Kaldaliiva. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
>
1
Alati, kui mulle meenub Kooreküla, näen ma silme ees pikka-pikka munakividega sillutatud sirget teed. Esimest korda mööda seda sõites tundus mulle, et see kahelt poolt inimesekasvu kadakatega palistatud tee viib maailma äärele, sest kuskil kaugel eespool oli näha vaid päikesevalguses helendavat meretriipu, seal pidi olema lõpp. Kadakad ei lasknud autos kõrvale vaadata ja näis, et sellel pikalt merre ulatuval poolsaarel peale kadakate muud ei olegi. Ometi oli meid just sellele teele juhatatud, et pääseda Koorekülla, kus olevat müüa väike ja vana mereäärne kalurimaja.
Mere äärde endale suvekodu leida, võimalikult üksikus kohas, see oli juba ammu minu salajane unistus olnud. Nii salajane, et ma ei söandanud sellest pikka aega isegi oma naisele rääkida. Teadsin, et Asta huvi mere vastu piirdub vaid madalas rannavees suplemisega ja sedagi ainult eriti palavatel suvepäevadel, aga minule on meri tähendanud alati palju rohkemat. Meri on minu jaoks olnud avaruse ja piiramatuse, võiks öelda veel enamgi – vabaduse sümbol. Tollane sõit Koorekülla toimus aastal 1978, ja merel oli siis iga eestlase jaoks veelgi olulisem tähendus, sest seal teisel pool, silmaga haaramatu veevälja taga oli vaba maailm. Maailm, kus pidi valitsema tõeline vabadus – midagi sellist, mida ma tollal ei suutnudki ette kujutada. Veel utoopilisemana tundus tollal soov sellisest vabadusest osa saada; minu unistuste piiriks oli võimalus leida ümbritsevas hallis argipäevas oma väike maailm, milles viibimine vähemalt ajutiselt suudaks luua ihaldatud vabaduse illusiooni.
Just sellist kohta me Astaga tol päikeselisel maikuupäeval Eesti läänerannikult otsisimegi. Olin oma südamesopis ammu pakitsenud unistuse Astale tasapisi, lausa terahaaval avaldanud, ja imelikul kombel ei kohanudki seekord tema poolt järeleandmatut vastuseisu. Oleks muidugi palju öelda, et mu naine plaanist kuskile mere äärde majake osta oleks õhinal kinni haaranud; see oleks temale täiesti ebaomane olnud. Koos elatud kahekümne kuue aasta jooksul olime teineteist üdini tundma õppinud, veendunud, et me oleme kuratlikult erinevad inimesed, seetõttu mitu korda abielulahutuse äärel olnud ning taas leppinud ainult seetõttu, et meil oli kooliealine tütar, kes veel vanemate tuge vajas. Olin ammu kogenud, et minu poolt ette pandud eluplaanidesse suhtub Asta skeptiliselt ja pahatihti hoopis tõrjuvalt; sellepärast tundus lootustandvana, et ta seekord nõustus pikemalt mõtlemata taolisele luurekäigule kaasa sõitma. Autosõit oli üks väheseid tegevusi, mis meid ühendas ja millesse me ühtemoodi pooldavalt suhtusime. See mitmesaja kilomeetri pikkuseks kujunev retk tõotas meile mõlemale kui mitte muud, siis ilusat kevadmatka. Logistasime mööda kõrvalisi rannaäärseid teid, igasse teeäärsesse poodi tegin asja ja küsitlesin müüjaid, pidades sellist teadete hankimise viisi maal kõige tõhusamaks. Paraku pidin ikka ja jälle pettuma – teised linnainimesed olid meist ammu ette jõudnud. Näis, et meie jaoks ei ole Eestimaa randades enam ühtegi müüdavat tarekest, ja see, mis vähemalt minu jaoks oli meie sõidu põhieesmärk olnud, ähvardas lõplikult nurjuda. Aga siis, kui olime mööda kõverikke rannateid sõitnud juba ligi paarsada kilomeetrit, leidsime vanapapi, kes kuskil poeukse juures pudelist õlut rüüpas ja minu küsimise peale kukalt sügama jäi. Juba see oli hea märk, paljud küsitletud olid järele mõtlemata pead raputanud.
„Eks sõitke Koorekülla, seal pidi Taku Mihkli maja müügis olema,” arvas mees ja juhatas meile teeotsa kätte.
Ma poleks varem uskunud, et tolles mahajäetud Eestimaa nurgas leidub selline noolsirge ja munakivisillutisega tee. Alles hiljem sain teada, et see oli rajatud Esimese maailmasõja aegu koos mereäärse rannakaitsepatareiga; kunagisest suurtükipatareist olid järel vaid puudesse kasvanud mullavallid, kuid tollal rajatud sirge tee jäigi külaelanikke teenima. Aastate jooksul küll mõnevõrra vajunud ja kühmuliseks muutunud, oli Kooreküla teel vaieldamatult üks hea omadus – see ei muutunud kunagi poriseks ja oli igal aastaajal sõidetav.
Minu päevinäinud autole selline tee küll ei meeldinud. Munakivisillutis pani sõiduriista vappuma ja vibreerima, lohukohtades hakkas auto veidralt noogutama ning ma pidin veelgi kiirust vähendama. Asta heitis mulle mureliku kõrvalpilgu, aga ei ütelnud midagi, kuigi olin talle oma mõttes juba sõnad suhu pannud: see tee lammutab meie auto ära! Ometi jättis naine selle ütlemata, ka teda oli nähtavasti haaranud omapärasest ümbrusest tekkinud seletamatu lummus. Maastik oli siin kirjeldamatult vaene, aga siiski köitev, sest see oli kujundatud õige nappide vahenditega nagu mõni moodne teatrilavastus – ees üleval pimestav kevadpäike, allpool hõbedaselt kiiskav meretriip ja külgedel igiroheliste seintena kadakad. Ning kõige all sinakashallid munakivid, auto jaoks tõeline Kolgata tee.
