A. Kirjad. Mihkel Nummert
Читать онлайн книгу.
kui andekas Heinrich kunstnikuna on. Kui on andekas, siis on tema olemasolemine ikka kunstis, loomingus – kui ta lõpuks igavikuga silmitsi seisab.”
„Jah, teil mõlemal on õigus,” arvas Agnes. „Ja võib-olla ei olegi seal vahet, võib-olla on need kaks Heinrichi puhul üks ja sama, ühe olemasolemise kaks eri tahku. Ah, eks ole, kuula veel neid kunstnike filosofeerimisi, lõppkokkuvõttes on kõik ikka ainult suured sõnad, mis ei ütle tegeliku elu kohta midagi. Ainult pea võib valutama hakata, jumala eest. Aga aitäh teile, lõpetame tänaseks. Teiega oli lõbus nagu alati, pean nüüd väheke puhkama.”
Kui tüdrukud olid toast lahkunud, läks Agnes suure peegli ette ja seisatas. Ta keeras end küljega peegli poole, silus käega kleiti ja vaatas ennast hindavalt. Siis turtsatas ta vaikselt, korjas noodid klaverilt kokku ja läks oma tuppa.
Seal heitis ta voodile pikali ja vaatas paar minutit lakke, üks käsi laubal. Seejärel tõusis Agnes püsti ja kõndis toas sihitult edasi-tagasi, lükkas kapiukse kinni, kohendas voodil patju ja korjas aknalaualt tolmukübeme. Lõpuks istus ta laua taha ja avas päeviku. Ja sinna jäi ta pikaks ajaks istuma, avatud päevik laual, pilk uitamas akna taga kaugustes ja sulg tindipotti kastetud.
Tere, Jaan!
Aitäh selle jutu eest. Selline imearmas pastišš, ootamatu ja samas vägagi sinulik. Kohati päris autentse 19. sajandi romantilise jutustuse moodi.
Olen Sulle nende juttude eest tänulik ja juba ootan järgmist. Kahju, et Sa mulle iga nädal uut ei saada! Olen Su fänn!
See, et Sa kirjutad neid jutte mulle, näitab, et Sa siiski hoolid minust, ükskõik mis negatiivset ka meie vahel on olnud. Kuigi Sa ei taha minuga rääkida ega vasta mu kõnedele. Ma muidugi ei tea, võib-olla saadad neid jutte teistele ka. Ega see väga suur üllatus ei oleks.
Ma ei ole küll eriline kirjandusteadlane, aga vaevalt on Su jutud mõeldud kusagil avaldamiseks. Tänapäeva kirjandus on ikka teistsugune. Inimestel pole sellise „värgi” jaoks aegagi. Oleks muidugi huvitav kuulda, mida Sa ise sellest arvad.
Seda enam soojendab mind teadmine/arvamus, et kõik need Su jutud on kirjutatud just minule. Nende isiklikkus muudab need väga eksklusiivseks, lausa luksuseks. Ära arva, et ma seda hinnata ei oska. Oskan küll.
Kuna Sa mu kirjadele enam ammu ei vasta, ei tea ma, kas Sa ootad ka mu sisulist arvamust, nii-öelda kommentaari Su jutu teemal.
Üldiselt saan muidugi aru, et Heinrich/Mecklenberg oled Sina, Duisburgi tiik on meie pere ja kohutav pruun plekk, mida eemaldada ei saa, on see, mida Sa siis, kui Sa mu kirjadele veel vastasid, nimetasid mu „toredaks armuafääriks”. Usu, Jaan, mul on väga kahju, et Sa sellest üle ei saanud, ei suutnud mulle andestada ja nii kohutavalt üle reageerisid, et nüüd on asjad nii nagu on. Ma poleks kunagi suutnud midagi sellist ette kujutada, see kõik on mulle nagu mingi kohutav unenägu ja midagi pole teha, tunnen end ikka veel palju rohkem süüdi, kui see tühine, totter seik iial väärib.
Ma ei hakka Sulle enam kirjutama, kui väga ma seda rumalat lugu kahetsen. Olen seda Sulle korduvalt öelnud, aga Sa oled nii kohutav egoist, et isegi ei kuule mu sõnu. Näed ainult seda, et Sulle on haiget tehtud, ega suuda andestada.
Tead, mulle on ammu selge, et see kõik oli Sulle kõigest ettekääne. Tegelikult oled Sa (sisimas) kogu aeg tahtnud, et asjad oleks nii, nagu nad praegu on, kogu see meie perekond oli Sulle lihtsalt üks ajutine projekt, ja nüüd oled otsustanud edasi liikuda. Ma ei tea, kuhu Sa liigud (eks vaata ise, kuhu Sa praeguseks jõudnud oled), aga soovin Sulle ikka kõike head.
Tegelikult ei huvita Sind, Jaan, reaalsed inimesed reaalses maailmas. Sind ei huvita, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Sa oled kogu aeg elanud oma väljamõeldiste maailmas. Selles mõttes on see Heinrich-Mecklenberg oma pildiarmastuse ja naistepelgusega vägagi kõnekas kuju, nagu ka need vaimustavad aadlipreilid, ideaalsed naised Sinu ettekujutuses. Just niisugune Sa oledki, olen sellest aru saanud ja sellega leppinud kah.
