Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
on võimalus saavutada püstitatud eesmärke. Ürgkogukonnas seisnes vabadus töös. Orjandusliku korra ajal omastasid orjapidajad orjade töö ja suurendasid enda vabadust. Tuhandeid aastaid oli töö sund. Töötav inimene tootis, et isand saaks vabalt elada. Töö muutus häbiasjaks. Kui aga keegi ei omasta enam teise töö vilja, seega ka teise vabadust, siis muutub töö naudinguks ja auasjaks.
Vabadus piirab teiste vabadust. Ei tohi mürgeldada ja kisada, kui teised magavad. Piiramist pole ainult siis, kui isiklik huvi ja ühiskondlik huvi langevad kokku. See toimub alles kauges tulevikus.
Tol ajal oli kombeks, õigemini kohustuseks, tänada iga asja puhul ette ja taha parteid ja valitsust. „Kallid noored, tänu parteile ja valitsusele on teil koht, kus teid ravitakse ja koolitatakse,” kuulutas kooli direktor igas aktusekõnes. Kui inimene pälvis hea töö eest aukirja, siis tänas ta ilmtingimata parteid ja valitsust, kes teda töösaavutustele olid innustanud. Parteid ülistavaid loosungeid kanti oktoobripühade ja esimese mai rongkäikudel, kusjuures loosungite tekstid oli koostanud ja kinnitanud partei keskkomitee ning avaldanud need varakult ajakirjanduses. Isetegevus loosungitekstide vallas oli keelatud. Partei tähendas ainult Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid – teisi parteisid polnud Nõukogude Liidus olemas. Nende loomine oli kriminaalkuritegu ja me ei osanud ette kujutadagi, et riigis võib olla mitu poliitilist parteid.
Koolis õpetati, et inimühiskond areneb tõusujoones. Kauges minevikus valitses ürgkogukondlik kord, siis tulid orjanduse aastad, feodalismiajastu, kapitalism. Meie elame sotsialismiajastul, kus on kaotatud inimese ekspluateerimine teise inimese poolt. Sotsialismilt sammutakse otseteed ja vääramatult kommunismi, kus kõigile inimestele on tagatud vaba areng, võimete- ja jõukohane töö ning jõukas ja õnnelik elu.
Lektoreid käis meil ohtrasti. Harry Õiglane rääkis mikromaailmast.
Inimene on teda ümbritseva maailma jaganud mega-, makro- ja mikromaailmaks. Et kaks esimest on lõpmatud ruumis ja lõpmatud ka ajas, seda mõistab igaüks. Mikromaailma kohta kaldutakse aga arvama, et see on midagi lõplikku ja uurijale ammendatav. Kuid tegelikult see nii ei ole. Mikromaailm on täpselt samuti lõpmatu. V. I. Lenin kirjutas käesoleva sajandi algul, et elektron on ammendamatu ja nii see ka on. Kui teaduse praeguse taseme juures on elektron tõesti jagamatu, siis ei ole meil põhjust eeldada, et see nii ka jääb. Arvati ju omal ajal, et aatom on jagamatu, kuid siis ta jagati – avastati tuum ja elektronid.
Igas ruumipunktis on alaliselt olemas kõik mõeldavad väljad. Nad on nii nõrgad, et neid ei saa mõõta, kuid nad on olemas ja on vaja vaid energiat, et neis tekiks osake.
Meie päikesesüsteemile vastab antiainest päikesesüsteem. Kuid seda pole võimalik avastada, sest valgus, olenemata sellest kas ta tuleb anti- või harilikust maailmast, on ühesugune.
Keskkooli 9. ja 10. klassis, kuigi siruli voodis, elasin koolipoisielu ja olin eluga rahul. Õppisin, sain ravi, mida määrasid raviarst dr Tsurenkov ja dr Saar, kes vahetevahel mind konsulteerimas käis. Olin õiges kohas ja heades kätes.
Nagu paljud koolipoisid tol ajal, hakkasin koguma postmarke – huvialategevus rikastab elu. Harrastuse tegi võimalikuks kasvataja Helga Ertis, kelle töökohustuseks oli meiega tegelda ja valvata, et õhtul õppimistunni ajal valitseks palatites vaikus. Kell 22.00 kustutas kasvataja tuled ja soovis head ööd. Töövälisel ajal külastas kasvataja meie soovil – koolis oli filateliste peale minugi – järjekindlalt Tartu margikauplust. Tema abil kasvatasin oma kogu uute puhaste markidega. Pidasin kirjavahetust oma isa õdede, tädide Minni Nurme, Johanna Mikali ja Salme Ekbaumiga, kelle vastukirjad sisaldasid tavaliselt ümbrikutest lõigatud tembeldatud postmarke, mida ma siis soojas vees leotasin ja öökapil ajalehtede vahel raamatutest pressi all kuivatasin. Avaldasin kuulutuse – niipalju saksa keelt ma oskasin, et lihtsaid kirju kirjutada, – ühes Saksa Demokraatliku Vabariigi filateeliaajakirjas ja hakkasin saksa filatelistidega kirja teel marke vahetama. Väikselt ja vaikselt alanud tegevus ähvardas kasvada üle pea. Mõistsin, et koguda valikuta igasuguseid postmarke oli mõttetu. Otsustasin keskenduda Nõukogude Liidule ning faunale ja floorale, sest looma- ja taimepiltidega margid olid pilkuköitvalt kaunid.
