Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
ei võeta ülikooli.”
„Kaugõppesse, arvan, et võetakse.”
Väga loogiline samm keskkooli lõpetanule. Muidugi edasi õppima, olin esialgu vaimustuses. Ent hiljem sugenesid kahtlused Oletame, et ma astun ülikooli. Kui kõik laabub, lõpetan kuue aasta pärast õpingud. Tööd ratastooliinimene ei leia. Milleks siis mõttetult pingutada, vaevata ennast ja tülitada õppejõude, kui tulevik sarnaneb olevikuga – olen ikka ratastoolis, ainult diplomiga. Võib-olla liigun vaevaliselt karkudega – täielikku paranemisse ma enam ei uskunud –, kas ma sobin siis õpetajaks, raamatukoguhoidjaks, ajakirjanikuks.
Lasu vastuseta küsimusi.
Paukusid ära veebruarikuu pakased, möödus jääpurikate ja valguse kuu märts. Talverõivad riputati varna. Ühel päeval lõhnas linn mõrkjast lehe- ja prahipõletamise suitsust. Nisupruuniks värvusid meie maja asukate käsivarred ja palged.
Mõtted, mõtted! Lõpuni mõelduna imelihtsad ja sulgkerged, aga enne kahtlustena rasked nagu veskikivid.
Kas minna koju ema juurde? Seal oleks mahti lugeda nii, et silme ees virvendab. Hea raamat virgutab mõtteid, äratab teotahte. Kuid milleks mulle teotahe? Milleks mõtted, mis otsekohe viljatult kustuksid. Mul oleks küpsustunnistus taskus, kuid kasu sellest poleks küünevõrdki. Sobiksin vaid köögis kartuleid koorima.
Aga siiski, kas alustada kohe või oodata paar aastat? Ehk ma paranen. Kui suudaksin teha kümmekondki sammu, muutuks paljugi võimalikuks, mis praegu võimatu. Ent kas tohib siduda oma tulevikku unistusega, mis võib-olla kunagi ei täitu, mis sest, et raviarst kinnitab, et tema pole lootust kaotanud.
Räägin oma kõhklustest emale.
„Kohe pead jätkama, kui võimalik.”
Aimasin sellist vastust. Niimoodi rääkisid kõik.
Ettevalmistused aktuseks on lõppenud. Abituriendid ja nende vanemad, õpetajad ja nooremate klasside õpilased on kogunenud solaariumi, kus kõrge juunikuu taeva all toimub lõpuaktus. Sõidan abiturentidele mõeldud, esialgu veel tühja toolirea kõrvale. Ja siis nad tulevad hanereas klassijuhataja kannul, tušihelide ja rütmiliste ovatsioonide saatel. Toolid minu kõrval saavad neid täis.
Kõned, kõned… Võtab aega, kuni järg jõuab kõige tähtsamani. Järgemööda tõusevad klassikaaslased, kolm tüdrukut ja kuus noormeest, et võtta vastu küpsustunnistus ning saada rinda piibelehe õiekuljus. Kui nad tagasi tulevad, piirab neid õnnitlejate parv, kui istet võtavad, on nende käsivarrel sületäis tulpe, pojenge ja roose.
Üksnes mina ei tõuse püsti ega sammu peaarsti juurde, kes on ühtlasi sanatoorse keskkooli direktor. Istudes võtan vastu küpsustunnistuse, istudes lasen õnnitlejatel oma kätt suruda. Kui ma ema poole vaatan, taban tema silmades niiske läike. Täna ei alanda ema pisarad mind, kuigi ma ei tea, kas neis on rohkem rõõmu või kurbust. Loodan, et rõõmu.
Mina ei tunne end õnnelikuna, nagu sellise päeva puhul loomulik. Kuid ma pole ka mängurikkuja. Pildistamise ajal sean nagu klassikaaslased esiplaanile küpsustunnistuse ja kogun lillesületäie põlvedele.
Viimast korda viibib kogu meie klass koos õhtul peolauas. Aga enne veel kui jõuab kustuda läänetaevas, tõuseb esimene, et hüvasti jätta. Ööseks ei jää abiturentidest sanatooriumisse kedagi peale minu. Nemad olid terveks saanud ja läksid oma teed, kes edasi õppima, kes leiba teenima. Nemad astusid ellu. Möödunud oli päev, mis pidavat olema ilusaim kogu elus. Olin üksi. Nii üksi polnud ma hulgal ajal olnud.
Suvel käisin raviarstile peale, et ta saadaks mind südameuuringutele. Dr Roman Tsurenkov, hella südamega mees, täitis mu tungiva palve, kuigi ei pidanud uuringuid hädavajalikuks. Maarjamõisa siseosakonnas nägin raskeid südamehaigeid. Hoolimata ravist mattis voodinaabril hinge, nõnda et ta pooled ööd voodiäärel koogutades mööda saatis. Teine, ligi saja viiekümne kilone mees vaatas pealt, kui haiged kaardimänguga aega surnuks lõid. Ise ta kaarte pihku ei võtnud, sest teadis, et pisemalegi õhtusele erutusele reageerib süda öösel piinavate rütmihäiretega, mis, kes teab, võivad lõppeda väsinud südame seiskumisega. Samal ajal olid mehed nagu mehed muiste, viskasid nalja, rääkisid tööst ja naistest. Minu rindkerevalud, harvad südamekloppimised ja ekstrasüstolid tundusid nende vaevuste kõrval kirbuhammustusena. Kalevi tänavale naasin südameneuroosi diagnoosiga, haigusega, mis vaevab, kuid ei tapa.
