Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
Читать онлайн книгу.
polnud võimalik. Õhtust sõime kolmekesi koos. Ema päris, kust ta tuleb, kuhu läheb, mis tal külla asja on. Kõik see lendas mu kõrvust mööda, mina nautisin tema hääle kõla, tema lihtsat tarmukust, aupaklikku viisakust ja salajasi pilke. Ta sobitus väga loomulikult meie kotta ja ma võisin lugeda ema hoiakust poolehoiu märke. Kui ta lahkus, ütles ema vaid, et see on üks tark mees. Ja mina lisasin, et tal on ka õiglane süda, sest olin kuulnud, kuidas ta meestega väljakul aru pidades seisis hea selle eest, et kellelegi ülekohut ei tehtaks.
„Aeg näitab,” kostis ema.
„Ma usun temasse, ema,” ütlesin kindlalt.
Kellegi käed tõstsid mu maast üles. Vidukil silmadega nägin, et vanaisa viis mu süles oma voodisse magama, samal ajal kui Arafat valas välja aurava tee. Olin meeste kõrval magama jäänud ja vanaisa oli ilmselt laulnud ning oma lauluga mu tagasi tüdruku maailma paisanud.
Öösel nägin segaseid unenägusid. Nägin jälle tüdrukut, nägin teda koos selle võõra mehega. Nad jalutasid käsikäes ja õhus oli hõngu, et kõik on võimalik, ning pinget, mis tekib ihade tagasihoidmisest.
„Mida sa teed?” küsis tüdruk, kui noormees ta käe võttis. Ta teadis juba, et noormehel on kodukülas kihlatu.
„Ma ei suuda seda tegemata jätta,” vastas noormees ja tüdruk oli õnnelik, ehkki teadis, et see ei saa kesta. Nad kõndisid vaikuses, mis oli olukorra lootusetusest hoolimata, või siis just seetõttu, täis ülevat rahu. Aeg jäi seisma. Küsimusi enam polnud, polnud sõnu ega liigutusi. Tähed valvasid nende vaikiva kiindumuse üle kaduvas öös.
Nad jalutasid sillale, mida enam ei kasutatud. See oli aastaid tagasi tormi käes purunenud ja keegi polnud vaevunud parandama. Selle asemel ehitati eemale uus sild. Üksnes noored uljaspead käisid vanal sillal julgust proovile panemas. Tüdruk jalutas nii kaugele silla peale, kus lauad lõppesid ja järele jäid roostes talad, mis ulatusid teise kaldani välja. „Kas julged?” küsis tüdruk, kelles tärkas mängulust.
„See pole ohutu.”
„Kui oleks ohutu, poleks julgust tarvis!”
Ja ta astus kriuksuvale talale, millel oli näinud poisikesi turnimas. Kui nemad sellega hakkama said, miks siis mitte tema! Värisevate põlvede ja lapseliku rõõmuga astus ta samm sammu haaval mööda õõtsuvat telge edasi. Alla vaadates näis, et mitte jõgi ei voola, vaid sild liugleb vee kohal. See pani pea ringi käima. Enne kaldale jõudmist vedas erutus tüdrukut alt, jalg libastus ja ta kaotas jalge alt pinna. Vaid käte jõul sillajäänuste küljes rippudes püüdis ta end tagasi vinnata, ent talad olid libedad ja pihud higised ega pakkunud vajalikku tuge.
Kui tüdruk libastus, jooksis noormees talle järele. Ta haaras kukkuja käest, nende pilgud kohtusid ja maailm peatus. Mängulust võitis kukkumishirmu ja heliseva naeru saatel sikutas tüdruk noormehe sillalt alla. Nad leidsid end kohisevas vees üksteise embusest. Tüdruk teadis hästi seda jõge, teadis, kus oli turvaline sukelduda, kus paras ujuda, kus parim koht kaldale tulla. Ta oli oma poisiliku meelelahutuse pärast tihtipeale noomida saanud, sestap eelistas ta meelt lahutada just öösi, nii et nüüd võis ta ka pilkases pimeduses end jões turvaliselt tunda.
Külmas vetevoos suudles tüdruk noormeest huultele ja tundnud meest kirgliku suudlusega vastamas, puhkes uuesti naerma. Nüüd naeris ka noormees, ent eelistades tunda jalge all maapinda, ujus ta, tüdrukut kaasa tõmmates, jõuliste liigutustega kaldale. Veest väljas, istusid nad maha ning tüdruk pani pea noormehe sülle ja tõmbas end tema sooja ihu vastas kerra. Et tüdruk külma ei saaks, pani mees käed talle ümber ja silitas hellalt märgi juukseid. Polnud sõnu, mida kumbki tihanuks öelda. Olid vaid puudutused ja ohked.
Suudlus kohisevas jõevees, laguneva silla all tähtede palge ees jäi nende ainsaks.
Tüdruk teadis, et neile pole määratud koos olla, ent ta süda kuulus nüüd juba pöördumatult võõrale mehele. Loobunud uhkusest, mis oli teda siiani keerulistest olukordadest terve nahaga välja toonud, oli ta langenud tahtele allumatu väe võimusse ega hoolinud vastupanu osutamisest. Tulevikulootuse puudumine ei lugenud midagi. Luges ainult praegune hetk. Tüdruk palvetas, et öö ei lõpeks iial. Ta hingas seda hetke sügavalt endasse, et ükski aisting kaotsi ei läheks, et ta võiks nende kalliste tundide iga nüansi oma meeltega tagasi tuua, kui mees ta juurest juba lahkunud on, ja niiviisi kogetut uuesti läbi elada.
