Ligimene. Juhan Nurme
Читать онлайн книгу.
teile tuusiku sanatooriumisse,” ütleb ühel päeval doktor Saar ja lisab rutakalt: „Ärge muretsege, seal ravitakse teid edasi.”
„Missugusesse sanatooriumisse?”
„Vaatame.”
„Saatke mind sellisesse, kus saab õppida.”
„Hästi, ma kuulan järele. Kui võimalik, saadame.”
Juba järgmisel hommikul teatab doktor: „Me täidame teie soovi, saadame teid kool-sanatooriumisse. Seal on teil hea, suvel võtate päikest, sügisel alustate õpinguid.” Ja doktor astub edasi, nagu kartes vastuväiteid või tüütuid küsimusi.
Mina vaikin. Ma ei hakka doktorile seletama, et tulin pool aastat tagasi haiglasse selleks, et siit tervena väljuda. Ta teab seda isegi. Kõik tulevad või tuuakse haiglasse tervisehädadega, millest loodetakse arstide abiga lahti saada. Minu ärasaatmine näitab arstide saamatust ja meditsiini võimetust.
Sisimas, ehkki ma ei taha seda endalegi tunnistada, valmistab elukorralduse muutus mulle hirmu. Mis mind ootab? Kuidas ma uues kohas toime tulen?
Järgmisel päeval vormistatakse paberid. Valves on õde Karin.
„Õekene, täna sõidan ma ära. Vee kisub silma, nii kahju on,” naljatan.
„Pole näha.”
„Ma neelan pisarad alla, sellepärast pole näha. Mehel ei kõlba nutta. Ütelge, kas teil on ka natuke kahju?”
„Natuke ikka.”
„Valage siis mõni pisar minu lahkumise puhul.”
Õde naerab, tema kuldne silmahammas sädeleb lõbusalt.
„Ma valangi.”
„Pole näha.”
„Sisemiselt, Juhanike. Sisemisi pisaraid pole kunagi näha.”
Jätan palatikaaslastega hüvasti. Mind viiakse vannituppa riietuma. Vihmamantel, ülikond, pesu, kingad – kõik on juba seal, aga vihmamantlit ja kingi pole mul tarvis, ka kuube ei tõmmata selga, sest kanderaamil teki all on kuuetagi soe.
Tuleb kiirabijuht kanderaaamiga.
„Mis teil viga on? Ah halvatus. Nii noor mees!” imestab. „Kuidas see juhtus?”
Vastan võimalikult lühidalt.
„Jaa-jaa, arstiteadus on madalal tasemel,” märgib autojuht elutargalt.
Esimest korda puutun kokku terve inimese uudishimu ja lääge kaastundega.
„Aga kuidas paranemislootus on?” uurib.
„Natuke ikka on.”
„Seda muidugi, te alles noor mees.”
Mind tõstetakse kanderaamile. Koridor on tühi, kusagilt kostab toidunõude klirinat, mööda tõttab mulle võõras õde. Signaaltulede stendil lööb põlema number 7.
Autojuht haarab kanderaami jalgadepoolsest otsast, õde ja sanitar tõstavad peatsist. Õõtsun sammude taktis. Koridor, uks, trepp, uks ja olengi õues. Õhk on värske ja meeldivalt jahe. Minu kohal on suurte roheliste lehtedega puuoksad, allpool hall munakivisillutis. Mind lükatakse kanderaamiga kiirabiautosse.
„Saage ruttu terveks!” soovib õde.
„Nüüd on vist kõik,” ütleb autojuht ja lööb autoukse paukudes kinni.
TARTU SANATOORSES KESKKOOLIS
Raske öelda, kas minu uut kodu Kalevi tänaval peaaegu Tartu südalinnas oli õigem nimetada haiglaks või õppeasutuseks. Kui mind 1958. aasta kevadsuvel – õpilastel oli alanud suvevaheaeg – sinna toimetati, sattusin noorte keskele, kel polnud valusid ja kes ei kurtnud millegi üle. Luutuberkuloosi ravi juurde kuuluva voodirežiimiga olid nad leppinud, mida oli ka kerge teha, sest nad teadsid, et voodihaige põli on ajutine ning õpingud viivad neid tavakooli tempoga klassist klassi.
Päikesepaistelistel kuumadel suvepäevadel lükati haiged vooditega, millel olid nagu haigevankril all paraja suurusega pöördliigenditega rattad, solaariumi ehk päevitusplatsile. Päevitamine algas – oldi ikkagi arstide järelevalve all – kümnest minutist ning jõudis kahe tunnini. Raviarsti määratud ajast kinnipidamist valvas õde, kes tõmbas solaariumile õigel ajal riidest katted peale. Poistel olid omad päikesevõtmise päevad, tüdrukutel omad.
