Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa
Читать онлайн книгу.
üle, et poisi silmad lähevad elevile ja ta unistab lõputud seiklusjutud kokku, nagu mina, kui ma noor poiss olin.
Aga vanaisa, ma ei taha.
Kuidas, imestaksin ma ja saaksin äärepealt infarkti. Kas sa Jules Verne’i siis pole lugenud? Seal tehakse alati niimoodi.
Ei, vanaisa.
No siis ma soovitan sul küll lugeda. Kui ma noor olin, siis ma muud ei lugenudki, poiss. Ole nüüd pai ja mine too siia.
Kas homme ei või minna? küsib poiss.
Ei või! kärataksin ma talle. Mine kaeva ta täna üles, võibolla olen homme juba kutu.
Aga ma ei taha juuu.
Kasvõi too mulle siis, kui ise ei taha. Ma tahaks teda lihtsalt veel vaadata, kas on sama nägu nagu siis, kui ma ta maha matsin.
Mine too ära, poiss.
Aga ma ei tahaaaa.
Vanaisa rõõmuks võid ju teha. No ole pai.
Äääää-emmeee, hakkaks poiss tönnima.
Rumal laps. Sinust küll asja ei saa! ütleks ma. Mine õue. Jäta vanaisa rahule! Ja ma köhiks edasi seal nagu traktor ja tunneks end korraga päris üksiku ja mahajäetuna. Mõtleks vanaisa peale. Oma tänuliku vanaisa peale, sest ainult temaga oli meil kõige täiuslikum suhe. Ma ei armastanud isa ka nii palju kui vanaisa. Vanaisa ei kärkinud minuga kunagi ja lubas kõik sodi rannast koju tuua. Vaatas veel ise ka üle kõik asjad, mis ma tõin. Oo vanaisa! Oo meri! mõtleks ma seal sängis ärritunult. Ma tulen su juurde. Siis saame rääkida sinuga taas neist surnutest, kes olid me sõbrad siin rannal.
Kui ma noor poiss olin, siis tahtsin ma kõik oma koduranna surnud üles kaevata, kuulasin oma vanaisa lugusid päevad läbi ja aina pinnisin, kuhu neid veel on maetud, sest miski muu ei olnud poeetilisem kui jalutada neist mööda ja teada vanaisaga kahekesi vaid seda saladust, mida ükski suvitaja ega läbisõitja ei teadnud.
Ma olin ta peale ükskord isegi solvunud, kui ta avaldas võõrastele selle salakoha, liivavalli, kuhu alla nad olid kord külapoistega matnud kaks ilma sütikuta mürsku. Ma olin ta peale südames mitu päeva solvunud, sest ma tahtsin, et kõik mürsud oleksid minu omad ja ma ei peaks neid kellegagi jagama, et ma saaksin need kord välja kaevata ja nendega pauku teha. Nagu ma tahtsin ka, et ta need salasurnud mulle pärandaks. Et ma võiks nende peale mõelda. Et nad oleksid mulle seltsiks siin tühjadel randadel. Võõrad surnud, kes olid ühel päeval randa uhutud ja kelle koduks said ka need rannad nagu minulegi.
Aga õnneks vanaisa neid surnute lugusid ei ole teistele rääkinud. Vähemalt ma ei tea, et oleks, sest surnute lood pole just väga teema, mida igaühele rääkida.
Jah, kes sind süleles, tüdruk?
Ega vist ei oleks mingit tuju kujutada ette meremeest, kes seda kumminaist süleles. Ja mis rahvusest ta oli. Mõni vallatu inglise poissmees? Võibolla isegi taanlane. Taanlased on eriti maiad kumminaiste peale.
Võibolla see taanlane vägistas selle naise ära ja viskas siis merre. Või äkki ma peaks kujutama ette, et see oli üks armastav ja hell taanlane, kes kaotas kogemata ühel tormisel ööl oma pruudi ära.
Õnnelik taanlane, kes pidi just oma neiukesega koos Peterburi reisima, et siis tagasi Taani kodumaale minna.
Tööots. Ei midagi erilist, sosistab ta Ingeborgile kõrva ja libistab käe läbi ta õlekarva juuste. Sa tead ju, kallis, ja räägib oma elust, kuidas ta peab töötama „Great Victoryl” mehaanikuna.
See on mu leib. Sa tead ju… Ma ei jäta sind siia üksi. Lähme Peterburi, näitan sulle linna. Tahad? Ja Vaskratsanikku. Tahad sa Vaskratsanikku näha? Ja keerutab siis veel kord oma õliste sõrmede vahel ta libedaid blonde juukseid.
Ja Ingeborg ütleb vaid… Hello. My name is Angela. What is your name… Hello, my name is Angela. What is your name… Hello…
Ja terve laevateekonna Amsterdamist Peterburi ütleb Ingeborg aina: Hello!.. Hello!.. Do you want to kiss me?..
Laeval aga puhus tugev briis neiukese ära. Taanlane läks õhtul suurte laevateki lampide alla jalutama ja tuli tugev briis ja puhus naise ära. Lihtsalt viuh! Ja oligi läinud. Mis tuulel viga selliseid kergeid neiusid ära puhuda.
