Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
kasvujõus, lopsakas ja värske, andis elamuse, mida ei pakkunud ükski raamat.
Karm aeg oli minu jaoks talv, siis olin lumevangis. Ratastooliga jäi paksus lumes isegi tugeva abilise korral hätta. Ühel ilusal talvepäeval võtsin raviarsti loal takso ning, paar sõpra tagaistmel, suundusime Riia maanteed pidi linnast välja. Nautisin talve autoaknast – valendavaid lagedaid välju, lumekoormas okstega puudesalku ja metsatukki, lumeredelite taha kuhjunud lumevaalusid. Maamajade korstnaist tuprusid taevasse kõrged heledad suitsusambad. Täiesti tavaline talvepilt oli minu jaoks, kes ma neli aastat olin näinud palatiaknast vaid kitsukest õuenurka, imeline kunstiteos.
Siberist naasnud ema töötas kolhoosis noorloomatalitajana. Töökoht, endine Kavaku talu laut, asus koduõues. Kuu või kahe tagant käis ta mind vaatamas. Padajänni ma endale tuua ei lubanud, sanatooriumis toideti hästi. Ajasime niisama juttu. Kuulsin, et minu tädipojad, lapsepõlve mängukaaslased, valmistusid minema leeri. Minus äratas see kummastust, sest pidasin end ja üldse kaasaja noori ateistideks. Ka tädipojad polnud usklikud. Seda teadsin ma kindlasti.
Aino, minust ligi viis aastat noorem õde, valmistas emale peavalu.
„Sellest ajast, kui Aino linna kooli läks, ei jää mul palgast midagi järele, aina vajab ta uusi kleite, kalleid kingi,” kurtis ema.
„Mis ta pärast lõpetamist teha kavatseb?”
„Ah, tema ei tea isegi. Tal on sada tuult peas. Kord lubab tööle minna, siis kipub mehele. Mind ta ei kuula, kui ütlen, et õppigu edasi. Kirjuta sina talle, katsu talle aru pähe panna,” kaebas ema.
„Ülikoolis kulutab ta ju veelgi rohkem,” märkisin.
„Kui ta ainult õpiks,” ohkas ema, „võtaksin teise lehma, müüksin rohkem piima, raha saaks ikka.”
Ema kõneles murelikult. Tütre käekäik oli talle tähtsam kui tütrele endale.
„Kirjuta talle veel, et eelmise pühapäeva pärast olen ma talle pahane. Ta tuleb maale ega räägi minuga ühtegi sõna. Istub terve päeva toas, lobiseb sõbrannadega. Aga mis ta siis maale sõidab? Olgu linnas ja vaadaku, kuidas hakkama saab.”
Mis õigus oli minul õde manitseda? Aino oli kolmeteistkümnene, kui halvatus mind voodisse aheldas. Enne seda olin käinud Tartus koolis, tema kasvas maal vanaema-vanaisa juures. Viimane kord oli ta külastanud mind võõra poisiga. Aino oli juba suur. Seadis oma elu ise. Teda ei takistanud miski: ta saab kätte küpsustunnistuse ja võib tööle asuda. Kui soovib, jätkab õpinguid kohe või paari aasta pärast. Kõik oleneb tema auahnusest, tahtmisest.
11. klassis, kuigi olin muutunud tugevamaks ja iseseisvamaks, kaotasin meelerahu. Liikusin nüüd toas ja õues ratastooliga, mille peale ja millelt maha ronisin omal jõul. Kuid halvatus polnud sentimeetritki taandunud, ehkki lõikusest oli möödunud ligi kolm aastat. Minuni jõudis arusaam, et mitte mingil juhul ei parane ma kooli lõpuni jäänud ajaga.
Läksin raviarst dr R. Tsurenkovi jutule ja küsisin: „Kevadel lõpetan kooli. Mis saab edasi?”
„Ega me sind välja viska. Ära kardagi, et me sind saatuse hooleks jätame,” vastas doktor.
„Kas Venemaal või kusagil maailmas ei ole raviasutust, kus närvid kasvama pannakse?” uurisin.
„Ei ole. On närvihaiglad, kuid need on siingi.”
„Kas mind ei oleks võimalik saata kuhugi kaugele, mida kaugemale, seda parem, kas või Kamtšatkale?” esitasin järgmise tobeda küsimuse. Mõte minna koju ema ja vanavanemate hoole alla oli mulle vastumeelne. „Keskkonna muutus oleks kasulik, peale selle õpiksin selgeks vene keele. Kas te saate minust aru?”
„Saan küll. Praegu ma midagi kindlat vastata ei oska. Arvatavasti on see võimalik. Niisama saata ei saa. Sinna tuleb enne kirjutada ja siis selgub. Usun, et sulle tullakse vastu.”
„Kaua ma veel elan?”
„Miks nii sünged mõtted? Miks sa ei peaks elama?”
„Noh ma olen ikkagi halvatud, siseelundid tahavad, et inimene liigub, muidu kärbuvad,” pakkusin.
