Vabalangemine

      Õudusunenägu saabub Stockholmi koobaltsinises mantlis, mis on Djurgårdeni ja Ladugårdslandsvikeni kohal kõrguvast õhtutaevast pisut tumedam. See on heledapäine, siniste silmadega, väike kott üle õla. Liiga väikesed kingad on punased ja hõõruvad kanda, aga ta on harjunud ja haavadest on saanud juba tema isiksuse osa. Valu hoiab teda ärkvel.

      Ta teab, et suudaks ta vaid andestada, siis saaks ta vabaks, nii tema kui need, kellele andestatakse. Aastaid on ta proovinud unustada, ent tulutult.

      Ise ta seda ei näe, aga tema kättemaks on ahelreaktsioon.

      Lumepall lükati veerema veerand elu tagasi Sigtuna humanitaarkooli tööriistakuuris ja tee peal püüdis see ta kinni, enne kui jätkas teed edasi möödapääsmatu poole.

      Võiks küsida, kui palju teavad need, kes lumepalli oma peos valmis tegid, selle edasisest teekonnast. Küllap mitte midagi. Nemad on vist lihtsalt edasi astunud. Unustanud selle sündmuse, otsekui oleks tegu süütu mänguga, mis nii algas kui ka lõppes seal kuuri all.

      Ise on ta pidevas liikumises. Aeg on tema jaoks ebaoluline, ravitoimet sel ei ole.

      Viha ei sula ära. Vastupidi, see muutub tahkemaks, teravateks jääkristallideks, mis ümbritsevad kogu tema olemust.

      Õhtu on jahe ning õhk niiske üksikutest vihmasagaratest, mis on pärastlõuna ja õhtu jooksul üksteisele järgnenud. Ameerika mägedelt kostab karjeid, ta tõuseb püsti, klopib rõivad puhtaks ja vaatab ringi. Peatub korraks, hingab sügavalt sisse ja mäletab nii selgesti, miks ta seal on.

      Tal on ülesanne ja ta teab, mida teha tuleb.

      Kõrge ümberehitatud vaatetorni alt vaatab ta eemal aset leidnud vahejuhtumit. Kaks turvameest viivad üht meest ära ja nende kõrval jookseb väike nuttev tüdruk. Küllap mehe tütar.

      Maha jääb lebama naine, kelle kõrval on katkine pudel, ja hulk inimesi kummardub tema kohale. Keegi hõikab arsti.

      Klaasikillud heidavad vihmamärjalt asfaldilt teravaid peegeldusi.

      Ta mõistab, et õige pea on käes hetk, mil ta peab tegutsema, kuigi tegelikult polnud ta üldse nii mõelnud. Juhus on talle kaardid kätte mänginud. Nii lihtne, et keegi ei saa arugi, mis juhtub.

      Ta näeb poissi pisut eemal, üksinda Vabalangemise atraktsiooni väravate juures.

      Andestamine millegi eest, mida on võimalik andestada, ei olegi tegelikult andestamine, mõtleb ta. Tõeline andestamine on millegi andestamatu andestamine. Võime, mis võib olla ainult jumalal.

      Poiss näib segaduses ja naine hakkab vaikselt sinnapoole liikuma, samal ajal pöörab poiss ringi, temast eemale.

      Selle liigutusega tegi poiss endale selja taha hiilimise lausa naeruväärselt lihtsaks ning nüüd on naine temast veel vaid paari meetri kaugusel. Poiss seisab ikka veel seljaga tema poole ja näib kedagi pilguga otsivat.

      Tõeline andestamine on võimatu, pöörane ja alateadlik, mõtleb ta. Ja kuna ta eeldab, et süüdlased võiksid ilmutada kahetsust, ei saa seda kunagi toimuda. Mälu on lahtine haav ja jääb selleks igavesti.

      Ta võtab poisil kõvasti käsivarrest kinni.

      Poiss võpatab ja keerab ringi, samal ajal kui talle süstal vasaku õlavarre sisse vajutatakse.

      Mõne hetke vaatab ta naisele üllatunult silma, enne kui jalad nõrgaks muutuvad. Naine püüab ta kinni ja paneb ettevaatlikult pingile istuma.

      Seda manöövrit ei pannud keegi tähele.

      Kõik on täiesti normaalne.

      Samal ajal kui ta näeb, et maas lamav naine hakkab end liigutama, võtab ta midagi oma kotist ja tõmbab ettevaatlikult poisile pähe.

