Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
parem käsivars rinna all. Vasak käsi oli kaares pea kohal. Aga muidu oli pea samas kohas kus praegu, kirjutuslauaga paralleelselt. Üks korrakaitse kolleegidest, kes esimesena kohale jõudis, tegi oma mobiilikaameraga temast pildi, samal ajal kui tema paarimees tuvastas surma. Ta olevat enne politseinikuks saamist kiirabis töötanud. Kui meie Hernandezega tunnike hiljem siia jõudsime, lamas ta samamoodi nagu leidmise hetkel. Me pöörasime ta ümber, kui kohtuarst tuli. Siis me mobiili leidsimegi,” ütles Niemi ja hoidis musta telefoni üleval. „See oli laiba all, aga käes ta seda ei hoidnud. Küllap pillas maha, kui tunnike tuli.”
„Kummaline,” ütles Bäckström. Kummaline, mõtles ta.
„Mida sa mõtled?”
„Pritsmeid ei ole,” ütles Bäckström, osutas käega kiiskavale parkettpõrandale surnukeha ümber ja noogutusega valgele laele oma pea kohal. „Arvestades neid pauke, mis ta kuklasse sai, oleks ju pidanud verd igale poole pritsima. Põrand peaks siin olema üleni punaselaiguline, lagi samamoodi, minu arvates, aga ainsana näen ma vereloiku tema pea juures.”
„Sa ei ole ainus, keda see häirib,” tõdes Niemi. „See on nii Hernandezel kui minul pinnuks silmas olnud juba sellest ajast peale, kui me saabusime.” Niemi noogutas oma valgeis rõivais paarimehe poole, kes näis toa teises otsas olevat pühendunud suuremat sorti diivani seina äärest eemale nihutamisele.
„Äkki on asi nii lihtne, et ta löödi maha kusagil mujal, et enne löödi ta kukal sodiks, ja siis toodi laip siia?”
„See oli meie esimene teooria,” ütles Niemi noogutades. „Probleem on selles, et me ei ole leidnud siin majas ühtki teist kohta, kus see võiks olla toimunud. Pole leidnud ka surnukeha teisaldamise jälgi. Pole lohistamisjälgi, maha tilkunud verd, no kui teda siia toodi. Teine võimalus on muidugi, et keegi tõmbas talle koti pähe, enne kui virutas, nii et veri jäi selle sisse. Ja võttis koti siis ära minnes kaasa.”
„Kõlab üsna otsitult,” ütles Bäckström.
„Eks elu näita,” vastas Niemi õlgu kehitades.
„Kummaline,” ütles Bäckström. Kummaline, mõtles ta.
„Kahjuks ei ole see selles loos ainus kummaline asi,” nentis Peter Niemi kõvera muigega.
„Nii, ma kuulan.” Bäckström noogutas nõudlikult.
„Seal laes on üks kuul, otse kirjutuslaua kohal.” Niemi osutas sõrmega valge lae poole.
„Ära sa märgi,” ütles Bäckström ja sirutas end, et paremini näha.
„Nurga järgi otsustades ongi see lastud otse lakke. See on läinud paari sentimeetri võrra krohvi sisse. Ma nägin seda, see paistab, kui ma auku valgustan, aga välja ma seda võtnud ei ole.”
„Bingo! Leidsin just kuuli number kaks,” teatas Hernandez. „See on siia diivani sisse jäänud.”
Hernandez osutas seljatoes olevale avausele, mida ümbritsesid polstrist välja tunginud suled.
„Raisk, see on varsti juba nagu gangsterisõda,” nentis Bäckström. Üha paremaks läheb, mõtles ta.
„Jah, ja maiuspala jätsime viimaseks,” ütles Niemi süütul ilmel.
„Mille siis?” Midagi veel paremat? See ei ole ometi võimalik, mõtles Bäckström.
„Leidsime siit väljast rõdult veel ühe laiba,” ütles Niemi ja osutas käega kahepoolsetele klaasustele, mis viisid avarale puitpõrandaga rõdule, taustal päikse käes sillerdamas Mälari järve lained.
„Veel üks laip,” ütles Bäckström. „Nalja teed või?”
„Ei tee.” Niemi raputas pead. „Surnud mis surnud.”
„Kas tema on samuti tapetud?” Bäckström vaatas Niemile äraootavalt otsa.
„Surmkindlalt,” vastas Niemi noogutades.
„Selles pole vähimatki kahtlust,” kinnitas Hernandez. „Kuigi sellel on kõri läbi lõigatud.”
Ilmselgelt minu elu parim päev, mõtles Evert Bäckström, kui ta veerand tundi hiljem ohvri kodust lahkus ja võttis suuna taksole, mis teda eemal tänaval juba ootas.
