Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
kõigest kaks aasta tagasi.
Juba Räpinas olin vahetanud kirju isa õe Salme Ekbaumiga, kes oli enne sõda õppinud Tartu ülikoolis farmaatsiat, 1944. aastal koos abikaasaga Eestist põgenenud ja elas nüüd Kanadas, kus oli end kirjutanud tuntud Välis-Eesti kirjanikuks. Tädi oli ülikooli ajal kogunud ja herbariseerinud taimi, mida olin enne haigestumist teinud ka mina. Meile mõlemale omane looduselembus ja aiandushuvi olid toitnud meie kirjavahetust. Minu haigestumine – voodihaigena olin kaotanud kontakti elava loodusega – meie suhteid ei muutnud. Tädi poolt võis olla tegu kaastundega, mida ta küll poole sõnagagi ei maininud, või elukogenud daami sooviga oma vennapoega moraalselt toetada. Aastaid hiljem sain teada, et tädil, kel endal lapsi polnud, oli jätkunud indu ja jaksu kirjutada peaaegu kõigile oma Eesti sugulastele ja nende lastele, mis ei vähendanud muidugi tema kirjade väärtust.
13.10.58
Kallis noor Juhan!
Palju tänu kirja eest, mis jõudis ruttu kohale. Vastamisega on kulunud aega. Olin seotud mitme sügistöö ja kohustusega ja pühapäevad oleme olnud enamasti väljas vabas looduses, et end veidi talve vastu karastada, mis siin küll eriti külm ei ole, aga siiski küllalt pikk, pime ja rõske.
Lugesin su ema kirjast, kus ja kunas sa oma haiguse alguse said. Need vanad mälestusrikkad paigad hakkasid seda tehes uuesti verd immitsema. Loodan, et su noorus aitab palju kaasa paranemiseks ning mitte vähem tahe ja usk. Katsu vahel mõelda ka oma vanaisa-vanaema usule.
Võib-olla oled sa liiga noor selle jõu tunnetamiseks. Isiklikult olen seda oma haigusperioodil kibedasti vajanud ja siis paranenult küll sellest jälle kaugenenud. Muidugi on sinu elukogemused ja kool hoopis teine. Igal juhul paneb moodne arstiteadus siin psühholoogilisele ravile suurt rõhku. Juba see, kui sul on jälle ellu usku ja teotahe antud võimaluste piires, on suur samm edasi. Kui sa nende kahe aastaga lõpetad gümnaasiumi, siis oled oma haiglaaega küll maksimaalselt kasutanud ja kindlasti kaasneb sellega vaimne kasv, mis aitab sind üle mõnestki raskusest.
Praegu on sul siis juba koolitöö alanud ja sellele lisanduvad veel muud eriharrastused – siis sul viimaks ei ole palju aega haige ollagi! Ära end siiski üle pinguta.
Katsu hästi puhata ja pea meeles, et su esimene eesmärk on võimalikult tervemaks ja tugevamaks saada.
Eks ole, õpetan sind nagu vana tädi kunagi, nagu sul endal ei oleks kõik asjad palju põhjalikumalt läbi mõeldud, kannatatud ja tuntud.
Loen siin vahel kodumaist Loomingut ja muud. Kõik, mis sääl ilmub siinse kohta, näitab, et tõde ja kirjasõna on kahjuks kaks ise asja. Kas need kunagi ühte mahuvad, näitab tulevik. Nagu rõõmustan iga edusammu üle su tervislikus seisukorras, tunnen häädmeelt palju kannatanud kodumaa taastoibumise ja majandusliku kasvu üle.
Palju hääd sulle kaugetelt radadelt!
Tädi S.
Peale hommikueinet lükkasid õed ja sanitarid voodid koos õpilastega klasside kaupa kokku. Palatitest said klassiruumid. Lõunaks olid koolitunnid läbi ning poisid ja tüdrukud veeretati vooditega tagasi oma palatitesse.
Tartu Sanatoorses Keskkoolis õppisime samu aineid ja samas mahus nagu õpilased tavakoolis. Ainult kehaline kasvatus puudus. Voodis ristseliti, kirjutasime kirjandeid, lahendasime matemaatika- ja füüsikaülesandeid. Vihikule võtsime kõvaks aluseks väikese joonestuslaua. Kirjutusvahendiks sobis täitesulepea, pastapliiats mitte, sellega ei saanud ülespidi kirjutada. Joonestamine oli ka. Tööd esitasime pliiatsi-, mitte tušijoonistena. Töö ja praktiliste õppuste tundides tegime õpetaja H. Eomõisa juhendamisel nahkehistööd. Alustasime järjehoidjatest, kuni jõudsime raamatuümbristeni ja albumikaanteni.
Koolis ei puudunud isetegevus: lauldi üksikult ja ansamblis, mõni agaram harjutas akordionimängu. Muusikaõpetaja A. Kadastik värbas õpilasi mandoliiniorkestrisse. Lasin endale augu pähe rääkida, kuigi teadsin, et musikaalsusega mind loodus õnnistanud pole. Algul tundus, et saan hakkama. Mandoliinil on noodi ja sõrmede asendi vahel silmaga nähtav seos. Kui seosed selged, võib nootide järgi loo maha tinistada. Esinemise ajal koolipeol kaotasin aga noodilugemisel järje ning orkestriga enam liituda ei suutnud. See tegi meele mõruks ja mulle sai lõplikult selgeks, et muusikat võin ma kuulata, mitte aga ise teha.
