Minu viimane raamat. Andrus Kasemaa
Читать онлайн книгу.
itaallased on. Aina pidu.
Ainult sõdurid ei tahtnud neid. Nad pidasid seda häbistavaks, kui neid peaks kinni võetama ja kotist selline asi leitaks. Isegi mul oleks väga piinlik olnud. Krudistad just kaevikus oma günoidiga, oma galvaanoplastilise olendiga. Jääd natuke kauemaks, sest täna on ta kuidagi eriti õrn ja pehme su vastu. Ja koduigatsus on nii suur. Ja siis äkki oled ümber piiratud. Näed, kuidas kommunistid hirnuvad kaeviku ääre peal ja põlastavad sind. Ja poovad su lõpuks koos selle olendiga puu otsa. See oleks jube pilt olnud. Mis õõvastav mälestus oleks see lastele, kes peavad koolis käima ja nägema neid pilte ajalooõpikuis, kuidas sõdurid ripuvad koos nukkudega puu otsas.
Ja siis oleks minu haakriku vennaskonnas ka lihtliikmeid. Nagu härra Smirnoff. Liikmeid, kes kunagi olid tegijad, aga kes hiljem läksid üle teisele alale ja käivad vaid kolmapäevastel luuleüritustel ja aastakoosolekutel. Ja võibolla ka nädalalõpu väljasõitudel mererandadesse, et meenutada kauneid noorusaegu, sest enne kui härra Smirnoff veel maailmakuulus helilooja ei olnud, kirjutas ta alles noodikesi ja kondas mööda mereranda nagu mina nüüd, ja korjas kõike huvitavat, mida meri oli rannale uhtunud. Ma ei tea, mis oli tema spetsialiteet. Ma pole seda ta käest veel küsinud, aga kindlasti peaks. Mind hakkas ka iseennast tegelikult see just praegu huvitama, ja ma helistasin just praegu härra Smirnoffile.
Ta ütles, et korjas kõike. Enamasti kõike. Väärtuslikku.
Ma ikka näen vahel härra Smirnoffi, kui ta mererannas jalutab ja oma pikki retki teeb. Kõrge nagu väravapost. Krässus juuksed lõbusalt merebriisis lehvimas.
Tema prügi enam ei korja, sest ta lihtsalt ei pea enam korjama. Aga kunagi, kui ma veel sündinud ei olnud, oli ta tõeline haakrikmeister. Enne kui ta kuulsaks sai, veetis ta tunde ja tunde mererannal ja unistas Botswana banaanidest.
Ükspäev juhtusingi temaga all rannas kokku. Jalutas seal, sel ajal kui ma just kreemi nuusutasin.
Ta nägi mind, tervitas aupaklikult ja ütles siis ilusti, et ei taha enam nähagi, mis meri toob. Ta oli otsimas just oma uut heliteost ja kolas natuke maad koos minuga rannal, ja vaatas mõtlikult seda sodi, toksis kepiotsaga, ja ütles siis selle surematu lause.
Et oli mis vanasti oli, aga nüüd ei taha enam nähagi, mida see meri toob.
Jah, ma sain sel hetkel väga hästi aru, mida ta sellega mõtles. Tema ju mäletab aega, kus meri tõi ikka väärt asju. Näiteks lääne kilekotte. Või viskipudeleid, milles oli unistus kapitalistlikust küllusemaailmast, millest me kõik siin kommunismis unistasime, õitsvast kapitalismist. Unistus seda kord ka oma silmadega näha.
Kuidas meri tõi lääne kilekotte. Meri oli tõeliselt vaba, isegi Nõukogude Liit ei saanud merd lukku panna, kuigi inimesi sai ta vangi panna. Ja raamatuid sai trellide taha panna. Aga mitte ka neid alati. Sest ka inimesed jooksid ära siit heast kommunismiriigist. Aga meri oli ainsana vaba. Vahel tõi meri isegi piibleid. Kilesse pakitud piibleid. Tõeline jumalik ilmutus merest. Ja õllepurke, võõramaiseid õllepurke, nii et said neist unistada, neist jookidest, ja nuusutada nende hõrke lõhnu. Kui sellise leidsid, siis näitasid oma sõpradele ja olid tegija vend. Vene aeg peeti isegi sünnipäevasid mere äärest leitud väljamaa puuviljadega. Meil siin Ida-Euroopas ei olnud ju midagi. Brežnev, külm sõda, raudne eesriie… Sigrid, sa oled ju kindlasti koolis õppinud, kui vilets see elu Nõukogude Liidus oli. Meie jaoks oli Lääs nagu suur kaubamaja, kuhu me minna soovisime.
Oma esimese džinnigi jõi härra Smirnoff aastal 1980. Ma näen, kui härra Smirnoff räägib oma elu esimesest džinnist. See oli Gordon’s, ütleb ta ja vahib merele justkui otsides ikka veel seda pudelit.
Sind ei olnud siis veel olemaski, Sigrid. Mind ka mitte. Sel ajal hulkuski härra Smirnoff mööda randa ja kulistas Gordon’sit. Oma elu esimest lääne marki. Nüüd reisib ta ringi. Palju Saksamaal ja Indoneesias ja võib kanistrite kaupa Gordon’si džinni juua.
