Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
mis toovad ellu vaheldust ja on seetõttu ühteviisi tervitatavad.
Kooli lõpp lähenes vääramatult. Õppimine nõudis keskendumisvõimet, mida mul polnud. Kuidagimoodi tegin ära õppetükid. Tänu vanale rasvale sain edasi häid hindeid. Maailm oli kaotanud minu jaoks külgetõmbejõu ja sära.
12. aprillil 1961 kuulsime raadiost, et inimene on käinud ära kosmoses. See uudis tabas mind ja võib-olla tervet maailma kui välk selgest taevast. Inimese lennutamine kosmosesse oli seni kuulunud teadusliku fantastika valdkonda, kaugesse ja ebamäärasesse tulevikku, mida minu põlvkonnale pole antud näha. Nüüd oli tegu tehtud. Muidugi tundsin vaimustust. Ühtlasi olin pettunud. Miks Nõukogude Liidus kõike varjati? Miks ajalehed ei kirjutanud kosmonautide ettevalmistamisest, kosmosesõiduki ehitamise probleemidest, ei teatanud stardiaega?
Järgmisel päeval lugesin Rahva Häälest.
TASS-I TEADAANNE
12. aprillil 1961 viidi Nõukogude Liidus orbiidile Maa ümber maailma esimene kosmoselaev-tehiskaaslane „Vostok”, mille pardal oli inimene.
Kosmoselaeva-tehiskaaslase „Vostok” piloodiks-kosmonaudiks on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik lendur major Juri Aleksejevitš Gagarin.
Mitmeastmeline kosmoserakett startis edukalt ning pärast esimese kosmilise kiiruse saavutamist ja kanderaketi eraldumist viimasest astmest alustas kosmoselaev vaba lendu orbiidil ümber Maa.
Kosmoselaev-tehiskaaslane kaalub koos piloodi-kosmonaudiga 4725 kilogrammi, kanderaketi otsaastme kaalu arvestamata…Pärast ettenähtud uurimiste edukat teostamist ja lennuprogrammi täitmist sooritas Nõukogude kosmoselaev „Vostok” 12. aprillil 1961 kell 10.55 Moskva aja järgi õnnestunud maandumise kindlaksmääratud piirkonda Nõukogude Liidus.
Kosmoselendur major Gagarin teatas: „Palun ette kanda parteile ja valitsusele ning isiklikult Nikita Sergejevitš Hruštšovile, et maandumine kulges normaalselt, tunnen end hästi, vigastusi ja põrutusi ei ole.”
TASS-i teadaandele järgnes ajalehe esiküljel valitsuse seisukohavõtt.
Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile ja rahvale!
Kõigi maade rahvastele ja valitsustele!
Kogu progressiivsele inimkonnale!
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ja Nõukogude Liidu valitsuse
LÄKITUS
Suur sündmus on aset leidnud: esmakordselt ajaloos sooritas inimene lennu kosmosesse.
12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi suundus maailmaruumi kosmoselaev-tehiskaaslane „Vostok”, mille pardal viibis inimene, ning sooritanud lennu ümber maakera, pöördus edukalt tagasi meie kodumaa – Nõukogudemaa pühale pinnale.
Esimene kosmosesse tunginud inimene on nõukogude inimene, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik!
See on inimese enneolematu võit loodusjõudude üle, teaduse ja tehnika hiiglasaavutus, inimmõistuse triumf. On alanud inimese reisid kosmosesse.
Selles kangelasteos, mis läheb alatiseks ajalukku, kehastub nõukogude rahva geniaalsus, sotsialismi võimas jõud.
Lennuks ettevalmistused ja lend ise olid olnud riigisaladused. Lennu üksikasju ei avaldatudki. Kust kosmoserakett startis? Kuhu Gagarin maandus? Kes laeva projekteeris ja kus see valmis ehitati? Sellest ei räägitud sõnagi. Pasundati ainult kosmoselennust kui faktist, mis näitavat sotsialistliku maailmasüsteemi progressiivsust, vägevust ja üleolekut kapitalistlikust süsteemist.
Istume emaga pooltühjas peoruumis, mille nurki ja akende vahekohti kaunistavad noored kased. Kaselehtede magus aroom meenutab mulle kasteseid hommikuid, heinakaari… Ümberringi sagivad elevil pidurõivais õpilased. Kaks kümnenda klassi poissi seavad üles valjuhääldit. Nad tunnetavad endi tähtsust, nende näod on rõhutatult ükskõiksed, liigutused täpsed. Kohmakad, maainimese päevitusega isad-emad hoiduvad tagasihoidlikult seina äärde. Üle ukse heidab kontrolliva pilgu õppealajuhataja Lembit Heinmaa, peaarst Guido Arro. Lõkendav ja ähmi täis muusikaõpetaja Aino Kadastik hüüab ansamblit viimasele erakorralisele proovile. Sealsamas ukseavas vilksatab viivuks klassivend.