21
Umbes samal ajal kui kriminaalkomissar Evert Bäckström lahkus Brommast Ålstensgatanil asuvalt kuriteopaigalt, et sõita Solnasse politseimajja ja valmistuda esimeseks koosolekuks oma uurijatega, helistas peaprokuröri asetäitjale Lisa Lammile koju tema ülemus, riigiprokurör, kes andis teada, et määrab ta eeluurimise juhiks mõrvajuhtumile, mis oli ilmselt aset leidnud kõige varem paari ööpäeva eest.
„Ohver ei ole suvaline inimene, kui nii võib öelda,” ütles riigiprokurör ja köhatas. „Advokaat Thomas Eriksson olevat mõrvatud oma kodus Brommas millalgi pühapäeva õhtul või ööl vastu tänast. Nii et meie ohver ei ole meediale just tundmatu, nagu sa kindlasti tead,” tõdes riigiprokurör ja köhatas uuesti.
„Thomas Eriksson, tema, keda õhtulehed nimetavad muslimi maffia lemmikadvokaadiks?” Lisa Lammil oli raske oma üllatust varjata.
„Täpselt, tema jah,” kinnitas riigiprokurör. „Nagu sa kindlasti taipad, tõotab asi tulla keerukas ja ebamugav sõltuvalt sellest, kuhu me omadega lõpuks välja jõuame. Nii et kui sa vähegi kõhkled, siis ütle kohe. Sellisel juhul panen selle peale lihtsalt kellegi teise.” Riigiprokurör köhatas kolmandat korda.
„Ei,” ütles Lisa Lamm. „Ma teen seda heameelega.”
„Suurepärane,” ütles riigiprokurör. „Niipea kui mingeid probleeme tekib, võta otse minuga ühendust. Lisaks ma tahan, et hoiaksid mind arenguga kursis.”
„Muidugi,” ütles Lisa Lamm.
Advokaat Thomas Eriksson, mida kuradit, mõtles ta, kui oli kõne lõpetanud.
Västerorti piirkond, mõtles Lisa Lamm. Seal on vähemalt üks inimene, keda ma tunnen ja kes mulle meeldib, mõtles ta. Siis helistas ta oma vanale sõbrale komissar Toivonenile, kes oli Västerorti politsei kriminaalkuritegude osakonna juhataja.
„Kummaline kokkusattumus,” ütles Toivonen. „Tegelikult ma mõtlesin su peale. Panin just su uurimisrühma kokku ja võin rõõmustada sind sellega, et saad täissatsi nagu ette nähtud, tead küll, riigi politseiameti raskete kuritegude uurimiseks koostatud juhiste järgi, nii et sats on igati pidulik, kuigi see oli paras jant, arvestades kõiki puhkusegraafikuid, mis tindipritsid mulle juba lauale on ladunud. Esimene koosolek on muide kolme tunni pärast. Kell kaksteist siin Solnas. Lasin sulle külastajakaardi teha, see on all valvelauas.”
„Aitäh, ja juurdluse juht oled sina, kui ma võiksin veel midagi soovida.”
„Selles pean ma sulle kardetavasti pettumuse valmistama,” vastas Toivonen. „Seekord veeretasime välja raskekahurväe.”
„Kes see siis on?”
„Meie kallis Evert Bäckström. Viimane aeg, et peaprokurör kohtuks inimese, mehe ja legendiga, kuigi ma ise olen kirjelduse esimesse kolmandikku alati kerge kõhklusega suhtunud.”
„Kuidas ta on ka?”
„Eks ta omajagu tolmu võib üles keerutada,” nentis Toivonen ja tema hääl kõlas seda öeldes võrdlemisi vaimustunult. „Kui ta tüli hakkab tegema, siis ütle ainult, ma luban, et peksan talle natuke mõistust pähe. See poleks ka esimene kord, nii et heameelega.”
Evert Bäckström, ja targem oleks kohe härjal sarvist haarata, mõtles Lisa Lamm. Siis helistas ta Anna Holtile, kes oli politseiülem, Västerorti piirkonna juht ja Bäckströmi kõige kõrgem ülemus.
„Ma aimasin juba, et sa helistad, ja mõtlesin välja ka, millest sa rääkida tahad,” ütles Anna Holt, niipea kui Lisa Lamm oli end tutvustanud. „Nii et teen ettepaneku, et me kohtuksime siin minu juures veerand tundi enne seda, kui sa Bäckströmi ja teistega kohtud.”
„Kolmveerand kaksteist sinu juures, sobib väga hästi,” vastas Lisa Lamm.
„Väga