Vanaisa Omar ja Potike-Keeda. Ethel Kings
Читать онлайн книгу.
pidi ta kõike õppima, isegi uuesti käima. Ja lisaks sellele – lendama!
Heitsin vanaisa koopast toodud matile pikali ja vaatasin tähistaevast. Mul oli tunne, et taevas ja maa hoiavad mind, isegi kui vanaisa poleks mu kõrval, ei oleks ma üksi, sest kõik minu ümber elab ja hingab. Nelja ilmakaare tuuled on mu sõbrad. See kõik tegi mu äraütlemata õnnelikuks. Tundsin end mehistununa, valmis uuteks avastusteks ja iseseisvateks retkedeks. Teadsin, et ei oska oma annet veel kasutada ja selleks on vaja vanaisa õpetusi. Soovisin kõigest võimalikult kiiresti teada saada, kõike järgi proovida ning ellu rakendada. Juba homme lasen vanaisal õpetada, kuidas oma annet rakendada!
Aeg pidi olema juba väga hiline. Tavaliselt ma sellel ajal juba magasin. Aga tol õhtul tundus olevat võimatu uinuda. Mõtlesin asjadele, mis tahtsid mõeldud saada. Mõtlesin, kui kummaline, et ema ja isa on nii kaua elanud ja ikka veel ei tea midagi maailma imelistest asjadest ega vanaisa väest. Vanaisa ju ometi teab kõike, miks ta neile pole siis sellest rääkinud? Mõtlesin, et küll mul on vanaisaga vedanud ja kuidas tahaks külapoistele kõigest rääkida, aga ei räägi, sest see oleks edvistamine ja ei teeks mulle au. Las arvavad, et olen samasugune tavaline poiss nagu nemad. Kui keegi neist hätta satub, alles siis näitan oma võimeid ja päästan ta hädast välja, küll nad siis imestavad ja austavad. Kujutasin end lohe mõtetesse pugemas ja teda võitluseta alistamas, puhtalt kavaluse abil, kujutasin end hiilgava kangelasena, kellest kõik räägivad, kelle nimi avab väravad ja võidab südamed. Teadsin küll, et lohesid enam maa peal ei ela, ent igal ajal on oma koletised, keda alistada, ja neid võib ju lohedeks kutsuda. Nii uinusingi mõttelises võitluses tiivulise koletisega, magus naeratus näol, kõige õnnelikum poiss maa peal. Ainult lapsed oskavad nii õnnelikud olla!
Kui ärkasin, polnud mu kõrval ei vanaisa ega Bereniket. Kustunud tuleasemel seisis kannuke teed, mis oli alles kuum. Sirutasin ennast, haigutasin, lasin päiksel näole paista. Tühjendasin põit eemal põõsaste vahel. Kui tagasi tulin, et endale teed valada, oli ka vanaisa tagasi. Koos Arafatiga ja Arafat oli koos hobusega. Arafati nägemine ajas mind natuke segadusse, aga ma ei näidanud seda välja. Arvasin, et see on ainult meie kolme saladus ja Arafat minu teada meie hulka ei kuulunud. Pidin endale oma peas selgeks tegema, et see pole meie, vaid Berenike saladus. Kõike, mida me ette võtame, peame tegema Berenike huvides. Kui Arafat saab abiks olla, on kõige parem, et ta siin on. Vanaisa valas kõigile teed nagu eelmisel õhtul, ainult Berenike asemel oli Arafat.
Arafat arutas vanaisaga, kas ta saab kauemaks meile külla jääda. Ta lubas jääda nii kauaks, kuni saab pererahvale kasulik olla. Mul oli hea meel, sest ratsutama õppimine oli mulle väga oluline, ent praegu tahtsin veel rohkem õppida inimeste mõtteid lugema ja tundeid kogema. Lootsin väga, et vanaisal on aega minuga tegelda. Kuigi Arafat on vahva kaaslane ja ilmselt parim ratsutamisõpetaja, keda soovida võib, tahtsin olla vanaisaga kahekesi, et juhtunut arutada. Tahtsin esitada küsimusi ja saada vastuseid nii kiiresti kui võimalik. Aga näis, et ta oli nimme Arafati meie seltsi kutsunud. Ehk oli see kannatlikkuse õppetund. Otsustasin vanaisale näidata, et olen päriselt suureks saanud ja suudan olla kannatlik nagu suurele poisile kohane. Säilitasin väliselt täieliku rahu, ehkki mu sees pulbitses.
Vähemalt koju jalutasime vanaisaga kahekesi. Arafat hüppas hobuse selga ja ratsutas kiiruga minema. Ka vanaisal tundus kiire olevat. Ta jalutas tavatult rutakal sammul küla poole ja mulle tundus, et on vale aeg küsida, nii vaikisin edasi. Mõtlesin, küll on raske olla täiskasvanu, sest laps oleks kindlasti kõik, mis tal südamel, sealsamas vanaisa ette paisanud, aga mul ei kõlba enam nii teha. Keelasin ennast ise ja kannatasin ise, aga kannatasin ära. Tol hetkel olin kindel, et nii on õige.
