A. Kirjad. Mihkel Nummert
Читать онлайн книгу.
Raske, aga kobav ja aeglane. Maha murda ta seda ei jõua ja avada ei oska. Välisuks on lukus. Kiirustama ei pea, karta pole midagi.
Ma võin siin mitu nädalat elada ilma välja minemata. See tundub Jaanile adumatult pikk aeg, nädala jooksul juhtub kindlasti palju, kogu see jama jõuab otsa saada. Midagi kindlasti juhtub. Nädal aega, tuhat aastat.
Jaani üllatuseks on ta nüüd rahulik. Aru ei saa millestki, aga teab, mida teha.
Kaal? Võiks midagi pikema varrega olla. Korralik põrandahari ajaks asja ära, aga kust seda võtta. Tugevamaks ei ole ta muutunud, aeglasemaks on. Pikk ahjuroop oleks ideaalne. Peab kaminani jõudma, kui roopi seal ei ole, leian midagi muud või jooksen trepikotta. Oluline on siit uksest välja ja eemale pääseda, siis proovin Martinile helistada.
WC-hari. Föön. Šampoonipudelid. Pesukorv. Pesupulbrikott. Jaan ei leia relvaks sobivat eset. Dušitoru. Poolteist meetrit pikk nikeldatud metalltoru, mille Jaan ise mõni aasta tagasi seina kruvis. See sobib. Peab sobima.
Jaan peksab kaaluga dušitoru üht otsa hoidva kinnituse katki ja saab toru kätte. See on märg, soe ja kerge. Õhukesest plekist, aga ajab asja ära.
Uus löök vastu ust. Ukselink vajub alla, ent tõuseb kohe tagasi. Jaan sunnib end rahulikult hingama. Ma olen täna neid juba mitu tapnud, ja Kadri ei erine eelmistest. See ei ole enam Kadri, ja ma ei tea, kas Kadri tuleb kunagi tagasi. See ei ole Kadri.
Jaan lükkab käteräti põrandale laiali ja kuivatab hoolikalt jalad ära, et mitte libastuda. Häid jalanõusid oleks vaja. See seal ukse taga ei ole Kadri.
Silmad kinni ja kõrv vastu ust, kuulatab Jaan teisel pool toimuvat. Ta ei taha enam läbi õhuavade vaadata, ei taha Kadrit näha. Väljakannatamatu. Uuesti Martinile helistada, kohe.
Ta keerab ukse lukust lahti ja hoiab linki all. Ootab, dušitoru käes. Vaevukuuldav lõrin tuleb taas lähemale ja mürtsatab vastu ust. Jaan ootab kaks sekundit ja lööb siis ukse kõigest jõust pärani.
Ukse varjust paistab põrandal kaks ebaloomulikku, kohmakalt rähklevat jalga. Ülakeha jääb peitu, Jaani löök on ründaja tasakaalust välja viinud. Mees hüppab kahe kiire sammuga toauksest välja ja jääb keset esikut seisma, dušitoru käes. Ta vaatab kuulatades ringi. Paistab et rohkem pole korteris kedagi. „Hou-hou!” hüüab Jaan kutsuvalt, ent peale neljakäpukil aeglaselt tema poole liikuva Kadri vaikse urina ei kosta ühtki häält.
„Pask raisk”, pomiseb Jaan. Kadri pärani, pilkumatutes silmades on seesama kõle, otse ette suunatud pilk, mida Jaan on juba korduvalt näinud. Naise juuksed on sorakil, suu poolavali ja näol liikumatu piinatud ilme, justkui juhiks teda mingi suurem, tema tahtest võimsam jõud. Seljas on tal needsamad riided mis napp tund tagasi, kui Jaan koju jõudis, temaga lühidalt rääkis ja siis vanni läks, et jõudu koguda. Siis oli ta veel Kadri. Mis vahepeal juhtus? Vaikselt häälitsedes roomab ta kramplikult Jaani poole.
„Kuuled mind, Kadri? Kuuled mind üldse?” küsib Jaan ettevaatlikul taganedes. Naine ei vasta.
„Hea küll, tule-tule,” jätkab Jaan. Ta räägib valju häälega, nagu vanainimesega. „Ma ei tea, kas sa mind kuuled või midagi aru saad. Võib-olla saad, eks. Aga tule siia. Ma tean, et sa tahad mulle praegu kallale tulla, verd juua või mu liha süüa või midagi. Ma tean. Kui sa seda teha üritad, siis ma kaitsen ennast, löön sul pea lõhki. Ma olen sust kiirem ja tugevam, saad aru? Ära ründa mind, see ei ole sinu huvides.”
Kadri silmis ei ole vähimatki märki, et sõnad temani jõuaksid. Pilk ainiti Jaanile kinnitunud, huuled avali, roomab ta vaikselt lõrisedes mehele järele.
„Issand, milline sa välja näed, Kadri”, jätkab Jaan. „Näe, mul on nüüd ahjuroop, sellega olen ma sulle väga ohtlik, saad aru? Ma meelitan su nüüd siia tuppa ja panen luku taha, eks. Ma ei tea, mis sinuga juhtunud on, ja kõigi teistega. On see mingi viirus või mis, ma ei tea, me rääkisime sellest natuke aega tagasi, mäletad?”