Vaene taanlane, elus esimest korda ühisel laevareisil, ja siis oma ainuke südamerõõm niiviisi ära kaotada! Milline ebaõnn. Milline ebaõnn ja kurvastus. Võibolla leinab siiamaani taga oma hingerõõmu ja mõtleb, miks tema ei võinud kukkuda üle reelingu. Miks küll tema…
Ja nii kaduski ära rõõmsameelne Ingeborg. Eriliste tundemärkidega: blond, 170 sentimeetrit pikk… kummist täispuhutava naisekehaga.
Võibolla ongi nende kergus ainus häda ehtsate Amsterdami totside kõrval. Aga need päris totsid on selle eest jälle jube kallid. Keegi võiks teha meremeestele raskemaid kumminukkusid, mis peaksid vastu ka 8-pallistele tormidele.
Imestad, Sigrid, miks ma seda natsi tänan, kes kumminaisi tootma hakkas. Esimesed kumminukud tehti tõesti Natsi-Saksamaal. See oli ka minu jaoks suur üllatus. Hitler ise olevat neid tellinud, et teha lõpp sõdurite seas levivale süüfilisele. Sest teada oli, ja juba nähtud asi, kirjutas ka ju Himmler, et saksa sõdurid teevad Pariisis kiireid kähkukaid linna prostituutidega, keda on Pariisis sama palju kui rotte. Ja Himmler ei vihanud midagi rohkem kui neid Pariisi lehtsabasid, sest need kutsusid ja ajasid ligi restoranides ja tänavatel ja tantsusaalides, nagu need prantslased on. Aina pidutseks ja jooks veini ja aina armatseks.
Aga tubli saksa sõdur on alati tahtnud võidelda. Sõdida. Ja katsu sa minna Prantsusmaale kallale, kui prostituudid jõuavad kõik sõdurid enne maha tappa.
No ja siis paluski Himmler, et kas ei võiks teha selliseid armsaid nukkusid sõduritele, nagu lasteaias lastel on. Ainult natuke suuremaid. Täiskasvanud meestele. Ma olen lugenud, et isegi suupille anti neile, et iga saksa sõdur sai suupilli. Tõesti, nagu lapsed saadeti sõtta. Anti igasugu nänni kaasa, et nad ikka tahaksid sõdida. Isegi vanaisa mäletab neid sakslasi oma suupillidega, mis sest, et kõik ei osanud mängida.
Nagu suur laulukoor läks Saksamaa Venemaale kallale.
1941. aasta septembris sai valmis esimene olend. Günoid.
Ja oi, see polnud üldse kerge töö, Sigrid. Ma ise arvasin, et mis viga ühte kummist nukku valmis teha, teed näo otsa ja pikad jalad. Neil saksa leiutajatel läks päris kaua aega, sest see sõdurite asendusnaine pidi olema kaunis. See oli terve teadus. Teha täiuslik keha, mis ka sõduritele meeldiks. Barakkides tehti isegi katseid sõdurite peal, nagu rottidega, paluti valida, millist soengut nad tahaksid, millist näolappi. Kas huuled natuke täidlasemad või kitsamad. Kas tagumik suur või selline väike armas. Ja võib arvata, et seal võis lausa kähmlusi tekkida sõdurite vahel. Et kelle lemmiknaine nüüd peale jääb.
Nad olid nagu tõelised tootearendajad.
Palju raha läks sinna salajasse Borghildi projekti, mida kutstuti dr Tschakerti ajal Burghildiks, ja hiljem, kui too SS-doktor, nats-taanlane tuli, Olen Hannussen, siis tema nimetas selle ümber Borghildiks. Et oleks kodusem. Väheke taanipärasem.
Alguses plaaniti teha ungari näitlejanna Nagy’i näolapiga, aga näitlejanna põlgas ära olemast mitmemiljonilises tiraažis kõikide saksa sõdurite tarvitada ja igal tänavanurgal vedeleda. Kuigi filmides tahtis ta küll olla, nagu ka sõdurite öistes unedes.
Ja siis tehtigi selline ilus aarialane. Nordic type. Blond. Siniste silmadega. Sale. Suurte buubsidega nagu Pamela Anderson.
Nukud pidid olema ehtsad. Liikuvad. Võibolla umbes sellised nagu tänapäeva Barbied on, et saab nende kehasid ja jalgu väänata. Ja neid oli veel mõeldud kolmes mõõdus. Tüüp A: 168 cm. Tüüp B: 176 cm. Tüüp C: 182 cm.
See oleks päris lõbus pilt olnud, kui saksa SS-sõdur, väike saksa päkapikk, jalutanuks Moskva vahel oma armsa tüüp C-ga. Eriti pika kolgega.
Esimesed günoidid saidki valmis 1941. aasta septembris. Oli suur salajane esitlus. Isegi Himmler oli kohal. Kui teadlased värisesid, et mis nüüd suured bossid arvavad, siis Himmlerile meeldis.