Koolis õpetati meile inglise keelt. Saksa keelt õppisin omal käel. Muutusin nõnda ogaraks, et kirjutasin emalegi Viljandimaale saksakeelseid kirju. Harjutamise mõttes.
Noore inimesena mul rahakogumiskirge polnud, oma väikesest invaliidsuspensionist ostsin uusi postmarke ja uudiskirjandust. Mujale polnudki mul raha kulutada – mind ravis, toitis, kasis ja koolitas riik.
Haiglas külastas mind paarikuiste vaheaegadega ema. Nii kuidas kodused tööd lubasid. „Päris hea, et sa Tartus õpid, saan kodunt välja,” tunnistas ta. Rohkem püsikülalisi mul polnud. Aga võinuks olla, mõtlesin vahel. Olin siinsamas Tartu linnas ainult paar aastat tagasi lõpetanud seitsmenda klassi. Mu tollased klassikaaslased ja sõbrad käisid võib-olla mitu korda nädalas sellest majast mööda. Küllap nad teadsid, mis minuga oli juhtunud ja kus ma viibin. Veelgi kummalisem oli, et ka tädi Linda kaks poega, kellega olime Viljandimaal koos kasvanud ja kooliajal Tammelinnas ühes kitsukeses toas elanud, ei astunud kordagi minu juurest Kalevi tänaval läbi. Kas oli põhjus selles, et ma ei kirjutanud neile, ei saatnud sõna, et ootan, tulge? Algul ei suutnud ma seda teha, sest tundsin end liiga armetuna. Ma ei olnud mitte keegi, sest ei suutnud midagi. Tundsin, et olen õnnetuseks endale ja koormaks teistele. Minu enesehinnang oli null.
Sanatoorses keskkoolis hakkas elujulgus tasahilju taastuma. Sõprade külaskäigud oleksid mind rõõmustanud. Aga endised sõbrad olid leidnud endale uued sõbrad. Haiget sõpra, kellest ei olnud kambajõmmi, polnud neile tarvis. Nad ei osanud temaga midagi peale hakata, võib-olla isegi pelgasid teda.
Tsiteerin veel ühte tädi Salme kirja, mis näitab tema kaasaelamise võimet ja tõendab, et ta mõistis tollal minu olukorda ehk paremini kui ma ise.
6.1.59
Kallis Juhan!
Sain su kirja, kaardi ja ilusa uueaasta tervituse. Soovin sulle samuti jõudu, sitkust ja visadust uueks aastaks, teades, et sul tuleb palju enamaga toime tulla kui teistel, kel on tervis käes ja kes ei oska aimatagi, kui suur eluand see on. Kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi. Need sõnad on vist Aleksis Kivi „Seitsmest vennast”. Loodan nii väga sinu pärast.
Isiklikult olen suur individualist ja pean üsna vähe teaduse ja tehnika hiigelsammudest, kui need aitavad kasvatada inimesest karjaliikme, kes ei oska iseseisvalt mõelda ja kaugeneb üha enam humanitaarsetest väärtustest.
Lõpetasin hiljuti lugemast ühe autori teose, kes ei võiks säälgi päris võõras olla ja keda siin mandril praegu massiliselt loetakse – mitte et see isiklikult oleks pakkunud palju uut – tunnen elu küllalt selle mitmepalgelisuses ega vormi oma hinnanguid ajakaja järgi.
Mul on uuel aastal mõned loengud meie üliõpilastele. Tegelen momendil sellega. See haarab üle kahesaja teose. Kahju, et need on sulle tundmatu maailm, aga küllap sul endal on lugemist ja õppimist küllalt. Need on just aastad, kus inimese vaimne pale kujuneb. Mulle enesele küll tundub, nagu oleks see sündides kaasa antud, nagu voolaks see kusagil sügaval ja igipõliselt ning miski ei suuda seda muuta, ka aja vahelduvad tuuled mitte. Aga võib-olla ma eksin. Võib-olla sain selle siiski kõik oma päikeseküllaselt noorusmaalt kaasa, sest märkan, kui vormitav on noor inimene.
Sinu tädi S
1960. aasta kevadel lõpetasid kursusekaaslased Räpinas tehnikumi, neist said aianduse nooremagronoomid. Kummalisel kombel polnud nad mind unustanud, kuigi olime viibinud koos napilt kolm semestrit. Nad kinkisid mulle mälestuseks Räpina Aiandustehnikumi 17. lennu lõpumärgi ning albumi oma rinnapiltidega. Kuulsin, et mitmel neist on kavas edasi õppida Eesti Põllumajanduse Akadeemias.
Räpinast ei tulnud ainult rõõmsaid sõnumeid. Olin saanud sealt saatusekaaslase Aavo Valge, kes oli tehnikumi ujulas õnnetult Võhandu jõkke hüpanud, kaela murdnud ning nüüd, üle keha halvatud, kodus tervenemist ootas.
Ma ei olnud enam voodihaige. Liikusin ratastooliga iseseisvalt maja sees ja kui mind solaariumitrepist üles aidati, siis ka kooli tagaõues. Õpilaste hulgas oli sel ajal juba rohkesti käijaid, mistõttu abilisi leidus.