Pidin langetama tuleviku suhtes otsuse. Valikuid õigupoolest polnud – ülikool, ainult ülikool, kui mind kui invaliidi ainult vastu võetakse. Ühel päeval sain ülikooli rektorilt professor Fjodor Klementilt, kellega olime korra kui filatelistid kohtunud, kirja, milles ta julgustas mind haridusteed jätkama. (Mulle on jäänud saladuseks, kuidas kasvataja Helga Ertis rektorilt niisuguse kirja välja võlus.) Kiri oli selge sõnum – ülikooli uksed on minu ees valla. Tuli vaid olla mees ja sooritada sisseastumiseksamid. Selleks aastaks oli rong läinud. Otsustasin suve puhata. Ehk saan, selge siht jälle silme ees, ka piinavast südameneuroosist jagu. Ent mida õppida? Ka siin oli valik kasin. Bioloogia ei tulnud välipraktika tõttu kõne alla. Jäid keeled.
1962. aasta suvel sooritasin sisseastumiseksamid Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Asusin kaugõppes õppima eesti keelt ja kirjandust. Tartust pidin lahkuma, kuna olin täiskasvanu ning sanatoorne koolgi lõpetatud. Mind saadeti Tallinna. Kivimäel töötas samuti sanatoorne kool, kuid seal oli ka täiskasvanute luutuberkuloosi osakond.
Mõtlesin esmakordselt valutult tehnikumikaaslastele.
Rõõmustasin, et ka mina polnud aastatel lasknud tühja jooksta. Neid olid täitnud õpingud Tartu Sanatoorses Keskkoolis. Kujutasin ette, et küllap jääks minuga rahule isegi Pavel Kortšagin, romaani „Kuidas karastus teras?” peategelane, kes on öelnud: „Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”
VABARIIKLIK TUBERKULOOSITÕRJE DISPANSER
Tallinnas Kivimäel asuvasse tubdispanserisse tulin juba kui üliõpilane. Seda oli meeldiv haigusloo täitmisel märkida. Veelgi meeldivam oli täheldada põgusat imestusevirvet, mis libises üle õe näo: ise ratastoolis, aga üliõpilane. Niisugust imetlevat suhtumist kohtasin hiljemgi. Ja pean tunnistama, et enesetundele mõjus see hästi.
Tallinn oli mulle võõras. Varem, eelmises elus, olin siin korra klassiekskursiooniga käinud. Linna sellega selgeks ei saanud. Ei saanud nüüdki, sest sõitsin ratastooliga vaid haiglahoonet ümbritsevatel pargiteedel.
Selgus, et samal Põllu tänaval elab tädi Minni Nurme ja pargi kõrval Sihi tänaval teine isa õde Johanna Mikal oma poja Valdek Mikkali perega. Minnist kui kirjandusinimesest, kel Tallinna raamatukogud tuttavad, kujunes kiiresti mulle hindamatu abiline, kes varustas mind õppekirjandusega. Andsin talle õppeprogrammides osutatud raamatute pealkirjad ja peagi tuli ta, vajalikud teosed kandekotis. Ta abistas mind nõnda iseenesestmõistetavalt, et ma ei märganud õieti tänadagi. Tõlkimise ja luuletamise ning pereema kohuste kõrvalt näpistas ta aega ka vennapoja tarvis.
Suur jutuvestja Minni polnud. Ta elas sissepoole, kuhu oli kätkenud oma tunded ja kus sündisid mõtted, mida ta luuleridadena paberile kandis.
Õppisin lähemalt tundma tädi Johannat, kes mind korra või paar kuus vaatamas käis ja keda lähedased kutsusid suupäraselt Annaks, hääldades n-i nasaalselt. Anna oli tollal kuuekümnele lähenev hallipäine avala olemisega daam, kellega külastusaeg – pühapäeva pärastlõuna kaks tundi – möödusid märkamatult.
„Martin Nurme on väga hea poiss, keda kodus hoitakse.
Kui väljapaistvad sportlikud saavutused teda ainult uhkeks ei teeks. Ta on kangesti sinu isa moodi – abivalmis, lahke. Kui talt midagi paluda, jääb ruttu nõusse,” pajatas tädi oma vennapojast, minu onupojast, tuntud noorsportlasest.
Tädilt kuulsin ka, et mina olnud lapsena tõsine. Minni esimene poeg Loomet seevastu lõbus, nii et vanaisa olevat ikka öelnud: Juhanist kasvab mees, aga mis Loometist saab, ei tea, ta on liiga kerge. Praegu on Loomet aga väga tõsine ja kinnine. „Kummaline, kust tal selline iseloom. Ta on nagu teisest perekonnast,” imestavat Minnigi. Ta on kõik saavutanud, mida on tahtnud. Nüüd õpib ta kunstiinstituudis