Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
suitsumehi pole…”
„Mõtle, kui tore,” hüüatab Bruno vaimustatult.
„ …ja arstiga on selline kokkulepe, et suitsumehed viiakse teise palatisse.”
Bruno on Reinuga täiesti päri: „Ega tubakaving meeldi jah, kui ise ei pahvi.”
„Siin oleks teil suitsetamist kerge maha jätta,” jätkab Rein ja Bruno läheb õnge.
„See oleks lausa suurepärane, olen seda ammu kavatsenud,” rõõmustab lapselikult. „Missugune üllatus naisele!” Bruno muheleb ja võtab öökapi sahtlist tikud.
Rein teeb lahtise peopesaga raiuva liigutuse: „Kui ei, siis ei! Kui maha jätta, siis jätta. Ega see üks suits meile midagi tee, kuid asi on põhimõttes.”
Bruno nägu venib pikaks.
„Ma olen kolmkümmend aastat suitsetanud paki päevas,” hüüatab ahastavalt, „ja nüüd pean paugupealt maha jätma.”
Ent Bruno näideldud traagilisus ei kanna vilja. Rein ei nõtku. Meie vaikime.
Bruno ohkab sügavalt ja torkab paberossi tagasi pakki. Õrnalt asetab ta suitsupaki ja tikud öökapi sahtlisse.
Esimesel päeval on uued haiged kohmetud ja sõnakuulelikud.
Mihkel keerab raadio Soome peale. Unistavad tangohelid täidavad palati. Mananud ette süüta kannataja ilme, Bruno vaikib, kuni sisse astub õde, et küsida, kuidas uustulnuk end tunneb.
„Pole vähk ega kala, ei elav ega surnu,” põrutab Bruno.
„Mis te siis olete?”
„Seltsimees Hindov.”
„Tähendab, kõik on korras.”
Astrid seab end minekule.
„Õekene, andke mulle midagi valuvastast!”
„Küsige öövalve käest.”
„Õekene, õekene, tosin analgiini tooge mulle ikka!” palub Bruno.
„Hea küll,” vastab õde ja tuleb tagasi ühe püramidooniga.
„Tooge otsekohe kümme tükki veel,” müristab Bruno.
Õde pöördub, et lahkuda.
„Head õhtut!”
„Head ööd! Me hoiame teile pöialt,” vastame kooris.
„Ma lähen koju,” kostab õde ja naeratab, ent see naeratus pole määratud mitte kellelegi meist.
Tuuakse õhtusöök. Pärast õhtusööki tuleb Eda Reinuga juttu puhuma ja uut haiget piiluma. Brunot tabab aga väljakannatamatu suitsunälg.
„Poisid, selle paki tõmban veel ära,” prahvatab.
Rein paneb prillid ette, noore mehena kannab ta miinusprille, ja tõstab käega toetades oma pea pika kaela otsas hästi kõrgele. Ta lamab selili ning ainult niiviisi saab ta palatist täieliku ülevaate.
„Aga lubadus?”
„See jääb jõusse. Aga kuidas ma viskan täis paki minema!”
„Anna Toivole. Toivo on käija ja suitsetab trepikojas.”
„Ei, poisid, ma olen viimased kümme aastat tõmmanud paki päevas. Laske ma lõpetan selle veel ära. Siis, annan sõna, ma tõesti enam ei tee.”
Rein tahab vastata, kuid Eda ei lase.
„Ärge kuulake teda,” ütleb ta Brunole. „Tõmmake julgesti!” Ja meile: „Vaat’ kus titad, või nemad ei kannata suitsuhaisu!”
Bruno läidab rahulolevalt paberossi. Mahvib sügavalt ja mõnuga.
„See on isegi suur saavutus – üks suits õhtu kohta,” märgib, ja vidutades mõnutundest silmi, puhub õhku helesinise suitsujoa.
Veera Vassiljevna visiidid algavad, kui ta on heas meeleolus, ülireipa, ülirõõmsa ja ülivalju tervitusega: „Zdravstvuite, molotsõ!”7 Kui ta on aga tujust ära, poetab ta end kuulmatult palatisse ning jääb uksele seisma, kust, käed kitlitaskus, heidab meestele hirmuäratava buldogipilgu. Nautinud mõnda aega esilekutsutud vaikust, langetab järsult pea, pöördub kanna peal ringi ja koridor neelab tema kingakontsade range kõpsumise. Ei neela aga rusutunnet haigete hingest. Külm ja kleepuv nagu udu, hõljub see veel kaua palatis.
