Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
Читать онлайн книгу.
kord, kui vanaisa lõkke valgel laulis ja külarahvas tema ümber kogunes, kartsin, et ka mina hakkan nutma ja mitte selle pärast, et teistel on valus, vaid seetõttu, et minu enda südames torkis valu. Petmise ja valetamise valu, mis oli minu ja vanaisa vahele asunud. Nii juhtuski. Vanaisa laulis ja pisarad hakkasid lahinal voolama, nii et ma arugi ei saanud, ja kui aru sain, hakkasin häälekalt töinama. Hoidusin targu suurte inimeste selja taha, et vanaisa mind ei näeks. Esimest korda elus ei vaadanud ma teisi inimesi ega tundnud neile kaasa, vaid olin täiesti omas maailmas, nagu polekski minu ümber kedagi teist.
Vanaisa laul mässis mu üleni endasse. Nägin uuesti end minemas tema järel künka jalamini, kus lamas surnud tüdruk, nägin, kuidas ta hakkas tüdrukule laulma. Korraga oli justkui kaks vanaisa: see, kes laulis külarahvale ja pani mind nutma, ning see, kes laulis minu vaimusilmas tüdrukule. Ühtäkki suunas mu vaimusilma-vanaisa pilgu hirmutava teadlikkusega otse minu peale ja ma tardusin soolasambaks. Kuidas ta mind näha sai? Kui see tegelikult juhtus, ei viidanud miski sellele, et ta oleks mu kohalolust teadlik. Vanaisa viipas käega, et ma lähemale tuleks. Ma ei mäleta, et oleksin ennast ise liigutanud, mu jalad allusid kellegi teise tahtele ja viisid mu vanaisa kõrvale, surnud tüdruku aseme ette. Nägin maa pinnases, seal kus pidi olema tüdruk, vaid kerget kumerust.
Vanaisa hakkas uuesti laulma ja maa kumerus vastas, võttes järjest enam inimese kuju, kuni noor naine sai taas aimatavaks. Kui ta nahk juba päris sile oli ja näovormid mullavaibast eristusid, aitas vanaisa ta istukile ning tüdruk avas aeglaselt mullast tühjaks jooksvad silmad.
Sel hetkel tahtsin uuesti õudusest röögatada, aga häält ei tulnud. Olin paigale naelutatud, vastakuti elava surnuga, kelle silmad olid kui põhjatud kaevud. Kartsin meeletult neisse uppuda ja vaatasin püüdlikult mööda. Vaatasin tema suunurka, mis pragunes nagu maa kuivanud jõesängis, vaatasin juuksekiharaid, mis näisid moodustuvat omaette eluvormidest, meenutades ussipesa, luist kätt, mis toetus maha nagu mõranenud oks. Tal ei olnud midagi seljas, üksnes mullatolm kattis ta kleenukest ihu.
Tundsin, et tüdruk vaatab mulle tungivalt otsa. Tajusin tema pilgus nõudlikkust, lausa käsku. Vanaisa laulis ja ei teinud minust välja. Mu jalad ei allunud mulle. Pea käis ringi. Tüdruku silmad nõidusid mind. Kiusatus neisse vaadata üha kasvas. Aga olin kindel, et ta neelab mu alla, kui seda teen. Tüdruk kummardus mulle lähemale, pani oma külma käe minu põsele ja pööras mu näo nii, et meie silmad kohtusid. Tagasiteed ei olnud. Tundsin, et muutun tinaraskeks ning vähimagi vastupanuta neeldusin tema silmade põhjatusse. Tõmbasin viimse abinõuna kopsud õhku täis ja kaotasin ümbritseva tegelikkusega ühenduse. Tuli öelda lahti kõigest, mida teadsin, sest ükski teadmine selles reaalsuses ei toiminud. Ootasin, silmad pungis, hing kinni, mis minust edasi saab.
Vanaisa laul oli jäänud järjest kaugemaks, kui avastasin end kõrbeservas vett ammutamas. Tundsin taas kuklal kellegi ainitist pilku. Pikk ja sirge mees seisis, silmad minul, piisavalt kaugel, et oleks viisakas, piisavalt lähedal, et võiks mind teraselt vaadelda. Mina polnud mina ise, vaid noor naine. Sain kohe aru, et olin seesama surnud tüdruk elavana. Mu ihuliikmed olid meeldivalt ümarad, nagu elavatele inimestele kohane.
Tundsin mehe pilku, mis silitas mu siidiseid juuksekiharaid. Pilkude kohtumine ehmatas mind ning ma lõin silmad maha. Võtsin veeanuma õlale ja hakkasin küla poole astuma. Teadsin, et mees tuleb minuga kaasa. Mulle meeldis see tunne. Selles oli kohutavust, tugev annus uudishimu, maagiline tõmme ja seletamatu usaldus võõra vastu. Tahtsin, et tohiksin teda usaldada. Mees jõudis mulle pikkade sammudega järele. Aimasin, et ta tahtis küsida, kas võib aidata mul vett kanda, aga ei küsinud. Küsis hoopis, kas külas seppa on. Juhatasin ta rangelt, ühegi liigse sõna, žesti või pilguta sepa kotta, ise kõndisin, silmad horisondil, edasi kodu poole, teades, et tema silmad on minu peal senikaua, kuni mind näha on.
Kiusatus üle õla vaadata oli suur, aga ma ei teinud seda enne, kui olin ta vaateulatusest väljas. Siis vaatasin sinnapoole, kuhu ta maha jäi, majade taha, kust ta ei saanudki mulle enam paista. Aga oma vaimusilmas nägin teda selgelt. Mulle tundus, et ta on kõige ilusam ja kõige põnevam mees, keda olin iial näinud. Vaatasin pikalt sinnapoole ja mõtlesin, mis mees see võib küll olla.