Pärani akendest imbub sisse uimastavat sirelilõhna. Äigan taskurätikuga laubalt higi. Õues on juunikuu. Leitse. Mul on seljas valge särk, must kuub, lõua all ristlips. Umbes tunni aja pärast saame küpsustunnistused.
Toetan lõua rusikas kämblale. Mõtlen, et täna ei esitanudki ema oma tavalist küsimust: „Mis teevad su jalad?” Kolm ja pool aastat on ta niimoodi igal kohtumisel pärinud ja ikka tulutult.
Olen emale vaikimise eest tänulik.
Juttu tervisest peab ema tänase päeva puhul kohatuks, aga seda, mis minust edasi saab, soovib ta ometi teada.
Ema puudutab mind õlast.
„Teised ütlevad, ma astugu ülikooli,” vastan end liigutamata.
„Ja sina?”
„Ma ei tea veel.”
„Mis sa siis tegema hakkad?”
Kehitan õlgu. Püüan naeratada, aga see kukub virilalt välja.
„Mis minusugune teha saabki?”
„Mitte midagi,” nõustub ema lootusetu leplikkusega. „Kuidas sa ülikooliski, seal ju loengud.”
Tohoh hullu! Oleksin oodanud emalt vastuväiteid, et neid kummutada, aga tema nõustub minuga. Nüüd pean iseendale vastu vaidlema.
„Kaugõppes ei pea loengutel käima. Programmide järgi võib iseseisvalt õppida,” lausun tärganud trotsiga. „Eksami tegemiseks sõidan taksoga ülikooli ette, palun õppejõul välja tulla ning vastan,” seletan reipalt, isegi oma sõnadesse uskumata.
„Kui nii saab,” naeratab ema kahtlevalt.
„Kuidagi peab saama.”
Mind pahandab ema alistuvus. Mulle on usku tarvis, mitte kõhklusi. Neid on isegi üleliia. Kogu talv oli neist tulvil.
Küpsustunnistus ei kuku taevast. See on pika sihikindla töö vili. Küpsustunnistuse kättesaamist teatakse kuupäeva täpsusega ette. Pärast seda tuleb iseseisvalt samme seada. Mida varjab minu eest tulevik? Öösiti avasilmi lakke vahtides, päeviti õppetundides, poistega vesteldes – ikka juurdlesin väsitava järjekindlusega sedasama. Seniajani oli kõik olnud kombes. Ma õppisin ja hellitasin lootust terveks saada. Olin nagu meie klassi teised kuus poissi ja kolm tüdrukut. Rohkemat ei saanud minult keegi nõuda, ka ma ise mitte. Ent koolilõpu päev oli piiritulp. Sellest päevast kadus võrdsus minu ja nende vahel. Nemad lahkuvad. Mida hakkan tegema mina?
Umbes poole aasta eest tõdesin, et tulevikunägemus on tähtsam kui igapäevane leib. Minu ümber polnud mitte midagi muutunud, endised olid kaaslased, endine oli olme, toit, mida ma sõin ja õhk, mida hingasin. Üksnes eesmärk puudus. Kuhu ka vaatasin, kõikjal oli hall, põhjatu, pilku neelav ja lootust suretav sumu.
Hakkasin kannatama unepuuduse all. Ööd muutusid pikkadeks ja viirastuslikeks. Ning hommikul jälle seesama palat: neli seina, lagi ja põrand.
Juba kolmas aasta puurilooma elu. Puurivahiks haigus, kes millalgi ei tukkunud, ei paotanud millimeetritki puuriust. Üksnes unenäos haihtusid taoti trellid. Ning hunt pääses vabaks. Joovastunult, hullunud priiusest, kihutas ta üle väljade, silmapõhjas põlemas rõõm, südames salakartus. Kaugemale päästvate metsade taha, tumedate laante varju. Paisuge, kopsud! Peksa, süda! Las ulguda kõrvus tuul! Et ainult jalad ei nõrkeks.
Kõige enam hommikuni kestis miraaž.
Esimest korda elus tunnen, et mul on süda. Ta annab endast märku kuuldavate tuksetega, teeb haiget. Ebakorrapärased südamelöögid sunnivad puhkama, lamama, lakke vahtima. Avastan, et palju meeldivam on teha tööd, kui sunnitult puhata. Töö on lõbu, mittemidagitegemine piin.
Mida kõrgemalt