saja mehe ümber, kuulipildujad, granaadiheitjad… See võttis muidugi üksjagu aega, nii päeva poolteist, kuid ikkagi saadeti grupp appi. Aga kui see Poležajevisse jõudis, polnud seal enam ühtegi elavat hinge. Ka surnukehasid polnud – ainult veri igal pool. Vaat niimoodi. Ja kurat teab, kes seda tegi. Mina ei usu, et inimesed selleks üldse võimelised oleks.”

      „Aga mis Begovajaga sai?” küsis Artjom võõral häälel.

      „Midagi ei saanud. Nägid sellist asja ja lasksid tunneli, mis viis Poležajevisse, õhku. Seal, ma kuulsin, on meetrit nelikümmend täis aetud, ilma tehnikata laiali ei kraabi ja ka tehnikaga ilmselt mitte väga… Ja kust sa üldse võtad seda tehnikat? See on oma viisteist aastat pehkinud tehnika ju…”

      Pjotr Andrejevitš jäi tulle vaadates vait. Artjom köhatas vaikselt ja sõnas: „Jah… Oleks pidanud muidugi tulistama… Lolli mängisin.”

      Lõunast, jaama poolt kuuldus hüüe:

      „Hei, teie seal, neljasaja viiekümnendal! Kas teil on kõik korras?”

      Pjotr Andrejevitš pani käed ruuporina kokku ja hüüdis vastuseks:

      „Tulge lähemale! On asja!”

      Jaama poolt tunnelist lähenes neile taskulampidega teed valgustades kolm kuju, nähtavasti vahimehed kolmesajandalt. Lõkkele lähenedes kustutasid nad lambid ja võtsid istet.

      „Tervist, Pjotr! Sina siin? Ja mina mõtlesin, keda täna maailma äärele saadeti,” lausus kõige vanem naeratades ning pakist paberossi välja toksates.

      „Kuule, Andrjuhha! Mul poiss nägi siin kedagi. Kuid ei jõudnud tulistada… See peitus tunnelisse. Räägib, et inimese moodi ta küll ei olnud.”

      „Polnud inimese moodi? Aga kuidas välja nägi?” pöördus