Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick
Читать онлайн книгу.
de usu eest
Tänusõnad
See võtab päris kõvasti aega, aga väga palju suurepäraseid inimesi on toetanud mind raamatu ilmumiseni viinud teel, mis algas juba varases eas. Kõigepealt aitäh inimestele väga kaugest minevikust: Patsy MacDonaldile, kes uskus, et ma saan sellega hakkama, õde Mary Assumptale, kes mind innustas, ja minu alma mater’ile, Mt Holyoke College’ile, kus mind õpetati õppima, õpetama ja uskuma, et minagi olen ebaharilik naine.
Ma poleks jõudnud siia, kus ma praegu olen, ilma Armastusromaanide Autorite Ühinguta. Mulle on kasuks tulnud paljude kirjanike sõprus, samuti nende tarkus, kes retsenseerisid mu raamatut New Writer’s Scheme’is. Mõni ühingu liige on mul vaikselt kätt hoidnud, mind toetanud, mulle teed või veini valanud ja suurem osa neist uskus, et suudan selle tee läbi käia. Eriti tahan tänada Jan Jonesi, Jenny Haddonit, Penny Jordanit, Katie Ffordet, Anita Burghi ja kogu Austraalia Kirjanike Ühingut.
Mida me küll hakkaksime tänapäeval peale ilma internetita? Kate Harrison tegi algust Novel Racer’si blogiga ja esimese aasta jooksul sain ma valmis selle raamatu esialgse variandi. Novel Racers’ite toetus ja sõprus aitasid mind sel teel. Eriline tänu Kate’ile.
Tänan kõiki oma kirjutavaid sõpru, kes mõistavad tõuse ja langusi ning neid paganama närivaid kahtlusi. Eriti tahan ära märkida neist kaht. Aitäh Julie Cohenile, kes mainis, et kõik lood on juba jutustatud, aga veel pole öeldud seda, mida mul on neile lisada. Ja ilma Brigid Coady toetuseta poleks ma nii kaugele jõudnud, kuigi oleksin ilmselt pruukinud palju vähem veini!
Mu elu on pöörane ja suure osa sellest veedan õhus, lennates Ühendkuningriigi ja Dubai vahet. Tänan Emirates Airlines’i mõistvaid lennukimeeskondi, kes on minu eest hoolitsenud, kui ma lennu ajal raamatu kallal rügasin.
Aitäh Janile psühholoogiaalaste nõuannete eest. Julia Hayward on kannatlikult lugenud minu raamatu algseid variante ja neid väga hoolikalt toimetanud. Ta on pühak. Aitäh Georgiele, kes on mind innustanud ja keelitanud mu dieetide ja seisakute ajal.
Aitäh minu agendile Carole Blake’ile, kellele „Maja Cornwallis” väga meeldis ja kellel oli julgust algaja kirjanik oma tiiva alla võtta. Väga suur tänu toimetaja Kate Millsile, kes nägi ära, mis sellest raamatust võib saada, ja kes aitas mul seda läikima lüüa.
Tahan tänada oma perekonda, eriti lapsi Dominici, Andrew’d ja Sashat kannatlikkuse ning mõistmise eest neil paljudel kordadel, kui ma ei suutnud neile täit tähelepanu pöörata. Selles nimekirjas on ka mu parim sõber Doz. Nad kõik on mind toetanud, armastanud ja meeles pidanud ning koos minuga rõõmustanud.
Lõpuks aitäh minu abikaasale Chrisile. Ta on uskunud minusse ning olnud leplik ja toetav. Ilma temata poleks seda raamatut olemas, sest just tema tutvustas mulle Cornwalli.
ÜKS
Kell oli peaaegu üksteist ja Maddie oli juba üle kaheksa tunni autoroolis istunud. Ta haigutas ja püüdis vägisi silmi rohkem lahti hoida. Käiku aeglustades lähenes ta järjekordsele pimekurvile. Kuuvalguses joonistusid taeva taustale puude väändunud siluetid. Piinatud olemisega puud kerkisid hekkidest ja moodustasid tunneli. Tundus, et see sulgub ümber auto. Mööda Maddie selgroogu jooksis judin. Mootor hakkas turtsuma.
„No liigu, liigu, vanatüdruk! Trevenen ei saa enam kuigi kaugel olla ja kui me kord kohal oleme, saame mõlemad kätte vägagi teenitud puhkuse.” Maddie silitas auto armatuurlauda. Kapoti alt imbus suitsu.
Ta vaatas kõrvalistmel magavat kasutütart. Hannah nägi oma turritavate blondide juuste sasimikuga armas välja. Tüdruk muutis asendit ja nähtavale ilmus tema käsivarrel olev tätoveering. Maddie hingas sügavalt sisse. Hannah oli tema keelust üle astunud. Maddie pidi kõik oma kannatusevarud kokku võtma, kui tüdruk eelmisel õhtul talle tätoveeringut näitas. Ta jättis asja sinnapaika. Oli ju temagi teismeline olnud. Tema oli siiski vanemate sõna kuulanud.
