Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
korda.”
Kena tüdruk, mõtles Annika Carlsson. Väike heleda poisipeaga blondiin, korrektselt ja ilusasti riides, seelik, pluus ja pintsak harmoneeruvates valge ja sinise nüanssides. Välimuse järgi kõige rohkem nelikümmend, rõõmsad silmad on tal ka, ja teati rääkida, et meest ja lapsi ei ole. Sellest võib isegi midagi tulla, mõtles ta.
„Tere tulemast, Lisa,” ütles Annika Carlsson noogutades ja naeratades. „Võta istet ja tunne ennast nagu kodus,” jätkas ta ja osutas vabale toolile laua teises otsas.
„Aitäh,” ütles Lisa Lamm ja istus. „Vabandust, et ma hilinesin. Aga ärge laske end minust segada,” jätkas ta. Naeratas ja noogutas kohalviibijatele. „Nii et jätkake …”
„Väga hea,” ütles Bäckström lühidalt. „Tere tulemast.” Kümme minutit jälle kuradile, sest tädi ei tunne kella, mõtles Bäckström, ja Ankan Carlsson, osakonna oma ründelesbik, on juba ilmselt pilgu peale visanud. Väike Lamm vaadaku ette, et ta noka vahele ei satu, mõtles ta.
„Peter Niemi on siin Solnas kriminalistide juht,” sõnas Bäckström ja osutas käega äsja nimetatu poole. „Tee tavapärane ring, et millal, kus ja kuidas.”
„Muidugi,” ütles Niemi. „Kuigi reservatsioone tuleb omajagu, sest mina ja Hernandez tutvusime juhtumiga alles kaheksa tunni eest, aga igatahes on praegune seis selline. Kuriteo toimepanemise esialgne kellaaeg on umbes kolmveerand kümme eile õhtul. Kuriteopaik väga tõenäoliselt ülemine trepihall ohvri kodus Ålstensgatanil. Surma põhjus kohtuarsti esialgsel hinnangul löök tömbi esemega vastu pead ja kaela, mille tagajärjel pidi ohver kohe teadvuse kaotama ja mõne minuti jooksul surema.”
„Ja miks me nüüd siis niimoodi arvame?” küsis Bäckström ja vajus veel sügavamale oma tooli sisse.
Peter Niemi hinnangul erinevatel põhjustel, ja kui järjekorras võtta ja alustada kellaajast, siis oli põhjuseid ennekõike neli.
Nende ohver paistis olevat inimene, kes peab isiklikku turvalisust väga oluliseks. Majas olid nii liikumisandurid, kaamerad kui sissemurdmise häireseade, lisaks üldsignalisatsioon, nii et kõik uksed ja aknad olid valve all.
„Nii et siin on meil siis maja sissepääs,” ütles Niemi. Klõpsis oma arvutit ja näitas ohvri välisukse pilti suurel ekraanil ruumi otsaseinas. „Sissetungist ei ole jälgi ja üldsignalisatsioon on aktiveeritud pühapäeval terve päev kuni kaks minutit enne üheksat õhtul, kui keegi, arvatavasti Eriksson ise, välisukselt valve maha võtab ja ühe või mitu külalist sisse laseb.”
„Kaks minutit enne üheksat,” kordab Niemi. „Siis tullakse talle külla ja see on meie esimene ajaline orientiir.”
Kakskümmend minutit enne kümmet oli häirekeskus võtnud vastu kõne ohvri mobiiltelefonilt. Kõne katkes minuti pärast, ilma et helistajaga oleks kontakti saadud.
„Häirekeskus ei võta seoses selle kõnega midagi ette ja seda lihtsal põhjusel, et üle poole kõikidest vastu võetud kõnedest on valeühendused ja veel kakskümmend protsenti sellised, mida nimetatakse vaikseteks kõnedeks, see tähendab, et helistajaga ei saadagi kunagi ühendust. Nendele reageeritakse ainult siis, kui on põhjust arvata, et helistaja on hädaolukorras, aga ei saa mingil põhjusel sellest rääkida. Ent praegusel juhul ei tehta niisiis midagi. Siiski räägib paljugi selle poolt, et siis Eriksson abi järele helistabki, aga ta lüüakse enne maha, kui ta midagi öelda jõuab. Kakskümmend minutit enne kümmet, nelikümmend kaks minutit pärast seda, kui ta on oma külalise või külalised sisse lasknud,” nentis Niemi.
Kell kuus hommikul, rohkem kui kaheksa tundi hiljem, saabus kuriteopaigale kohtuarst, et sooritada surnukeha esialgne ülevaatus. Ohvri näol ja kaelal oli tekkinud täielik koolnukangestus ning maja temperatuuri arvestades pakkus kohtuarst, et surm pidi saabuma vähemalt kuus tundi tagasi, millalgi enne pühapäeva keskööd.