Nad on jõudnud elutuppa, Jaanil on nüüd ühes käes dušitoru, teises ahjuroop. See on märksa kindlam relv. Ta liigub aeglaselt, selg ees, pilk Kadril, paarimeetrist vahemaad hoides. Naine järgneb talle. Tuba on piisavalt suur, Jaan saab ümber söögilaua ja diivani ringi teha, ilma et oleks ohtu nurka jääda.
„Mäletad, ma ütlesin sulle, et olen täna juba ei tea mitmel inimesel pea puruks peksnud?” jätkab Jaan oma monoloogi. Võib-olla Kadri siiski kuuleb teda. „Ma ei taha üldse, aga kui sa mind ründad, siis saad ka, eks. Palun saa sellest aru, Kadri, palun saa. Nüüd ma jätan su siia ja panen ukse kinni, sa jääd siia luku taha, kuni see asi mööda läheb või kuskilt mingi abi leitakse või midagi. Võib-olla on mingi rohi olemas. Sul on siin diivan ja puha, siin on sul hea olla, eks?”
Jaan teeb naise poole ähvardava sammu ja tõstab ahjuroobi otsekui löömiseks, ent Kadri ei reageeri kuidagi. Seesama tühi, hauatagune pilk, tuim nägu, avatud suu, visad ja koperdavad liigutused. Ta näeb välja pigem rumal kui ähvardav, ainult see pidev vaikne mörin meenutab mõnd metslooma. Kui Jaan ei oleks näinud, mida Kadri-sugused teha võivad, embaks ta naist lohutavalt, teeks pai. Tal oleks Kadrist kahju.
Nad on toa kaugemas seinas, diivani taga. Jaan kisub pilgu Kadrilt, jookseb toast välja ja on paari sammuga Martini toas, haarab sealt tooli ja hüppab tagasi elutoa ukse juurde enne kui Kadri selleni jõuab. Ta proovib tooli lingi alla sättida, ent seljatugi on liiga kõrge, tool tuleb viltu seada. See näeb ebakindel välja. Jaan vaatab ringi. Siis jookseb ta esikukapi juurde, toob tööriistakasti ja lööb uksepiita lingi kõrvale naela. Nii, mingit nööri. Kiiresti. Esimesena tuleb pähe Kadri hommikumantli vöö, mida Jaan äsja vannitoas nägi. Igaks juhuks lükkab ta vildaka tooli kõvemini lingi alla ja jookseb vööd tooma.
Kui ukse tagant hakkab lõpuks kostma kriipimist ja nügimist, on tal link juba kõvasti kinni seotud. Põlv valutab. Ta kontrollib naela tugevust ja annab sellele haamriga veel paar lööki. Peab küll.
Ohates vajub Jaan ukse kõrvale põrandale. Keha valutab mitmest kohast. Mis edasi? Pea on tühi. Ta teab, et kogu asi ei ole veel temani jõudnud, ta näeb kusagil kaugel tulemas mingit tõelist šokki, justkui hiidlainet, aga see pole veel kohale jõudnud. Tagasi vanni? Uni kuluks ära, aga hullunud Kadri nägemine on teda liiga palju raputanud, vaevalt magamisest midagi välja tuleb. Alles nüüd märkab Jaan, et on täiesti alasti. Jeesus küll. Esiku kare vaip torgib.
Kadri on end püsti ajanud ja üritab uksest välja pääseda. Mis tema peas toimub? Mida ta näeb? Kostab esimene löök, täie keharaskusega vastu ust, mürts. Uks ei liigatagi, peab kindlalt, ta võib seal niimoodi kümme aastat taguda.
Peaks uuesti Martinile helistama. Jaan on öö läbi proovinud, aga Martini telefon on väljas. Poiss läks ööseks sõbra juurde, reede õhtu. Sõber elab kusagil vanalinnas. Tal võib aku tühi olla, või telefon välja lülitatud. Pole mingit põhjust oletada, et Martin on ka hulluks läinud, ütleb Jaan endale sajandat korda. Või kuidas seda nimetama peaks. Kui mina ei ole, miks peaks tema olema?
Aga miks peaks Kadri olema? Miks üldse keegi?
Jälle kostab löök vastu ust.
„Kadrikene, jäta järgi, mis sa laamendad,” hüüab Jaan läbi ukse. „Teed endale haiget ju.” Korraga näeb ta olukorras mingit musta ja kibedat koomikat. „Ma lähen teen kohvi, tahad ka?”
„Ma tegelikult armastan teid väga, Katerina Ivanovna. Pole teile vist ammu Katerina Ivanovna öelnud. Ega vist ka seda, et ma teid armastan. Praegu siis ütlen. Te muidugi vabandage.”
„Küll te vabandate, kus te pääsete.”
„Aga kas te oskaksite mulle nõu anda, armas Katerina Ivanovna? Nõu kuluks praegu ära. Ma võin teile vastunõugi anda: te lõpetage see laamendamine ära, siis saaksime koos maale sõita. Meeleldi reisiksin koos teiega.”
„Meeleldi, kuulete? Meeleldi!”
„Kadri, palun ütle, mis ma tegema pean, et sa selle jama ära lõpetaks? Palun!”
„Ma toon sulle midagi süüa? Tahad sa süüa?”
„Mida kuradit ma tegema pean!?”
Jaan