Hommik koitis halastamatu järjekindlusega ja sundis ööd sammhaaval taganema. Kui päikesekiired jõudsid varvasteni, oli aeg sealmaal, et tuli minna. Kummalgi oma teed. Sõnatult ja vastu tahtmist tõusid nad asemelt, vaatasid teineteisele silma ja pidasid viimase helitu kõneluse. Seejärel pööras noormees ringi ja hakkas astuma. Nõutult vaatas tüdruk mehele järele. Küll leppinult, ent lõpuni mõistmata, miks jumalad tahtsid, et nii oleks. Tüdruku süda sirutus armastatule järele, rindu jäi alles tühjus.
Tüdruk ei läinud koju, vaid oma üksinduse paika, kus ta käis Jumalaga rääkimas ja enesega aru pidamas. Ta seisis oma altari ette ja ütles, et on leidnud endale mehe, aga kui see mees pole temale määratud, jäägu ta üksi, sest teisi ta ei taha. Ta palvetas, et taevavõlvil oleks alati üks täht, mis valvaks tema väljavalitu sammude üle. Endale palus ta jõudu, et leida oma tee, kutsumus, mis täidaks ta päevad tähendusega, et tühjus hingest taganeks. Sest armsamata pakkus hingetühjusele seltsi vaid pimedus ja selliselt elada ei olnud mõtet. Tõusev päev ei toonud ta hingele valgust ega linnalaul lohutust ning igale järgnevale päevale keeras tüdruk aina otsustavamalt selja.
Järgmine kord, kui vanaisa oma laulu laulis, tabas mind seesama tühjusetunne, mis oli nii õõvastav, et puhkesin kibedalt nutma. Nutsin kogu valu endast välja, nagu oleks ma seda juba palju aastaid hinges kandnud. Ja hakkasin paluma sedasama, mida tüdruk oma vaikses paigas oli Jumalalt palunud – palvetasin, et ta leiaks oma tee, et tühjus taganeks ja ta päevad oleks tähendust täis.
Kui ma laululummast ärkasin, istus vanaisa minu kõrval ja hoidis mul ümbert kinni.
„Anna andeks, vanaisa!” hüüdsin läbi pisarate. „Anna andeks, et ma sulle kohe ei rääkinud. Ma tean, et see tüdruk seal küngaste vahel elab, sest ma luurasin sinu järele ja nägin, et sa laulsid talle ja ta ärkas üles. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ma nägin kõike. Sa laulsid ja korraga ma seisin sinuga koos tema ees ja vaatasin talle silma. Ja ma uppusin nendesse silmadesse ning ühtäkki olin ise tüdruk kõrbekülas. Võtsin vett ning üks mees vaatas mind. Siis nägin unes, mis edasi sai. Ma tundsin kõiki tema tundeid ja kuulsin kõiki mõtteid. Kas nii juhtub kõigiga, kes sind laulmas kuulevad?”
„Ei, Momo, kõigiga seda küll ei juhtu. Teise inimese sisse näha pole antud kõigile. Sinul, Momo, on eriline anne. Selline anne tuleb esile olukorras, kus selle järele on tõeline vajadus. Berenikel oli sind vaja. Sinu puhast südant ja võimet tunda, kuulda ja näha kõike, mis ta läbi elas just nii, nagu ta ise seda koges. Ma usun, et sa aitasid teda sellega väga palju.”
„Aga sina, kas sina ei oleks saanud teda aidata?”
„Mina tean, mis temaga juhtus, sündmusi, asjaolusid. Aga see on vaid üks kild tervikpildist ja mitte tingimata kõige olulisem. Teadmine ei tee purunenud südant terveks. Tal oli vaja jagada oma hingekimbatust ja sinna ma ei pääse. Mina ei tunne teiste inimeste tundeid, ma võin ainult peegeldada neid inimestele tagasi, aga mitte läbi elada. Ma näen, ma tean ja ma laulan, et nende meeled avaneksid, et tuleks valguse kätte, mis on varjul, et inimesed leiaksid lepitust, tähendust või lohutust. Nad leiavad selle kõik iseenda seest. Aga Berenikel oli rohkemat vaja, tal oli vaja südant, mis elaks läbi tema hingevalu, nagu sina seda tegid, sest ta ise ei suutnud enam oma hinge sisse vaadata. Seda tehes võtsid sa talt kaua piinanud valu ära, Momo.
Sina, mu poiss, sa suudad tunda teiste tundeid. Ja sul on puhas hing ning hea süda. Juba enne tundsid sa kõigi kurbusele kaasa, aga nüüd tead, et suudad minna teise inimese sisse ja näha maailma tema silmade kaudu. See tähendab, et sul on võime teisi mõista, kogedes seda, mida nemad on kogenud. See on harv anne. Vaata, et sa seda hästi kasutad.”
„Aga miks ta surnud on? Ja kuidas ta ikkagi elus on?” tahtsin ma korraga kõike teada ja kõigest aru saada. Ning vanaisa jutustas mulle Berenike loo.
„Ta