„Kui arst seal oli, ei teadnud me ju midagi Erikssoni kõnest häirekeskusse kakskümmend minutit enne kümmet, nii et ma helistasin talle tund aega tagasi ja rääkisin sellest,” ütles Niemi. „Selle kellaajaga leppis ta rahulikult. Ühesõnaga, siis võidigi Eriksson maha lüüa.”
„Pühapäeva õhtul kakskümmend enne kümmet,” võttis Bäckström kokku. Niemi polegi päris loll, kuigi ta peab olema vähemalt poolenisti soomlane, mõtles Bäckström.
„Kas sul on veel midagi?” küsis Bäckström.
„Jah. Sel õhtul paistis olevat päris tihe helistamine sinna häirekeskusse. Kella veerand üheteistkümne ja üksteist null viie vahel helistavad kolm Erikssoni naabrit ja kaebavad, et tema koer jookseb rõdul ringi ja haugub metsikult. Niisiis oli Erikssonil koer. Rotveiler, tõeline elajas, võiks lausa öelda.”
„Mida selle peale siis tehakse?” küsis Bäckström, kuigi ta juba aimas vastust.
„Mitte midagi,” vastas Niemi. „Meil ei olnud lihtsalt autosid, mida välja saata. Siis paistab olevat kõik rahulik kuni öösel kella kaheni, kui koer täiesti endast välja läheb. Ta lärmab ja ulub ja kui naaber number neli helistab ja keeldub olukorraga leppimast ning pealekauba nimetab kõnekeskuse töötajale haukuva koeraga majas elava naabri nime, siis läheb lõpuks asjaks. Saadetakse välja auto, mis jõuab kohale kaksteist minutit hiljem. Kolleegid helistavad välisukse taga, aga keegi ei tule avama, nad katsuvad ust ja kuna see ei ole lukus, lähevad nad sisse ja leiavad Erikssoni üsna kohe ülemisest trepihallist, nagu te siin näete,” ütles Niemi ja klõpsas ette pildi, mis näitas nende verist mõrvaohvrit kõhuli oma kirjutuslaua ees.
„Jah, ja seejärel läheb kõik nagu ikka. Mina ja Hernandez oleme kohal tunnike hiljem, kell pool neli hommikul, ja see ongi üldjoontes kõik. Kui kellelgi on küsimusi, siis andke tulla,” lisas Niemi, samal ajal kui ta ohvri pildi ekraanilt klõpsas.
„Jah, minul tõesti üks on,” ütles kriminaalinspektor Rosita Andersson-Trygg ja vehkis nõudlikult käega. „Mulle tundub see, mida sa räägid, kohe eriti imelik. Tõeline müsteerium, kui te minu käest küsiksite.”
Ei tea kellel peaks tulema pähe sinu käest küsida, mõtles Bäckström.
„Räägi,” ütles Bäckström mahedalt. „Mida sa silmas pead, Rosita?”
„Koera käitumine,” vastas Andersson-Trygg. „Miks koer ei haugu?”
„Paranda mind, kui ma eksin,” ütles Bäckström. „Aga kui ma õigesti aru sain, siis karjub ta ju pool ööd nagu segane.” Mutt on vist täitsa ära pööranud ja viimane aeg on pidada Holtiga maha tõsine jutuajamine lubaduse kohta ta üle viia, mõtles ta.
„Jah, aga siis ma parandangi,” nähvas Andersson-Trygg. „Koer on ju tervelt kolm tundi täiesti vait, alates kella üheteistkümnest kuni öösel kella kaheni, ja see ei ole kindlasti normaalne käitumine rotveileri puhul, kelle peremees on tapetud.”
„Tead mis, Rosita,” ütles Bäckström leebelt naeratades. „Ma tahan, et sa vaataksid seda koera-asja eriti hoolikalt, tuleme selle juurde hiljem tagasi. Hea teada, et meie seas on selle ala ekspert.”
„Niemi,” jätkas Bäckström. „Kuriteopaik. Mida me selle kohta teame?”
Tõenäoliselt koht, kust ohver leiti. Ülemises trepihallis kirjutuslaua kõrval.
Siin on veel küll üht-teist ebaselget, aga ta ootaks sellega, kuni kohtuarst on oma ametliku hinnangu andnud.
„Millal me tema hinnangu saada võiksime?” küsis Annika Carlsson.
„Ta lubas täna õhtul lahata, nii et loodetavasti saame esialgse info homse päeva jooksul,” ütles Niemi. „Lõplikuga läheb paar nädalat.”
„Tuleb leppida,” ütles Bäckström armulikult. „Ehk tõmbaksime ka sellele osale nüüd joone alla, Peter. Mida me surma põhjusest teame?”
Ka seal oli mõningaid küsimärke, mille tõttu peaks lõpliku vastusega ootama kohtuarsti hinnanguni.
„Tömbi esemega vastu pead, kui ma peaksin praegu pakkuma,” ütles Niemi. „Kõik räägib ju selle poolt.”
„Hästi,”