„Pole su kopsudel-maksadel viga midagi,” vastas doktor. „Võib-olla hakkad käimagi, me pole lootust kaotanud, kaheksa aastani on veel palju aega.” (Kirjanduses olevat andmeid paranemise kohta kaheksandal aastal pärast traumat.)
„Eks mind ravitakse ka Venemaal ja ülikooliga on aega,” ajasin oma joru.
Kavatsesin hakata kirjanikuks. Muud ametit ma enda jaoks välja mõtelda ei osanud. Kaks kirjanikku oli suguvõsas olemas, tädi Minni Nurme ja Salme Ekbaum. Raviasutusi pidi liikudes kohtaksin põnevaid tüüpe, minu tulevaste olukirjelduste, novellide ja jutustuste kangelasi.
„Üldiselt ei soovitata seda haigust operatiivselt ravida. Ma ei kahtle dr Raudami diagnoosis, kuid närvid ei uuene, asenduvad sidekoega, ja kuigi arstiteadus teeb vahel imet, on siiski olukordi, kus kõige parema tahtmise juures jäävad arstide käed lühikeseks. Midagi radikaalset ei saa sinuga enam ette võtta. Aga elada tuleb.”
Muidugi, niikaua kui elu on antud. Kui pikalt seda minu jaoks jagub?
„Ma imestan, sa oled haruldaselt optimistlik ja aktiivne. Kas sa suudad tundeid nõnda hästi maha suruda või võtad oma olukorda kaine mõistusega?” päris doktor ja läitis sigareti.
Oleksin jutuajamist jätkanud, kuid ei saanud, kurku oli kerkinud klomp, huuled tõmblesid, olin nutma puhkemise äärel. Pingutusega neelasin pisarad alla. Vestlus oli lõppenud. Hoolitsevalt aitas doktor mind kabinetist välja, andes nagu mõista: „Kahju, Juhan, aga meie sind aidata ei saa.”
Klassikaaslastele anti üksteise järel luba voodist tõusta. Algul ei tahtnud nende pikast lamamisest kõhetunud jalad keha kanda. Kuid voodiotstele ja seinale toetudes – käed olid neil tugevad, lamades olid nad hantleid tõstnud ja ekspandrit venitanud – õppisid nad käimise kiiresti taas selgeks Kellel luutuberkuloos põlve- või puusaliigese ära söönud, selle jalg oli sirge. Lisaks oli tuberkuloos peatanud luu kasvu. Seetõttu oli kange jäse – selle maja asukad olid haigestunud enamasti lapseeas – ka teisest jäsemest lühem, mida kompenseeriti proteesiga või erijalatsiga, kuid noormees või neiu jäi siiski eluks ajaks lonkama. Küürus noori koolis sel ajal polnud. Lülisamba tuberkuloosi põdesid paljud, kuid nad olid õigel ajal kipsvoodisse lamama pandud, nõnda et haigestunud selgroolülid jäid välja kooldumata. Küll aga lakkasid nakatunud lülid kasvamast ja vajusid kokku, nõnda et lapseeas selgrootuberkuloosi haigestunu ei saavutanud kunagi talle looduse poolt ettenähtud pikkust.
Mind viis ühest kohast teise ratastool, mida ise ratastest veeretasin. Et niisugune iseseisvus oli suur asi, mõistsin aastaid hiljem, kui olin kohanud poisse, kel käed-jalad halvatud ning kes minusugust tugevate käte pärast lausa õnneseeneks pidasid.
Praegu olid minu mõõdupuuks klassivennad. Rõõmu see mõõduvõtmine ei valmistanud. Hinge hiilis masendus, mis tahtele allumatult süvenes. Süda hakkas jukerdama, tundsin puhuti õhupuudust, seletamatut hirmu. Asjad ja inimesed taandusid: nägin neid nagu läbi klaasi. See oli rängem kriis kui lõikusejärgne, mis möödus nädalaga, sest siis andsid arstid lootust: „Kannata paar kuud, sa oled noor, saad terveks.” Kahe kuu pärast pakuti paranemisajaks aastat, siis kahte. Nüüd oli seljaoperatsioonist möödunud kolm ja pool aastat, aga mu alakeha oli samamoodi tuim ja tahtele allumatu. Ainult seljaajust automaatselt lähtuvad impulsid väristasid jalgu (seda nimetati spastikaks), kui neid puudutasin või kiiresti kehaasendit muutsin.
Perspektiivitus ja lootusetus tegid haigeks. Öösiti nägin unenägusid, mis jäid päevalgi meelt painama, sest olid sisaldanud minu arvates endeid. Kui süütud kärbsed mind unes pilvena ründasid, siis mõtlesin, et kärbsed ennustavad surma, mis muud. Terve inimese peale kärbsed ei lasku. Teadsin küll, olin teadusliku maailmavaatega noor, et unenäod on reaalelust pärit kujutluspildid, mida alateadvus on töödelnud – võimendanud või moonutanud, aga ometi viisid vastikud unenäod mu tuju hulgaks ajaks nulli.
Mõtlesin, et kui ma terveks saaksin, siis oleksin maailma kõige sallivam, kannatlikum, leplikum, hoolivam ja mõistvam inimene. Kõik ebameeldiv, mis minuga juhtuda võib, oleks