Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
on mul palju parem.”
„Aga jalad?” Ema katsub mu jalgu. „Need on soojad, nad pole surnud.”
„Süda ju töötab,” vastan.
Jälle võitleb ema pisaratega. Märkan, et tal ei ole veel ühtegi halli juust. Tuulest ja päikesest parkunud näonahk on aga õhuke ja kuiv.
Ma ei taha, et minu pärast nutetakse. Ma ei ole veel surnud.
Õhtul tõuseb palavik vaid kolmekümne kaheksani. Esmakordselt mõistan toimunu kohutavust.
Kas mu jalad siis tõesti ei liigu? Suunan kogu oma mõttejõu jalgadesse, pingutan meeleheitlikult, vihaga. Mu peod tõmbuvad rusikasse, laup kattub higiga.
Asjatu ponnistus. Jalad lebavad nagu ennegi, liikumatud ja elutud.
Abitult surun näo patja. Tahaksin nutta, kuid silmad jäävad kuivaks. Sooviksin, et mul oleksid kas või valud, nii et ma ei mõtleks, nii et minus oleks vaid valu ja uim ning mitte midagi muud.
Nüüd ma ei naera, kui arst proovib tundlikkust.
Tean juba „Sulgege silmad!” alustab ta.
„Kust ma puudutan?”
„Nagu vasaku jala sääre peal oleks midagi…”
„Aga nüüd?”
Ütlen, aga ma ei tunne ju. Mulle ainult näib, kui ma mõtlen.
„Hästi, hästi,” lõpetab arst. „Võite silmad lahti teha.”
Ma ei naera, nüüd naerab voodinaaber.
Ma ei pahanda. See võib tõesti nalja teha, kui inimene, kellel liigutatakse parema jala varvast, ütleb, et tunneb vasema jala sääre peal torkeid. Igatahes naaber ei suuda, ka viisakusest mitte, hoiduda naeruturtsatustest.
Järgneb liigutuste proov.
„Suruge varbad allapoole!”
Pingutan. Mulle tundub, et varbad liiguvadki, raskelt, pehmelt ja sujuvalt, nagu oleksid nad vatis. Pingutan, ikka üles ja alla, alla ja üles.
„Kas liiguvad?” küsin tahtmatult elavnenud häälega.
„Ei,” vastab doktor leebelt.
Pärast operatsiooni viidi mind teise palatisse. Nüüd on mul uus raviarst, doktor Saar, meeldiv, tasane naine.
Päevad kaovad.
Mind keeratakse juba külili. Jaksan ise süüa, patja kohendada.
Õpin inimesi tundma süvitsi sel lihtsal põhjusel, et olen raske haige ja sõltun pisiasjadeni haiglatöötajatest. Olgu see mahakukkunud raamat või käterätik, vajagu ma klaasi vett, ikka pean abi paluma.
Iga kolme tunni tagant käiakse mind pööramas. Muidu võivat tekkida lamatised, haavandid, mis visalt paranevad. Muide, sõnaga „lamatis” puutusin elus esimest korda kokku siin, neurokirurgia osakonnas. Lamatise tähendust polnud mulle vaja seletada, sõna ise kandis piisavalt informatsiooni.
Mind ei tohi ööl ega päeval unustada ja ma ei lase end unustada. Sellest sünnivad erisuhted raske haige ja personali vahel. Käijaga on lihtne. Õde ütleb arsti korralduse edasi ja patsient läheb ja teeb, mida vaja. Kui ta on lõbus inimene, võib õde temaga naljatada, kui noor ja vallaline, siis kas või flirtida. Ja kui ongi vana, siis enese eest hoolitseb ta ikka ise.
Mina olen aga raske haige ja minuga näeb personal hullusti vaeva.
Õpin haigla töötajaid tundma nende tegude kaudu. Kui on valves väike, lõbus ja trullakas õde Karin, siis võin olla rahulik, kõik saab tehtud õigel ajal ilma pahura torinata. Aga mehed, kes püüavad palatis suitsetada, siunavad teda, põetajad pole ka rahul – õde Karin on nõudlik.
Õde Karinit hindavad rasked haiged ja arstid. Sageli kutsutakse teda operatsioonide juurde, ta teeb hästi veenisüste. Liigub kuuldus, et õde pidavat varsti abielluma, aga kui me küsime: „Õde, kuidas teil eile vedas?” vastab ta:
„Nii kui koju jõudsin, kohe magama,” ja naerab valgete hammaste särades.
Õhtuti tuleb valvesse õde Virve, kellega läksime kohe esimesel päeval raksu. Tollal lamas palatis üliõpilane Palm. Õde Virve peatus tihti tema voodijalutsis ning aina rääkis ja rääkis.
„Ega te vist pikk mees ole. Vaat kus siin oli üks kutt, ei mahtunud voodisse ära, jalad põlvist saadik pulkade vahelt väljas.”
Üliõpilane vaikis ja naeratas.
„Ärge valetage, et te pikk olete?”
„Sada seitsekümmend kaheksa sentimeetrit.”
Õde Virve oli ise ka suur ja jäi vist vastusega rahule. Igatahes läks ilma sissejuhatuseta teisele teemale.
„Teate, mis laulu ma eile kuulsin?” Õde taganes paar sammu, toetus vastu seina. „Ah-ah,” naeris.
„Kust te saategi teada, ma alles eile kuulsin.” Ja õde loeb ette linnas leviva kahemõttelise salmi.
„Hm,” muigan, „täna on meil luuleõhtu.”
Oligi. Õde luges meile veel mitu luuletust. Kõige rohkem meeldivat talle Gustav Suitsu „Kerkokell”. Ja õde kandis selle meile peast soravalt ette.
Nii vaikselt koduküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule, kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
Nii rasselt kaibap, ikkep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda käven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
– — – — —
– Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
„Kas es olle illos?” küsis võru keeles, kuigi mitte minult.
Õe jutt lühikestest meestest oli mind ärritanud. Kuulusin lühikeste kilda, kuid ei pidanud end seepärast pikkadest kehvemaks. Jäin imetlema Virve musti juukseid ja elevil olekut. Õde märkas minu ainitist pilku.
„Poiss, mis sa vahid?”
„Teid.”
„Nii ei ole viisakas vaadata.”
„Te räägite nii huvitavalt setu murret.”
Õde sai pahaseks. „Häbemata poiss, ega Võru ole Setu.”
„Igatahes on nende vahe väike,” ütlesin, „ja setud on samasugused inimesed kui kõik teised.”
Aga õde oli ikka pahane.
„Õel poiss olete,” ütles.
Vahel tuli õde Virve ka päeval.
„Noh, kuidas te elate?”
Üliõpilane pomises midagi haiglapäevade üksluisusest.
„Oi, kuidas ma neid naaberpalati mehi sõimasin. Küll nad mu käest said,” rääkis õde Virve lõbusalt, rahulolu säramas silmis, näos ja figuuris.
„Mul ei ole üldse aega, jookse nii, et seda nägu oled,” seletas ja seisis rahulikult edasi. Viimaks siiski lahkus, arst ootavat.
„Aidaa!” viipas ukselt. „Elage hästi!”
„Ärge meid unustage,” hüüdis üliõpilane talle järele.
Kord tuli meil juttu