Sügismüsteerium. Nora Loorber
Читать онлайн книгу.
k
Klõbistasin raevukalt arvutiklahve – ei miskit, controlalt-delete – ikka ei miskit. Surusin varbaga veel ka masina käivitusnupule ja leidsin, et edasi tegelgu selle tundetu loomaga meie värskelt tööle võetud IT-inimene. Valisin kiirelt tema numbri, kurtsin oma häda ja sain nõusoleku, et ta leiab minu probleemi jaoks aega lähema poole tunni jooksul. Tundsin, et mul on aeg veidi selga sirutada. Marssisin ukse poole ja Salme mokaotsast kostva „Kas sa lähed lattu?” peale tegin tõrjuv-eitava liigutuse. Mõni teine kord, hetkel vajan veidi tuulutust, pean ruumist välja saama, pealegi mässasin just mina viimati pool päeva laos, sildistasin raamatupakke ja kaste, tõstsin neid nii- ja naapidi, lugesin üle ja kirjutasin üles, kuni silme ees läks mustaks.
„Raul Andres on oma kabinetis. Kutsu ta korraks laenutusletti, kui abi vajad, ma tulen käpelt tagasi.” Ja läinud ma olingi. Tunnen alati kergendust, kui Salmest eemaldun. Me jõujooned ja energiaväljad, niipalju kui mul esoteerilistest asjadest aimu on, lihtsalt ei kattu või lõikuvad kuidagi eriti ebameeldivalt ja piina tekitavalt. Selle kahe ja poole aasta jooksul, mil oleme olnud kolleegid Psühholoogia Akadeemias, insaiderlikus kõnepruugis Psyche- Akadeemias või Hingeakadeemias, pole me läbisaamine muutunud – ei paremaks ega halvemaks. Salme ignoreerib mind ja tegelikult ka kõiki teisi inimesi niipalju kui võimalik ja räägib üldse ainult niipalju kui hädavajalik. Juhtkond aga hindab seda pahurat misantroopi kõrgelt kui eriti kogenud ja täpset töötajat, pealegi on Salme pühendunud raamatukoi. Olgu siis nii. Ka mina, iseõppija, hindan teda kui tõelist raamatukogundusprofessionaali ja tegelikult suudame üsna efektiivselt koos töötada: räägime vähe, täidame vastuvaidlematult ülemuse, raamatukogu juhataja Raul Andres Ranna korraldusi ja tegutseme üks ühes, teine teises raamatukogu nurgas, püüdes võimalikult vähe meeskonnatööd teha. Samas on see raamatukogus siiski mingis koguses paratamatu, eriti sellises väikeses, kus lugejateks nõudlikud üliõpilased ja õppejõud. Me saame hakkama tänu Raul Andresele, kes oma oskuslikult delikaatsel moel Salmega toime tuleb, minust rääkimata. Ta silub päev päeva järel meie konarusi ja teravusi, taipamata, et teeb Sisyphose tööd. Siiski mõjub tema rahustav ja kindel isik meile mõlemale lepitavalt, nii et lausa konfliktiks meil töö juures ei kisu. Raul Andres on juhatajana valmis raamatukogus kõiges kaasa lööma, ta ei põlga ära ka lugejate teenindamist. Pean temast väga lugu ja ilmselt ei töötaks ma juba kolmandat aastat selles erakõrgkoolis raamatukoguhoidjana, kui poleks teda, sest nii sümpaatsesse kolleegi tuleb suhtuda kui meeldivasse kingitusse. Salme on siin töötanud kooli algusaegadest peale, umbes viisteist aastat, ta on eluaegne raamatukoguhoidja, riietub halli ning harmoneerub oma töölaua ja raamaturiiulitega. Tal ei paista olevat suuri ambitsioone tõusta karjääriredelil, rutiin ja kätteõpitu toidavad tema vaimu piisavalt.
Silkasin diagonaalis üle fuajee, püüdsin kinni valvur Heinrichi kelmika naeratleva pilgu. No mis ta nii pingutab, ise juba üle seitsmekümne, kuigi igati triksis-traksis, viisakas ja äärmiselt huvitatud kõigest, mis majas toimub. Ükski intriig ei jää tema eest varjule, tal jätkub silmi-kõrvu igale poole, kuid kogu oma uudishimu juures suudab ta ikkagi sümpaatseks jääda.
Merilyn tuli mulle suitsunurgast vastu: „Anette, siin sa oledki, tahtsin sulle just märku anda, et võiks kohvitada.”
„Tead, ma tahaksin lausa midagi süüa selle arvutijama peale, mis on minult võtnud hulga närvirakke ja piiramatus koguses energiat.”
„Lähme siis üles, ma nosin ka hea meelega miskit.” Suundusime teisel korrusel oleva kohviku poole. Meie sinna jõudes oli ruum peaaegu tühi, vaid mõni tudeng einestas, teisi kolleege polnud näha. Vara veel, tavaliselt lõunatatakse 12.30 paiku. Seega võisime Merilyniga rääkida omi, sõbrannadevahelisi jutte, muretsemata, et keegi pealt kuulab. Peagi nahistasime oma söögiportsjonite kallal.
„Tead, mis ma täna mõtlesin,” alustas Merilyn, „meie kool oma kuuesaja-seitsmesaja üliõpilase ja paarikümne õppejõuga on praeguses ühiskonnas nagu mõni relikt või fossiil, kuigi omal ajal oli see vinge uuenduslik õppeasutus. Majas on otse hallituse lõhna tunda.” Ega ole ka imestada, kui vanas majas pole peaaegu kogu kooli viieteistaastase eksisteerimise vältel suudetud kõiki ruume korralikult remontida. Oleme vaimuasutus, armastatakse rõhutada, ja mingi kiiva jonnakusega püsib eraülikool Psühholoogia Akadeemia Eesti kõrgkoolide konkurentsis ning saab igal aastal ka riiklikke tellimusi õppekohtadele.
