Tänuavaldus

      Minu tänusõnad on ära teeninud James Nicoll, Robert „Nojay” Sneddon, Cory Doctorow, Andrew Wilson, Caitlin Blasdell, Tom Doherty ning mu toimetajad David Hartwell ja Moshe Feder.

      1

      Hõivatud

      Küünelakk, mõtles Helgena tuntud naine eestoas peatudes, mõjus alati ühtviisi: tuletas talle meelde ema ja pani ta end tundma mässumeelse väikese tüdrukuna. Ta uuris vasaku käe küüsi, pöörates neid selja tagant suurest aknast langevate kaldus päikesekiirte valguses ning otsis neilt pisimatki ebatäiuslikkust. Ei leidnud. Teenijannal endal, kes ta küüsi lakkis, olid kehvad küüned, raskest tööst lõhenenud ja haprad, tema küüned olid aga vastupidi pärlmutrina läikivad ning umbes veerand tolli pikemad, kui ta oleks eelistanud. Üldse näis viimasel ajal olevat palju asju, mis panid ta end ebamugavalt tundma. Ta ohkas vaikselt ja vaatas ukse poole.

      Just siis uks avaneski. Oli see juhus või jälgis teda keegi? Livreedes teenrid langetasid pea ja üks neist lausus: „Emand, hertsoginna palub läbi astuda. Ta ootab elutoas.”

      Helge kiirustas neist mööda, tunnistades nende kohalolekut põgusa peanoogutusega – seda oli enam, kui suurem osa tema seisusest inimesi oleks vaevunud tegema – ning peatus koridoris korraks, et vaadata, kas saatjaskond (õuedaam, ülemteener, kaks karmi ja tundetu näoga ihukaitsjat) järgneb.

      „Oodake koridoris,” ütles ta ihukaitsjatele. „Sina võid kaasa tulla, aga oota toa kaugemas otsas,” ütles ta oma süütuilmelisele saatjannale. Emand Kara noogutas vaguralt. Temalt nõudis vaeva õppimine, et Helget iseloomustas tavatu vastumeelsus tema vestluste pealtkuulamise suhtes; paari nädala eest oli leidnud aset üks õnnetu juhtum ja õuedaami eneseväärikus polnud veel päriselt taastunud.

      Koridor oli umbes kuuskümmend jalga pikk ja piisavalt lai ka kuningliku saatjaskonna jaoks. Imporditud tammest paneelidega kaetud seinad olid liigendatud aknaniššide ning õlimaalide ja moodsamate dagerrotüüpiatega, mis kujutasid õilsaid esivanemaid ning sugupuud risustavaid kaabakaid ja luukeresid. Iga ukse kõrval ootasid livreedes teenrid. Helge sammus mööda marmorplaate, selg sirge ja õlad tõrjuvalt püsti. Koridori otsas seisis läikivat soomussärki ja oma elukutse juurde käivaid karmiinpunaseid pükse kandev tallmeister, kes kummardas ja tõmbas siis kahe poolega ukse kõrval rippuvast tuttidega kaunistatud kellanöörist.

      „Krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth!”

      Uksed avanesid, juhatades krahvinna Helge sisse ning jättes teenijad ja ihukaitsjad lävele ootama.

      Elutuba oli ehitatud klassikalisi proportsioone arvestades – aga ehitatud igatpidi suurelt. Lõunapoolset seina valitsesid neli kaheteistkümne jala kõrgust akent, millest paistis paleed ümbritsev korrastatud rohelus. Lae lilleliste kipskaunistuste valmistamiseks oli meistril ja tema sellil kulunud ilmselt aasta. Ruumi mõõtmed olid sellised, et mööbel näis tillukesena – nii pehme sohva, millel hertsoginna poollamaskledes istus, kui ka peenikeste jalgadega rokokootool selle kõrval tundusid hiiglaselapse mahaunustatud mänguasjadena. Hertsoginna ise näis uskumatult haprana: hallid juuksed olid kunstipärastesse patsidesse punutud, näole oli puudriga antud portselannuku värvitoon, ta keha oli peidetud pidulikku, mustast pitsist ja veinpunasest sametist kleiti. Ent ta silmad olid elavad ja valvsad – ning taibukad.

      Helge peatus hertsoginna ees. Pingutusest kergelt nägu krimpsutades tegi ta kniksu. „Teie hiilgus, mul olen… on hea meel teid näha,” ütles ta katkendlikus hochsprache’s. „Ma… ma… oh, neetud.” Viimane sõna tuli juba emakeeles. Ta ajas põlved sirgu ja ohkas. „Noh? Kuidas mul õnnestub?”

      „Hmm.” Hertsoginna uuris teda üksikasjaliselt pealaest jalatallani ja noogutas siis põgusalt. „Juba paremini. Piisavalt hästi, et tänase õhtuga hakkama saada. Istu.” Ta osutas toolile enda kõrval.

      Miriam istus. „Nii kaua, kui keegi mind tantsima ei kutsu,” ütles ta murelikult. „Näib, et mul on kaks vasakut jalga.” Ta näppis oma kleidiesist. „Nii kaua, kui mõni purjus sootagune isand mind nurka ei aja, arvates, et kuna ma tema keelt sujuvalt ei valda, olen ma nõrgamõistuslik. Nii kaua, kui ma kogemata mõnd kauget sugulast garderoobi kübaravalvuriga segi ei aja ning ei taasärata sellega kahesaja-aastast verivaenu. Ja nii kaua, kui…”

      „Mu armas,” ütles hertsoginna vaikselt, „jää palun vait.”