Pööranud tähelepanu tagasi teele, teadis Maddie, et kui kaart on õige, siis peavad nad juba uue kodu lähedal olema. Treveneni lähedal. Seda muidugi juhul, kui ta oli kaarti õigesti järginud, aga tal polnud aimugi, kas ta ikka oli seda teinud või mitte. Ainult see veel puudus, et ta jääb siia üksildasele külateele saatuse hooleks.
Kui Maddie aprillis maja vaatamas käis, oli advokaat ta kohale sõidutanud. Siis polnud tee tundunud sugugi keeruline, kuid võib-olla ei pannud ta nii hästi tähele, kui oleks pidanud. See poleks ka kuigi üllatav: Maddie polnud teinud midagi nii hästi, kui oleks pidanud, juba sellest saadik, kui tema abikaasa John suri.
Püüdes mootorit jahutada, keeras Maddie ventilaatori täie võimsuse peale, aga sellest polnud midagi kasu. Auto aeglustas käiku, kuigi Maddie vajutas gaasi põhja. Mootor turtsatas veel kaks korda ja suri välja. Maddie virutas rusikaga vastu rooli. Inertsist liikus auto veel natuke mööda külavaheteed edasi, kuni peatus lõplikult. Esituled tuhmusid ja kustusid. „Kurat!”
Hannah ärkas üles. „Mida?”
Maddie proovis autot käivitada, aga see ei õnnestunud.
„Kas me oleme juba selles paganama kohas?” Hannah sirutas ennast.
„Ee … ei ole. Auto läks nässu.”
„Mida?”
„Auto…” Maddie näperdas süütevõtit.
„Seda ma kuulsin, aga kus me oleme?” Hannah ajas ennast sirgu.
„Ma ei teagi täpselt.”
„Pagan!”
„Ära vannu.” Maddie pani silmad kinni. Nad olid ärganud juba kell viis ning pakkinud hoolikalt viimased asjad kokku, aga Londonist lahkusid nad alles pärast seda, kui kolimisfirma mehed olid kaubiku täis laadinud. Maddie ei mäletanud enam, milline hullus oli teda sundinud nõustuma kolimisega pangapüha nädalavahetuse reedel.
„Vaat kes räägib. Ma just kuulsin, kuidas sa ise vandusid.”
Maddie ohkas.
„Ja miks ma ei või ,,pagan” öelda? Pealegi pole sa isa surmast saadik kirikus käinud.”
Maddie luges mõttes kümneni, enne kui vastas. „See on juba käidud tee.”
Hannah pani käed rinnale risti. „Ei ole. Ma pole kunagi varem Cornwallis olnud.”
„Ära näri tähti.” Maddie masseeris kangeid kaelasooni. „Vaidlemisest pole midagi kasu.”
„Niisiis?”
Maddie tõmbas kapotihooba ja astus autost välja. Asjad võiksid ka hullemad olla, ütles ta omaette. Võinuks näiteks sadada. Aga oli täiuslik suvine hilisõhtu. Kuslapuu järele lõhnav kerge tuuleõhk sakutas Maddie juukseid, kui ta väljas seisis ja kapotiga võitles.
„Mis asja sa seal teed?” küsis Hannah.
„Mootorit uurin.”
„Mis ajast sina autodest midagi tead?”
Maddie hakkas naerma. Hannah’l oli õigus, Maddiel polnud neist tõesti aimugi ja seepärast võttis ta taskust telefoni, et autoabisse helistada. Ekraanile ilmus Johni pilt. Maddie sulges hetkeks silmad. Mees oli juba kaheksa kuud läinud.
„Kas sa jäädki seda vahtima?” küsis Hannah.
Maddie valis numbri. Levi ei olnud. No tore!
Hannah kummardus aknast välja. „Noh, mis toimub?”
„Ei midagi.”
„Ei midagi? Suurepärane. Me oleme pagan teab kus, levi ei ole ja auto on nässus.”
„Üsna täpne olukorra kirjeldus.” Maddie pöördus mõttes taeva poole, et jõudu saada, aga ei leidnud sealt muud kui Linnutee. See polnud küll see, mida ta vajas, kuid oli siiski kaunis ning Maddie ei mäletanudki, millal ta viimati valgusreostusest nii vaba taevast oli näinud. Üle musta võlvi sööstis langev täht ja Maddie mõtles, kas ta julgeb midagi soovida. Mis soov see praegu võiks üldse olla? Kas seesama, mida ta alati oli soovinud – unistus õnnelikust perest ja kodust – või olid viimase aasta sündmused purustanud Maddie võime uskuda unistustesse või üldse millessegi?
Hannah vehkis käega. „Halloo?”
„Jah.”
„Mida