Päikesevanne hinnati kõrgelt. Jagati üleüldiselt levinud arvamust, et pruun nahk näitab tervist ja ihaldati välja näha nagu neeger. Kui päike hakkas liiga tegema, uhas õde soovijad paagis soojenenud veega voolikust üle. Selleks tuli ronida platsi kõrvale ehitatud puust lavatsile.
Päevitusplatsi ja maja vahele oli rajatud purskkaev, mille ümber kasvasid kreemikate õitega pargiroosid. Kui tuulepuhang tabas kõrgusse paiskuvat veejuga, lendasid pihupeened veepritsmed kaugele, kattes hõbeja kastega kruusatee ja aedniku kõblast trotsivad rohulibled, kummelivarred ja hanejala erkkollased õied. Tuulevaikuses tahendasid soojad päikesekiired niiske rohu ja maapinna kiiresti. Juhtusid tuuleiilid ja päikesekiired aga seltsis tegutsema, siis lõi õhk purskkaevu ümber vikerkaarevärvides sillerdama.
Selleks ajaks olid välja mõeldud ja igapäevasesse kasutusse võetud tuberkuloosivastased ravimid: streptomütsiini süstiti lihasesse, ftivasiidi ja PAS-i manustati haigetele suu kaudu. Kuid vanad traditsioonilised ravivõtted – selgrootuberkuloosi puhul kipsvoodi, puusatuberkuloosi puhul rinnuni kipsmähis, teiste liigeste haigestumise korral pääses kipslahasega – olid ikka au sees. Vahetevahel süstiti ravialustele luude tugevdamiseks veeni kaltsiumkloraadi lahust, mis kandus kuuma lainena üle keha. Vitamiine jagati peoga.
Ravim oli ka värske õhk. Seda tundsime selgesti talvel, kui meid pärast lõunasööki magamistunni ajaks vooditega lahtisele verandale lükati, kus me, kurguauguni kahe vatiteki all, pakaselises õhus, milles teinekord lumehelbeidki keerles, leiba luusse lasksime. Talvekuudel lisandus vitamiinide nimistusse kalamaksaõli, mida kõik õppurid jälestasid, kuid kugistasid topkasse mõõdetud portsjoni siiski alla ega hakanudki oksele.
1958. aasta sügisel alustasin õpinguid Tartu Sanatoorse Keskkooli üheksandas klassis. Kaheksas jäi vahele. Selle eest läks arvesse tehnikumi esimene kursus. Saatuse vingerpussi tõttu täitus sellega ümberpööratud kombel minu kahe aasta tagune soov. Kui ma 1956. aasta kevadel Tartu 10. Seitsmeklassilises Koolis lõpueksameid tegin, teadsin, et jätkan õpinguid keskkoolis, mis algas tollal kaheksandast klassist. Pärast keskkooli lõpetamist kavatsesin minna Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Kaugemas tulevikus nägin ennast teaduste kandidaadina, heal juhul doktorina, töökohaks mõni uurimisinstituut või kõrgem õppeasutus. Tegin selleks juba usinasti ettevalmistusi: käisin Tartu Noorte Naturalistide Jaama botaanikaringis, mida juhendas laia silmaringiga kodu-uurija ning botaanik Jaan Eilart, fotoringis – tulevane loodusteadlane peab olema tasemel fotograaf, Tartu ülikooli botaanikaaia aiandusringis, kus troopiliste taimede kasvuhoones pikkisime mullakastidesse äsja tärganud imepisikesi taimehakatisi ja istutasime potitaimi ringi. Uude potti, õpetati meile, peab vana pott, mis taimejuurtele kitsaks jäänud, lahedasti sisse mahtuma. Suurema varuga potti oli keelatud võtta, see ei pidavat taimele hea olema. Poti põhja puistasime kruusast drenaažikihi ja põhjaaugule asetasime potikillu, et liigne kastmisvesi saaks välja nõrguda. Kui juhtusime kasvuhoones mööduma tagasihoidliku väljanägemisega põõsakesest, millel nimeks häbelik mimoos, siis nipsasime lõbu pärast selle lehti, mis reageerisid taimeriigile ebatavalisel kombel kiire kokkutõmbumisega.
Seepärast tuli mulle täieliku ootamatusena vanaisa nõue, et jätkaksin õpinguid tehnikumis, kus ma elaksin ühiselamus, saaksin stipendiumi ja oleksin peaaegu iseseisev inimene.
„Vali välja kool, mis sulle kõige rohkem meeldib,” ütles papa. (Kavaku talu lastele olid vanaisa ja vanaema papa ja mamma.)
„Tahaksin minna keskkooli ja pärast ülikooli astuda,” püüdsin vastu vaielda.
„Tehnikum annab sulle keskhariduse ja õiguse edasi õppida,” vastas papa. „Meie mammaga olema vanad ega jõua sind pikalt koolitada. Tehnikumis saad elukutse. Pärast otsustad ise, mis teed.”
Valisin