      Krahvinna, kes oli üles kasvanud kui Miriam, kuid keda kõik teda siin ümbritsevad inimesed olid harjunud Helgeks kutsuma, peatus poolelt lauselt. „Jah, ema,” ütles ta kuulekalt. Pani käed süles kokku ja hingas välja. Kergitas siis ühte kulmu.

      Hertsoginna vaatas teda veel peaaegu minuti ja noogutas siis lühidalt.

      „Käib küll,” ütles ta. „Koos ehetega muidugi. Ja uhke kleidiga. Nii kaua, kui sa oma keelele vaba voli ei anna.” Ta põsk tuksatas. „Nii kaua, kui sul on meeles olla Helge, mitte Miriam.”

      „Mul on kogu aeg tunne, nagu ma näitleksin!” protesteeris Miriam.

      „Muidugi on sul selline tunne.” Hertsoginna naeratas nüüd viimaks. „Isehakanu sündroom käib siinse elu juurde.” Naeratus hääbus. „Ja kokkuvõttes ei teinud ma sulle teenet, kui ma kõike seda siin sinu eest varjasin.” Ta viipas toale osutades käega. „Mida vanem sa oled, seda raskem on kohaneda.”

      „Oh, ma ei tea.” Miriam kortsutas korraks kulmu. „Maskeeringuga ning uue nime ja taustaga saan ma hakkama, ma võin isegi püüda uut keelt õppida – mind häirib ainult tunne, et nii nüüd jääbki. Mina kasvasin ainsa lapsena, aga Helgel on kõik need… sugulased… kellega ma kasvades ei kohtunud ning kes on päriselt olemas. Sellega on raske harjuda. Ning et sina oled siin ja osa sellest!” Ta laup läks jälle kipra. „Ja nüüd veel see õhtusöök. Kui ma usuksin, et saaksin seda vältida, lebaksin terve pärastlõuna kõhukrampe teeseldes oma toas.”

      „See oleks Halb Mõte.” Miriam märkas, et hertsoginnal oli ikka veel komme kõnelda suurtähtedega, kui otsesõnaline pilge ei sobinud.

      „Jah, ma tean. Lihtsalt ma… on nii palju tähtsamaid asju, mida ma peaksin kuningliku aiapeo külastamise asemel tegema. See on tõsiselt tüütu.”

      „Sellise suhtumisega jõuad sa veel kaugele.” Ema vaikis hetkeks. „Lausa tapalavale välja, kui sa vähemalt avalikes kohtades oma keelt vaos ei hoia. Kas ma pean sulle seletama, kui tundlik on su positsioon igasuguste seltskondlike nüansside suhtes? See pole Ameerika…”

      „Jah, tõesti, sellest on kahju.” Miriam kehitas kergelt õlgu.

      „Noh, me peame arvestama sellega, kuidas asjad on,” ütles hertsoginna teravalt, ent taltus siis pisut. „Vabanda mind, armas, ma ei tahtnud teravalt öelda. Ma olen lihtsalt sinu pärast mures. Mida kiiremini sa õpid enda eest hoolt kandma, seejuures kedagi kogemata surmani solvamata, seda õnnelikum ma olen.”

      „Hmm.” Miriam mõtles selle peale veidi aega. Ema on stressis, otsustas ta. On see kõik või peitub selle taga veel midagi? „Noh, ma püüan. Aga ma tulin siia, et näha, kuidas sul läheb, mitte sinu õla najale nutma. Nii et kuidas sul on?”

      „Noh, kui sa just küsid…” Ema naeratas ja viipas kergelt sohva taga seisva laua suunas. Miriam vaatas sinnapoole: kaks vägagi funktsionaalset alumiiniumkarku emailkaunistusega alusel tabletikarbi kõrval. „Arst ütleb, et ma peaksin prednisolooni kogust järgmisel nädalal veelgi vähendama. Copaxone näib tublisti aitavat ja piisab ühest süstist päevas. Kuni keegi kogemata ei unusta mulle järgmise nädala portsu tuua, on minuga kõik korras.”

      „Aga keegi ei jäta ju ometi…” Kogu Miriami keha värises vihast.

      „Tõsi või?” Hertsoginna vaatas tütrele otsa, kuid ta ilmest ei saanud midagi välja lugeda. „Näib, et sa oled unustanud, mis koht see on. Ravimid ei maksa lihtsalt dollareid ja sente, vaid keegi peab need ka teisest maailmast kohale tooma. Kulleri aeg on hindamatu. Keegi ei esita mulle arvet, kus kõik oleks rida realt kokku löödud, aga kui ma tahan midagi saada, pean ma maksma. Ja kõige tähtsam ärireegel on siin: väljapressijaid ei tohi vihastada.”

      Miriami tõrksast noogutusest näis hertsoginnale piisavat, sest ta noogutas ja jätkas: „Pea meeles, daam ei solva kedagi tahtmatult – eriti