Kahju on inimestest Su ümber (nagu mina), kes peavad sellepärast kannatama. Ei oota seda Agnest-Friedat ka mingi õnn ega armastus ees, ainult üks hoolimatu, piltide ja mõttemängude maailmas elav egoist, kellele reaalne naine on parimal juhul võrreldav mõne õnnestunud akvarelliga.
Oma teatav võlu selles kõiges ju arvatavasti on, isegi mina suudan seda nüüd juba näha. Jään ootama uusi jutte, leiutisi ja meelelahutust, paralleelmaailmu ja ulmasid ning loodan, et Sul on seal, kus Sa nüüd oled, hea olla. Sulle inimesena aga tahaksin soovitada üht: lase lahti negatiivsest energiast, mis Sind valdab. Vaata maailma selle tegelikus ilus ja üüratus mitmekesisuses, leia endas leppimine, andestus ja alandlikkus, leia endas see hingejõud, mis aitab Sul tegeliku maailmaga leppida, siis saad terveks.
Martin ka muidugi tervitab, koolis läheb tal enam-vähem hästi. Talle on kevadel uut jalgratast vaja, jube tore oleks, kui Sa saaksid aidata seda osta.
Ma tean, et Sa mulle niikuinii ei vasta, aga ikkagi tahaksin küsida: ütle, Jaan, kas mina olin kunagi Sinu Duisburgi tiik?
Kuum vesi, uni, unustus. Millegi muu jaoks ei ole Jaanis ruumi. Väljalülitamine. Uks lukku, aurav vesi jookseb lahinal vanni. Kiirustades kisub Jaan räpased riided seljast. Õlg on verine, käsi mitmest kohast kriibitud, põlv valus, nägu katki. Käed värisevad, kogu keha väriseb. Mõte otsib midagi, millest kinni haarata, tahab põgeneda. Pudelid riiulil, šampoonid, palsamid, juuksevärvid. Vannisool. Rahustava ja nahka pehmendava toimega. Jaan kallab seda vanni. Ehk aitab.
Vaja puhata, vaja välja lülituda, silmad kinni. Siis mõtlen midagi välja. Vanad reeglid enam ei kehti.
Jaan ronib vanni ja suleb silmad. Vahutav, lõhnav kuum vesi tõuseb. Ta proovib end lõdvaks lasta, toetub mugavamalt, paneb käed vette, surub kõik mõtted peast välja. Keha võtab vee aeglaselt omaks, laseb soojuse endasse. Keskendu naudingule. Peale vanni ei ole midagi olemas. Jaan uinub kohe.
Kui kostab esimene löök vastu ust, Jaan võpatab. Vett loksub üle vanniääre põrandale. Teadvus tõrgub veel vastu, aga keha juba teab. Ei, ei, ei. See ei aita. Vann on vett ja vahtu täis. Jaan vajutab kraani kinni ja hüüab: „Jaa, mis on?” Vaikus. Seinad on kuumast aurust märjad. „Mis on, Kadri?” hüüab Jaan uuesti. Vastust ei tule.
Paari sammuga on mees ukse juures. „Mis on, Kadri?” küsib ta veel kord läbi ukse, hääles palve ja ahastus. „Mis on?” Ta paneb kõrva vastu ust, raputab ukselinki, kuulatab uuesti.
Ei, ei, ei. Teiselt poolt kostab vaikset, katkendlikku, monotoonset urinat. Jaan on seda tänase öö ja hommiku jooksul juba korduvalt kuulnud. Ebainimlik, tühi, külm, vaenulik, ühepoolne, lakkamatu.
Vaistlikult tõmbub Jaan eemale ja kohe järgneb uus löök vastu ust. Lõrin katkeb korraks. Mingi vaikne rähklemine.
Nad on sisse pääsenud. Kui palju neid on? Kus Kadri võib olla, magamistoas? „Kadri, kus sa oled?”
Vaikus. Jälle see liikumine, kostaks justkui altpoolt.
Jaan viskub kõhuli põrandale ja vaatab läbi ventilatsiooniavade ribade. Silmad näevad kohe, aga aju tõrgub. Ei, ei, ei.
Ukse ründaja on maha kukkunud ja proovib nüüd aeglaselt, saamatult, ent järjekindlalt end taas jalule ajada. Jaani vaateväljas, siinsamas, mõne sentimeetri kaugusel on kohmakalt kompiv, põrandalt toetust otsiv käsi.
See on tuttav käsi.
Kadri käsi.
Kuradi raisk, kuradi raisk, kuradi kuradi kuradi raisk raisk pask raisk kuradi raisk.
Korraga tunneb Jaan, et juba mitu tundi on ta silmade taga pakitsenud pisarad. Nüüd pääsevad need valla. Jaan purskab nutma ja peksab rusikaid vastu põrandat. Kõht kisub krampi, kogu keha väriseb ja kõõksub. Kuradi kuradi kuradi raisk. Kostab uus löök vastu ust. Jaan karjub meeleheitlikult.
Pärast nuttu tuleb tühjus. Silmad vaatavad vannitoa põrandat, ent ei näe midagi. Põrandaküte on sees, hea soe. Jaan sikutab nagist alla käteräti, millega pisaraid ja nina pühkida. Maailm on tühi ja vaikne, maailmas ei ole mitte midagi. Paneb rätiku pea alla.
Mõne