Kool asus kesklinnas, kuid linnas meie õpilased, kes olid peaaegu kõik lamajad, ei käinud. Tuli hoolitseda selle eest, et linn tuleks meie juurde. Kasvataja Helga Ertis, kirjandusmuuseumi direktori Eduard Ertise abikaasa, teadis ja tundis Tartu teadlasi ja lektoreid ning kutsus neid esinema. Tunne Kelam rääkis meile rahvusvahelisest olukorrast. Meie lugesime küll Edasit, Rahva Häält, Noorte Häält ning Sirpi ja Vasarat ning olime enda meelest hästi informeeritud, kuid lektoril olid kasutada teistsugused infoallikad ning teda kuulates ja talle küsimusi esitades saime maailmast palju värvikama pildi, kuulsime ka poliitika telgitagustest.
Hakkasin komnooreks ehk astusin komsomoli ehk liitusin Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühinguga. Kasvataja Helga Ertise abil lõime sidemed teatri Vanemuine komsomoliorganisatsiooniga, mida juhtis baleriin Jelena Poznjak. Leppisime kokku, et vanemuislased tulevad meile külla. Vist oli Leonhard Merzin see, kes ütles, et jah, nad tulevad, kuid tingimusel, et ka meie neile esineme. Kui Einari Koppel luges peast Tšehhovi lühipala „Luts”, hoidsime naerust kõhtu kinni. Kui meie astusime üles oma naljalugudega, ei suutnud näitlejad naeru pidada.
1960. aastatel valitses ühiskonnas optimism. Stalini hirmuvalitsemise aeg oli vajunud minevikku, sõjahaavad armistunud. Nikita Hruštšov, NSVL-i Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär ja NSVL-i Ministrite Nõukogu esimees, pidas pikki emotsionaalseid kõnesid, milles maalis pildi saabuvast õnneajast. Hruštšovi kõned ei jätnud kuulajaid ja lugejaid ükskõikseks. Kes ei tahaks uskuda helgesse tulevikku?
Mis on kommunism, sellest rääkis meile linnast kutsutud lektor.
Sõna kommunism tähendab, et kõik on ühine, kuid mis nimelt, sellest on aegade jooksul erinevalt kirjutatud. 18. sajandil levisid üksikute fantaseerijate peades kommunismiideed, mis ei leidnud laiemat kõlapinda. Utopistid püüdsid oma ideid tutvustada tollase maailma vägevatele, kuid tulutult. Kui mul on sada rubla ja keegi ütleb, et jaga see kümneks võrdseks osaks, et oleks nagu kommunismis, siis jooksen ma pigem metsa, kui seda teen. Inimene ei loobu kunagi sellest, mis tal olemas on.
Iga ajalooline idee tekib siis, kui selleks on materiaalsed eeldused. Mitte millestki ei teki midagi. Saabus kapitalismiajastu. Kapitalistid rajasid suuri vabrikuid ja tehaseid. Kerkis küsimus, kas see peabki nii olema ja jääma. Miks ei võiks vabrik kuuluda rahvale ja kogu tulu minna rahva hüvanguks?
Sotsialistlikus liikumises kujunes murranguliseks 1875. aasta, mil toimus Saksamaa Sotsialistliku Partei kongress. Sellest ajast on sotsialismiideed kiiresti levinud. Praegu on kommunistlikel parteidel umbes 35 miljonit liiget. Sotsialistlik kord valitseb ühel kuuendikul maakerast, kus elab ja töötab üks kolmandik maakera rahvastikust. Enam ei vasta tõele Marxi sõnad, et Euroopas liigub ringi kommunismitont. Nüüd pole kommunism ebamäärane tont, vaid täiesti reaalne nähtus.
Sotsialism on võrreldamatult õiglasem kui kapitalism. Sotsialismis toimub jaotamine põhimõttel – igaühele tema töö järgi. Aga ka nii pole päris õiglane. Kui ühes perekonnas töötab kaks inimest ja neil on üks laps, teises perekonnas töötab ka kaks inimest, kuid neil on viis last, ja palka saadakse võrdselt, siis teine pere elab kehvemini. Peale selle on inimestel erinevad võimed. Aga kõik inimesed tahavad hästi süüa ja riides käia. Ei ole nende süü, et nad ei jõua küllaldaselt teenida. Kommunismis selline ebavõrdsus kaob, siis saab igaüks tarviduste järgi.
Kommunismiks on kõigepealt vajalik kõrge tootmistase. 1967.–1968. aastal jõuame tõenäoliselt toodangu mahult ühe elaniku kohta Ameerika Ühendriikidele järele. Kuid koos tootmise kasvuga kasvavad ka vajadused. Uudiskaubad jäävad alati defitsiitseks. Puhttehniliselt ei jõuta nende tootmist nii ruttu suurendada, et kohe kõigile jätkuks. Selliste kaupade suhtes püsib sotsialistlik majandusprintsiip kaua.
Praegu toimub kommunistliku printsiibi alusel jaotamine hariduses ja meditsiinis: õppida saab igaüks oma võimete kohaselt ja soovi järgi ning kõigile on tagatud vajalikud raviteenused. Tõenäoliselt