„Hallituse järele lõhnab ka nii mõnigi õppejõud,” jätkasin teemat.
„Kas pead silmas Villemit?”
„Nii teda kui veel paari nägu. Kõik nad räägivad pidulikel puhkudel üht ja sedasama: noorenduskuur tuleks meie koolile igati kasuks ja eriliselt tuleks pöörata tähelepanu järelkasvule, aga kas meil on mõni vilistlane täiskohaga õppejõuks võetud? Annavad oma üks või kaks kursust ja siis neid enam ei vajata. Teadustööd ei arendata üldse, need mõned värsked doktorid, kes on, on kanda kinnitanud mujal, läinud parematele jahimaadele.”
„See ta on,” sekundeeris mulle mu blond sõbranna, „muide, ära sa maini, et teadustööd ei tehta. Lugesin täna Martensi ja Villemi granditaotlust, pidin projektikavandisse jälle sisse toksima hulga parandusi, mis nende leidlikud ajud on viimase ööpäeva jooksul suutnud genereerida. Kui see nii edasi läheb, näen seda teksti varsti õudukana iga päev unes.”
„Pidi väga kahtlane projekt olema, räägitakse majas.”
„Sellist sõnumit on kindlasti Vello Villem levitanud. „Kahtlane” on kõik, mida Martin teeb. Tegelikult on projekt geniaalne, ma ei tohi sellest praegu rohkem rääkida, Martin ei taha, et liiga palju sahistatakse, pealegi pole see veel sugugi esitusküps. Martin on Villemile igal pool pinnuks silmas ja risti tee peal ees, ausõna, mina tema asemel lööksin selle vana jäära lihtsalt maha.”
„Lööksid maha!” punnitasin silmi, „ma ei teadnudki, et sinus on selline agressiivne alge peidus.”
„Õigem oleks vast öelda – õiglusejanu,” turtsus Merilyn, „kooli juhtkond on meil küll poliitkorrektne: rektoriks keskealine eestlanna ja prorektoriks keskealine vene mees, kuid edasi? Noorte õppejõudude osakaal? Ja kui palju on nende seas noori naisi? Samas üliõpilastest on üle seitsmekümne protsendi naised.”
„Keda sa potentsiaalsete noorte naisõppejõududena siis veel ette kujutaksid peale Anne Kramani ja Liisa Pauluse?”
„Ah, nad ei tulnud mulle meeldegi, nad on nii tagasihoidlikud, koosolekutel ütlevad vaevu sõna sekka. Meeskolleegid on nad täiesti tasalülitanud, nende arvamusega ei arvestata, olgugi et näiteks Paulusel on juhendada rohkem üliõpilasi kui Martensil ja Villemil kahe peale kokku.”
„Eks mehed pasundavad ikka rohkem sellest, kui targad ja andekad nad on, kui suurepärased on nende uued ideed jne, naised teevad lihtsalt vaikselt tööd. Siiski, Raul Andres on erand. Tal on nii mitmekülgsed teadmised ja huvid, et teda ei huvita sellised väiklased karjäärimängud.”
„Jah, õilis humanitaar,” nõustus Merilyn, “tahab – õpetab, tahab – kirjutab, tahab – on projektijuht, raamatukogujuhataja amet ka nii möödaminnes. Kuid ka Martens on kuratlikult võimekas, ma kardan, et ta teeb siit majast varsti vehkat, ta on juba nii mitmeski kõrgkoolis rakkes.”
„Kardad?” haarasin oma kaaslanna sõnasabast. Neist kolmekümnendates aastates lootustandvatest noortest erudiitidest rääkisime omavahel nii mõnigi kord, erutav teema kahe vallalise naise suus, võiks ironiseerida, seda enam, et meie arutelu Raul Andres Ranna ja Martin Martensi teemal oli tihti täiesti pilkevaba.
„Aga sina?” küsis Merilyn, ootamatult rõhuasetust muutes ja mulle nõudvalt otsa vaadates. „Kas sa ei ole mõnd kursust lugeda tahtnud?” Mis mina nüüd, tegin grimassi. Minu tõlkemagistri diplom saksa-eesti keelesuunal annab mulle võimaluse ennast teisitigi teostada. Olen rääkinud Merilynile oma suurest plaanist avada online-tõlkebüroo. Kolmveerand kohta raamatukogus annab mulle igakuise väikese, kuid kindla sissetuleku, mis võimaldab Psühholoogia Akadeemiast vabal ajal pühenduda vabakutselise tõlkija ametile, mis omakorda sillutab pinda oma firma loomisele. Jah, mis loenguid oleks mul välja pakkuda: tõlketeooria, heietused tõlke adekvaatsusest ja eesmärgist, psühholoogia-alane terminoloogia. Seda viimast on mulle tegelikult korduvalt pakutud, kuid olen jätnud väljakutse vastu võtmata. Tunnen, et ma pole õpetajatüüp ja mul ei jätku praegu kursuse ettevalmistamiseks energiat, kuigi ma ei välista suunamuutust – et jätkan kuskil ülikoolis doktorantuuris ja hakkan ka õpetama. Palju lahtisi otsi ja hargnevaid teid ja elu teeb oma korrektiivid niikuinii. Olen kolmkümmend kaks, aga mõtlen