Ta kandis kulunud riideid, millest õhkus võõraste paikade hõngu. Tundus, et ta on tulnud pikalt teelt. Tal olid kirjamehe käed, mitte nagu töömehel, vaid nagu õppinud mehel, kes ei kasuta käsi tööriistade, vaid sule või poogna hoidmiseks. Tema pilk oli soe ja hääl pehme. Tahtsin veel kord seda häält kuulda ja seda pilku oma palgel tunda, kuid pidin seesuguseid mõtteid vaos hoidma. Keerasin ümber ja kõndisin koju, varjates oma erutust, nagu hea tava ette näeb. Astusin üle ukseläve säravvalgest päevast pimedasse tuppa ja silme ees hakkas virvendama. Otse minu kõrval nuttis ja palvetas keegi. Vanaisa oli laulmise lõpetanud.
Oleksin nagu unest ärganud, ainult et see uni oli kuidagi isemoodi selge. Sellist asja polnud minuga kunagi juhtunud – see oli justkui uni, aga ei olnud ka, see oli kellegi mälestus, mida ma nägin. Olin olnud kellegi teise nahas, teises ajas, teises paigas, tundnud teise inimese tundeid, nagu oleksid need minu omad. Kuulnud teise mõtteid nagu enda omi. Ja põlesin kärsitusest teada saada, mis edasi sai!
Vanaisa võttis mul käest ja me asusime kodu poole teele. Inimestest eemal küsis ta, mida ma nägin, ja ma olin kimbatuses, sest ei teadnud, kas peaksin rääkima tõtt või hoidma saladust. Rääkimine tundus järjest keerulisem ning ma ütlesin vanaisale, et ei näinud midagi. Ehkki mul oli raske oma erutust varjata ja häbi vanaisale valetada, ütlesin, et mul oli lihtsalt kurb kõikide nende pärast, kes nutsid, palusin Jumalat, et nad ei peaks rohkem kannatama. Nii nagu see minuga tavaliselt oli. Kahtlustasin, et vanaisa ei uskunud mind, aga ta ei kostnud midagi.
Järgmisele vanaisa laulmisele ei julgenud ma minna. Kartsin, et mul ei õnnestu enam kaua tõde varjata. Samas oli uudishimu teada saada, mis edasi juhtus, ja see oli tugevam kui hirm vanaisa noomituse ees. Ma ei kartnudki niivõrd tema pahameelt, kuid mul oli häbi, et olin tema järele luuranud ja nüüd ka selle pärast, et olin valetanud. Tundus, et ma poleks pidanud neist asjust üldse teadma.
Küsisin teiste poiste käest, kas nemad on ka midagi näinud, kui vanaisa laulu kuulavad. Aga poisid käisid harva vanaisa kuulamas. Sinna tulid tavaliselt ikka täiskasvanud inimesed, lapsed mängisid või magasid juba sel ajal. Ainult Aziz rääkis, et talle oli vanaisa laulu ajal meelde tulnud, kuidas ta öösel ema tagant suhkrut varastas. Ta oli selle emale üles tunnistanud, aga ema oli lahinal nutnud ja ei kuulnud või ei hoolinud varastatud suhkrust, oli hoopis Azizi kõvasti kallistanud ja nad olla seejärel koos nutnud. Peale seda otsustas Aziz, et ei tule enam laulmisele, sest suhkur on magus ja ema ei pahandanudki ning pisarad ei ole poiste jaoks.
Koju jõudes leidsin eest külalise. Arafat oli minu emapoolne onupoeg. Tal olid väga paksud juuksed kelmikate lokkidega, millega ta teiste hulgast silma torkas. Ta oli noor ja tugev mees, kes elas meist paari päeva teekonna kaugusel. Ja ta oli hobulausuja. Sellise ameti pidajaid pole tänapäeval lihtne leida. Hobuste asemel sõidetakse nüüd mootorratastega ja hobulausujate kunsti järele pole nõudlust. Aga kui ma laps olin, võis hobulausujaid leida igast suuremast külast.
Arafat oli meie kandis läbisõidul. Et temaga oli kaasas kolm hobust, küsis ta, ega ma ei taha hobulausujaks hakata – ta võib mind õpetada. Meie pisikeses külakeses oli vaid üks kronu, kes vankrit vedas. Ratsutamiseks hobuseid polnud, seega oli Arafati saabumine minu õnn. Ameti selgekssaamiseks, ütles ta, on vaja kutsumust ja palju harjutamist, aga vähemalt ratsutamise saab ta mulle selgeks õpetada ja võib anda juhiseid, kuidas hobusega teineteist mõista. See oli kõige põnevam pakkumine minu toona alles lühikese elu jooksul. Peaaegu niisama põnev kui elava surnud tüdruku müsteerium.
Meist said Arafatiga head sõbrad. Tema õpetas mulle hobuste ja ka teiste loomade hingeelu, mina näitasin talle ümbruskonda, kaunimaid paiku ja salateid. Pärast õppetunde istusime tihti kahekesi puudesalus päikesevarjus ja lihtsalt jutustasime, mida me elus näinud oleme, millest unistame, viskasime nalja ja jõime kanget teed. Meie sõprus kasvas kiiresti tugevaks ja usalduslikuks sidemeks. Lõpuks rääkisin Arafatile isegi sellest, et küngaste vahel koopasuu ees on maa sees surnud tüdruk, kes tegelikult elab. Olin täiesti kindel, et võin talle sellest rääkida ja tema minu saladust ei reeda. Arafat pani minu lugu imeks, aga oli