      Mask on roosast plastist ja kujutab seakärssa.

      Gröna Lund

      Kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg teab täpselt, kus ta oli hetkel, kui sai teada, et peaminister Olof Palme on Sveavägenil mõrvatud.

      Ta oli istunud taksos teel Farstasse ja mees tema kõrval oli suitsetanud mentooliga sigarette. Väike vihmasabin ja iiveldus pärast õllega liialdamist.

      Thomas Ravelli penaltitõrjet Rumeenia vastu 1994. aasta jalgpalli MM-il oli ta näinud mustvalgest televiisorist ühes Kornhamnstorgi baaris ja baarimees oli õlle välja teinud.

      Kui Estonia põhja läks, oli ta voodis haige ja vaatas „Ristiisa”.

      Tema eredaimate mälestuste hulka kuuluvad Clashi kontsert Hoveti jäähallis, huuleläikeligane suudlus kolmanda klassi klassiõhtul ning esimene kord, kui ta keeras lukust lahti Gamla Enskedes asuva maja ukse ja nimetas seda koduks.

      Ent hetk, mil Johan ära kaob, ei meenu talle iialgi.

      See jääbki mustaks laiguks. Kümme kadunud minutit. Mille varastas temalt mingi joodik Gröna Lundi tivolis. Mingi juua täis Fleni torumees, kes oli pealinnas käimas.

      Samm kõrvale, pilk ainiti kõrgustes. Johan ja Sofia ripuvad gondlis teel ülespoole ja tal käib pea ringi ainuüksi sellest pildist, kuigi jalad on kindlalt maas. See on peapöörituse tagurpidine vorm. Alt üles, mitte vastupidi. Torn näib habras, istmed nii lihtsa konstruktsiooniga ja rikke tagajärjed tunduvad nii katastroofilised.

      Ja siis äkitselt puruneva klaasi heli.

      Ärritatud hääled.

      Keegi nutab ja Jeanette näeb gondlit ülespoole sõitmas. Üks mees tormab tema poole, ta põikab eest ära. Johan naerab millegi üle.

      Varsti on nad tipus.

      „Ma tapan su raisa ära!”

      Keegi tõukab teda selja tagant. Jeanette näeb, et mees ei valitse oma keha. Alkoholi mõjul on jalad muutunud liiga pikaks, liikmed liiga kangeks ja tema tuimastatud närvisüsteem pisut liiga aeglaseks.

      Mees komistab ja kukub otseti maha.

      Jeanette heidab pilgu ülespoole. Johani ja Sofia jalad altpoolt. Kõlguvad.

      Gondel peatub.

      Mees ajab end püsti ja tema näol on kruusast ja asfaldist saadud kriimud.

      Mõned lapsed nutavad.

      „Isa!”

      Üks väike tüdruk, mitte üle kuue aasta vana, roosa suhkruvatt käes.

      „Lähme ära! Ma tahan koju.”

      Mees ei vasta, vaid vaatab ringi, otsib vastast, kedagi, kelle peal oma ängi välja elada.

      Politseinikurefleks sunnib Jeanette’i kõhklemata tegutsema. Ta haarab mehel käsivarrest. „Kuule,” ütleb ta ettevaatlikult, „rahune maha.” Eesmärk on mehe mõtted mujale viia. Mitte etteheiteid teha.

      Mees pöörab ringi ja Jeanette näeb, et tema silmad on ähmased ja punased. Kurvad ja pettunud, peaaegu häbelikud.

      „Isa…” kordab väike tüdruk, aga mees ei reageeri, ainult jõllitab tühjalt, pilk fookustamata.

      „Ja kes kurat sina veel oled?” Ta sikutab end Jeanette’i haardest lahti. „Käi põrgu!”

      Tema hingeõhul on kirbe hais ja huuli katab õhuke valge kelme.

      „Ma tahtsin ainult…”

      Samal hetkel kuuleb Jeanette, kuidas gondel ülevalt lahti pääseb, ning vaimustunud, hirmuga segatud rõõmukarjed ajavad ta segadusse, häirivad keskendumist.

      Ta näeb Johanit, juuksed püsti peas ja suu karjumisest pärani.

      Ja ta näeb Sofiat.

      Ta kuuleb väikese tüdruku häält. „Ei, isa! Ei!”

      Seevastu ei taju ta, kuidas mees tema kõrval käe tõstab.

      Pudel tabab Jeanette’i meelekohta ja kõik lööb mustaks.

      Prins

---

Скачать книгу