Kui paar kilomeetrit oli sõidetud, hakkasid teeäärsed kadakapuhmad hõrenema ja lubasid ümbrust silmitseda. Tee kulges mööda mereäärset madalat seljandikku ja nüüd ilmus eespool vaatevälja ka teest kõrvale jääv, kollases õitevahus põlisvahtratesse peituv majade kogum – ilmselt oligi see Kooreküla. Sealt edasi oli näha vaid lagedust ja juba laiaks paisunud hõbevalget veevälja.
Taku Mihkli majake ei olnud kogu küla täitvate põliste vahtrapuude alla mahtunud, vaid seisis eraldi, külla viivast haruteest paarsada meetrit edasi, otse kivitee ääres. Näis, nagu oleks küla selle rookatusega madala elumaja ja selle juurde kuuluvad väikesed kõrvalhooned ära põlanud ja välja tõrjunud; nii losutas Taku Mihkli valdus seal üksiku ja lagunevana. Juba kolm aastat elaniketa, seletati meile külas. Taku Mihkel ehitas endale alevikuserva uue maja.
Kogu valdus koosnes kolmest hoonest. Keskne oli elumaja, väheldane ja madal piklik tare, mille teises otsas asus ilmselt laut. Kogu see ehitis sarnanes roohunnikuga, sest selle kohaliku materjaliga olid kaetud nii katus kui seinad. Ainult paar tee poole vaatavat aknasilma reetsid, et selles lasumis olid elanud inimesed.
„Õudne…” väristas Asta õlgu, ja esmapilgu mõjul pidin andma talle õiguse. Maja nägi tõesti välja üpris eemaletõukav, see oleks sobinud rohkem vabaõhumuuseumisse näitena sellest, kuidas rannakülas elati paar sajandit tagasi. Kui me taolist maja oleksime kohanud oma tänase teekonna hakul, poleks ma sellele isegi tähelepanu pööranud; nüüd teadsin, et see on meile kui mitte just viimane, siis üks viimaseid võimalusi mereäärne suvekodu leida.
„Oota, vaatame ikka hoolega.” Selle ütlemisega püüdsin turgutada mitte niipalju Asta kui minu enda nulli kippuvat entusiasmi. Üks asi on kujutleda end kuskil kaunis rannakülas vana majakest taastamas, hoopis teine asi aga, kui selline räämas ja arhailisena tunduv majake reaalselt silme ees seisab – peale kõige muu veel katus lehmaseljana nõgusaks vajunud ja korstnapeast mõned kivid alla pudenenud. Katsusime aknast sisse kiigata ja seal tundus olevat pilt mõnevõrra parem, isegi tapeet oli seinas ja põrand värvitud. Aga Asta jäi endiselt skeptiliseks.
„Kas sa arvad tõesti, et sellest saaks asja? Mina küll ei usu!”
„Teha saab igast asjast midagi! Maja ehitatakse isegi päris tühja koha peale,” püüdsin meeleolu tõsta. „Ja näe – see siin on ju mõneti päris korras! Kõva vundament all ja palkseinad…”
Koorimata ritvade abil seintele naelutatud rookiht varjas tõepoolest palkseina. Kui roogude alla piilusin, paljastusid seal ajahamba poolt halliks pleegitatud, kuid kõlisevalt kõvad tahutud palgid. Ka kõige alumine, vundamendile toetuv, mis tavaliselt kõigepealt pehastuma hakkab, tundus korras olevat.
„Asi pole sugugi lootusetu! Selle rookihi kisume maha, laudvooder asemele. Ja värvime rootsi värviga punaseks.” Tõepoolest, niiviisi mõeldes hakkas mu tuju tõusma.
„Sina juba kisud ja värvid! Ise ei teagi veel, mis see maja maksab, kas meil üldse nii palju raha ongi!” püüdis Asta mind jälle maa peale tagasi tuua. Aga see oli öeldud tigeduseta, rohkem järelemõtlemisele kutsuvalt, ja oli isegi üllatav. Olin kartnud, et ta selja pöörab ja autosse kõnnib, sellega igasugust kaalutlemist tarbetuks tunnistades, ja siis oleks teda juba raske kui mitte võimatu ümber veenda. Järelikult oli siin midagi niisugust, mis ka tema järele mõtlema pani.
Väike ehitus teisel pool õue pidi kahtlemata olema saun. Samuti palkseinad, aga katus kaetud laudadega, millel tolknes veel üksikuid tõrvapapiriismeid. Ilmselt olid merelt puhuvad tormituuled kunagisest kattest jagu saanud ja nüüd kõmmeldusid hallikstõmbunud lauad kevadpäikeses. Kolmas ehitis oli väike laudadest kuur, mille algset otstarvet ma ei osanud määrata ja ega see mind sel hetkel eriti ei huvitanudki.
Mihkel Takk pidi elama alevikus.
„Sõidame, otsime ta üles!” ütlesin, ja Asta kehitas õlgu. Ka see oli hea märk, vähemalt ei olnud tegemist keeldumisega.
„Ma