Kui möödusime väljakust, kus teised poisid mängisid, tundus korraga, et nad elavad teises maailmas. Nad olid sealsamas, ma oleks võinud neid hüüda ja nad oleks mind mängu kutsunud, aga mulle näis, nagu ei saaks ma neile enam ligi, nagu oleks meie vahel mäed ja kuristikud, linnamüürid ning kõrb, mille lõppu ei näe. Ootamatult tabas mind üksindustunne. Kuid meenutasin endale, et mul on vanaisa, küla kõige vägevam mees, kes õpetas mulle suuri asju, millest teistel poistel pole aimugi, ja ma ei vahetaks nendega kohta mingi hinna eest. Arafat õpetas mind ratsutama ning juba seegi tegi poisid kadedaks. See teadmine peletas üksinduse. Lubasin endale hetke mõõdukat upsakust. Olin ju nüüd ometi suur poiss, väheke upsakust käis asja juurde.
Poe juures käsutas vanaisa mu koju. Siis ei pidanud ma enam vastu ja paiskasin tema ette küsimuse, üheainsa, mis tundus olevat õige esitada kohe praegu. „Mis Berenikest sai?”
„Ära sina, Momo, muretse. Ta läks turvalisse paika kosuma, et oma teele asuda.”
Ilmselt arvas vanaisa, et on parem, kui ma rohkem ei tea. Olin segaduses, kas solvuda, et ta mind pärast eilset ikka veel lapsena kohtles, või nõustuda, et on asju, millest ma veel aru ei saa ja pean lihtsalt usaldama vanaisa valikuid. Ma ei küsinud, miks ta mulle täpsemalt ei räägi, sest läinud ta oligi. Jäin parema valiku puudumisel teise variandi juurde. Koduteel juurdlesin juba järgmise küsimuse üle, kas Arafat teadis ka midagi või suisa kõike Berenike loost.
Kui Arafat mind ratsutama viis, küsisin kohe: „Kuidas sa sattusid tol hommikul vanaisaga koobaste juurde?”
„Seda, mis koobaste juures juhtus, tead sa palju paremini kui mina. Mina olen vaid abiks sellega, mida ma oskan.”
Järeldanud sellest, et ta teadis mõndagi, jätkasin nagu muuseas:
„Kuhu Berenike jäi?”
„Seda pead sa vanaisa enda käest küsima, Momo.”
Arvasin, et olen päris nutikalt oma uudishimu rahuldanud. Natuke häiris, et ta teadis midagi, mida mina ei teadnud. Ent mina olin olnud loo kõige põnevama osa tunnistaja ja sellele kaasaaitaja, seega polnud kadeduseks põhjust. Minu ees seisis uus küsimus: kas mul on vaja teada Berenike asukohta? Vanaisa polnud seda tarvilikuks pidanud. Ja mis ma õieti selle teadmisega teeksin? Läheks piiluks, kuidas ta kosub? Kauaks Berenike ikka sinna jääb, temagi ju tahtis teele minna. Miks ma pidin üldse luurama ja salakuulama? Jõudsin järeldusele, et võin ju öelda vanaisale otse, et tahan Bereniket näha.
Kaalusin veel, kas tahan ainult oma uudishimu rahuldada või hoolin päriselt Berenike käekäigust. Leidsin, et minu hoolimine on siiras, oli ta ju esimene inimene, keda aidata sain. Tema oli omakorda minu aitaja, sest ta äratas mu ande üles ja ma olin talle selle eest niisamuti tänulik nagu vanaisale. Mul oli kahju, et ma seda piipu suitsetades polnud öelnud. Tema oli olnud see, kellest algas minu täiskasvanuks saamine. Tundsin, et meie vahel on eriline side. Mul ei lähe iial meelest, kuidas ma esimest korda neisse silmadesse uppusin. Sellele mõeldes tulid tagasi kõik tunded, mida ma Berenike mälestustes olles kogesin. Tundsin, et oleme igaveseks seotud, ta oleks justkui saanud rakuks minu kehas ja mina tema kehas ning kuna me teineteist vajame, olemegi teineteisele olemas. Jah! Tahtsin Bereniket näha, et talle seda kõike öelda ja temaga hüvasti jätta, enne kui ta teele asub.
Mõtlesin kõiki neid mõtteid, kui ratsutasin Arafati märal. Galopeerisime läbi padriku ja see oli võimas tunne. Tundsin hobuse keha sitkust oma jalgade vahel, nägin tema lakka sammude rütmis tõusmas ja langemas, kapju maad mõõtmas. Tundsin, et olin hobusega üks ja hobune oli maa ja tuultega üks ning selles üksolemises oli ennetundmatu õndsus.
Ühtäkki oli tee peal aed ees ja ma ehmusin. Me polnud hüppamist veel harjutanud. Sekund hiljem vastas hobune minu ehmatusele ja pidurdas takistuse ees, nii et kukkusin üle hobuse pea puujuurte ja pehkinud taimestiku sisse. Samal ajal nägin, ilmselt kuklasilmadega, kuidas Arafat lendas selsamal hetkel oma täkuga üle takistuse. Teisel pool aeda keeras Arafat hobuse ringi, maa tolmas kapjade all, hüppas looma seljast maha, kargas üle aia sellise kergusega, nagu oleks tal vedrud jalge all, ja ruttas minu juurde.
„Jäid sa terveks?”
Kukkumine lõi hinge kinni, käed ja jalad said puujuurtest kriimustada, selg oli põrutuse saanud. Aga kõige suurem oli ehmatus. Hingamine taastus ja kriimud unusid kiirelt. Mära, kelle nimi oli Beliara – seda pole ma vist veel maininud –, näkitses kuivanud rohtu täiuslikus rahus päikese ja varju piiril. Naeratasin Arafatile ja see hajutas murekortsu tema laubal.
„Ma ehmusin.”
„Hobune tunneb selle ära.