Täna, kui me koos härra Smirnoffiga rannal lonkisime, leidsin ma Rudolf Dassleri Schuhfabrik’is tehtud Puma jalatsi. Härra Smirnoffi silmadest ei jooksnud kadeduse läigetki läbi. Aga kui me oleks kakskümmend aastat tagasi temaga siin mererannal kokku saanud, siis ta oleks silmanurgast piilunud minu käes olevat Puma tossu ja tahtnud seda endale. Ta oleks kadedusest roheliseks läinud.
Härra Smirnoff ei tahtnud mu leitud Pumat. Ta ütles: „Jäta endale.” Sest ta on nüüd rikas mees. Muusika on talle sisse toonud nii palju raha, et ta ei pea kuni elu lõpuni korjama merelt parema jala tosse, nagu mina, vaene luuletaja. Ma olen andnud välja kaks luuleraamatut, aga need on nii igavad, et keegi isegi ei loe neid.
Kahjuks on nende jalanõudega see kehva värk, Sigrid, et alati tulevad nad üksikult. Ma peaksin olema puujalaga, et saaksin seda tossu küla vahel edevalt liibata. Minna seda küla peale tüdrukutele näitama. Ma peaks oma vasema jala kuhugi õnnetult vahele jätma, et arstid saaks selle mult ära lõigata, et ma saaksin seda parema jala tossu kanda, et olla üliõnnelik selle seksika Puma üle.
Härra Smirnoff ütles, et ta leidis kord erineva jala tossud, ja kandis neid väga hästi. Pani nendega isegi katust ja sinna sobisid need hästi.
Oojaa. Ma saan aru, härra Smirnoff, ütlesin ma talle. Katuse panemisel käivad erinevad tossud küll, aga neiudesse nendega ikka ei lähe, härra Smirnoff. Või kuidas? Julgeksite te minna, kui teil oleks see Puma toss, ja teine, ütleme, mingi Hiina suss. Ja nendega naistesse. Küla ilusamate neiude juurde?
Keegi, kes neid sealt laevalt alla loobib, võiks nad enne kokku siduda, oleks rõõm suurem, sest see oli parema jala suss. Nii et isegi kui ma oleksin leidnud vasema jala oma ja mul oleks ainult parem jalg, siis oleksin samas seisus olnud nagu nüüd.
Kõige parem oleks, kui poleks kumbagi jalga, vaid mõlemad oleksid puujalad. Siis ma saaksin oma jalgu enda küljest ära võtta nagu Barbielt, ja saaksin kanda neid üksikuid kingi vaheldumisi. Kui tuleb vasak suss, siis kannan vasakus. Ja kui parem suss, siis paremas. Simpel! Kord vasaku jala oma ja siis vahel parema jala oma. Ja ikka niimoodi valsitaktis.
Milline ilusam tundub, selle panen jalga, et siis küla vahel ringi lasta ja tüdrukutega heinalakas hullata. Kujutad ette, Sigrid, kahe puujalaga poiss hullamas lakas tüdrukutega? Ja ainult sellepärast, et mul on saare kõige ilusam parema jala Rudolf Dassleri Schuhfabrik’is tehtud Puma toss, nagu vanaisal on surfilaud.
Igatahes härra Smirnoff läks ära ja jättis mind maha. Arvatavasti oli ta leidnud oma uue sümfoonia avanoodi, mida ta hommikul oli randa otsima tulnud.
Seisin, Puma toss paremas käes, nagu Puhh oma katkise õhupalliga ja vaatasin merele. Otsisin küll pärast mööda randa pikalt, et kuskil peaks olema siis ka teine. Sest vahel on nii. Aga täna polnud.
Meri ei õnnistanud mind täna. Aga kui ma oleks leidnud paarilise ka, siis raudselt oleksin ma neid kandnud. Mul oleks üle saare sussid olnud, sest see oli korralik, hästi hoitud. Peen, habras, voolujooneline. Ja see poleks mingi häbiasi kanda merest leitud asju.
Peitsin Puma igatahes oma salapaika, kuhu ma kõik rannalt leitud jalatsid peidan. Seal on mu pensionifond ja mu surematud ooperid. Ma võiks kord lausa mereäärsete susside muuseumi teha, nagu seal ühes riigis ühel maal. Saaks terve kuhja meremeeste susse ja kõige uhkem, tõeline kroonijuveel oleks kindlasti kellegi kapteni suss, mille ma Aela alt rannast leidsin. See on tõeliselt hübsche suss, ütleks Angela Merkel selle peale, kui ta seda mu käes näeks, kaunite kuldtikanditega. Pehme. Mõnus. Aga kahjuks jälle üksainus.
Ega päris toasusse palju ei leiagi, sest kes see ikka seal merel veel susse kannab. Kujutan ette, kuidas üks vana Inglise õlitankeri kapten jalutab õhtul laevas sussidega ringi, öömüts peas. Läheb lopa-lopa messi, kus madrused lõbusalt kaarte mängivad.
Jah, parimad ajad on möödas. Pole enam puulaevu ega suurte rindadega käilakujusid ega nikerdatud jalgadega diivaneid kapteni salongist, millele terve küla suure kadedusega vette kahlates järele tormas.
Pole enam seda ilusat aega, kui ranna lähedal läks karile mõni kaunikõlaline reisilaev, nagu see „Lion Hull”, mis 1879. aastal siin rannas ümber läks, nii et järgmisel päeval oli rand täis kauneid antiikseid sametist sohvasid ja toole.
Oh