Sellistel päevadel hoidutakse doktori silme alla sattumast. Sellistel päevadel räägib Veera Vassiljevna vaid nende haigetega, kes lähevad peatselt operatsioonile.
Täna sisenes doktor Zdravstvuite molotsõ’ga. Tema nägu säras, hääl helises. Nagu kord ja kohus, päripäeva, alustab ta visiiti.
„Aa, novõi bolnoi. Kogda prišli? 8”
Bruno ei saa aru.
„Kunas tuli?” küsib doktor enne, kui jõuame tõlkida.
Bruno vastab. Veera noogutab ning võtab mehe voodiserval istet. Järsku on tema hääl osavõtlik, silmad tõsised ja mõistvad. Korraga oskab ta ka eesti keelt.
Võlutuna vaatab Bruno doktorile otsa, paljastab usalduslikult puusa. Nüüd on arst ja haige teineteise päralt, nad on nagu pihiisa ja pihtija, nagu armunud, kellele muu maailm korda ei lähe ja keda ei tohi segada.
Kunagi istus Veera Vassiljevna niimoodi minu voodiserval. Nii Rein kui Mihkel on talle otsa vaadanud alandliku ja armunud pilguga. See aeg on vajunud minevikku. Me vaatame talle küll praegugi vaga ilmega silma, aga me pole siirad. Me teeskleme, nagu võtaksime doktori iga sõna puhta kullana. Nüüd paneb Veera igienergilisus meid sisemiselt muigama, sest me oleme oma doktorit tundma õppinud, teame, mida uskuda, mida pidada veeralikuks hüperboolitsemiseks.
Kui ma tõusen voodis istuli ja vaatan vasakule, siis jääb minu silme ette aken, millest paistab maja teine tiib ja tükike õue. Suurema osa vaateväljast täidab männilatvade ebatasane maastik, mis ulatub kuni sinava silmapiirini, kust algab pilvetähniline taevakumm. Algab, kerkib, võlvub tagasi ning täidab – kui ma laman – oma valevusega kogu aknaava.
Kui ma siia majja saabusin – sellest saab varsti kaks ja pool aastat –, näitas metsapark esimese korruse akna taga mulle igerikuvõitu ruskeid männitüvesid, millel polnud lootustki kasvada sihvakateks mastipuudeks. Nüüd asub luutuberkuloosi osakond kolmandal, maja viimasel korrusel ja siit vaadates rõõmustavad silma tihedalt ühteliitunud männikroonid kikkis okkakimbukestega. Et kevad tähendab sinililli metsaserval, hiirekõrvus kaasikuid ja ülasevaipu, seda ma peaaegu ei mäletagi, ainult tean veel.
„Ai, ai, bolno 9,” kuulen Bruno hädakisa.
„Siin teil mjada on,” ütleb doktor rahulolevalt. „Mina teile ravi mjaarama.”
Doktor tõuseb. Nüüd seisab ta tikksirgelt
Bruno voodi kõrval. Professionaalse liigutusega avab õde haigusloo. Doktor kummardub. Aknast langevas sumedas valguses torkab silma, kui sügavad on aastate künnivaod Veera Vassiljevna näol. Lõuajoon, minetanud naiseliku kumeruse, on vajunud kandiliseks ja karmiks, silmade all on rasked sinakad kotid. Nad on Brunoga üheealised, ent Bruno silmanurkadest hargnevad vaid peenikesed lõbusad kortsud nagu stiliseeritud päikesekiired.
„PAS, streptomütsiin,” dikteerib doktor, märgib annused ja ravikuuri kestuse, „elektroforees kaltsiumiga.”
„Ja seda kõike ainult mulle!” ei suuda Bruno end hillitseda.
„Teile, teile,” kinnitab Veera Vassiljevna ning määrab lisaks vitamiine.
Bruno paneb peopesad kokku, raputab neid ja arstile armsa lapsepilguga otse silma sihtides korrutab:
„Moi otšen, otšen blagodarju vas.”10
Pööran pilgu taas aknasse. Vaatan
Tervist, täitsamehed!
Ah, uus haige. Kunas te tulite?
Ai, valus.
Minu väga, väga tänan teid.