Seal on isa, mõtlesin ma. Keset lõputut pilve.

      Istub ja rappub vanaisa Fergusoni-kosu peal, rihm kinnitatud, hallinev. Koju tulles lõhnab mulla järele – sest tal ei ole valikut. Sest see siin on koht, mis on meie oma, see väike maatükk, haritud tündrimaa. Niidujärv, mis ära kuivendati ja millest sai põllu- ja karjamaa. Kaarnasoo, mis tossab kui tuhk ja tael niipea, kui tuleb põud. Turbasoo, mis võib äkitselt süttida ja siis muudkui õhkub ja lõõtsub kusagil sügavuses, põleb ilma leegita, nähtamatult, hävitades kõik enda all, kuni kaevatakse kraavid, mis tule tee ära lõikavad.

      See on meie maatükk. Teist meil ei ole.

      Maatükk, mida näevad päike ja kaarnad.

      Maatükk taeva all, millele reaktiivlennukid riste joonistavad.

      Traktor vaevalt paistis, oli näha ainult tõusvat tolmupilve, kui isa seal oma põllurulliga edasi-tagasi sõitis. Võtsin välja linnubinokli ja istusin vähemalt kümme minutit, isa silmist laskmata. Ei tea, mida ta seal all mõtles, mis tema raskes peas küll liikus. Miks ta muudkui limpsis huuli? Laskis edasi-tagasi selle põrguliku turbasuitsu sees – ikka ring ringi järel üle värskelt külvatud põldude, siia ja sinna kraavikallaste vahel, idast läände ja jälle tagasi.

      Tolm tihenes paksuks tuhkpruuniks uduks, kui kiikriga hästi lähedalt vaadata. Isa ise vilksatas ainult kui udune vari kaitserauakaare kohal: nokkmüts peas, piip habemes, käed roolirattal, selg kühmus.

      Seal ta istub, mõtlesin. Keset pilve, tõmbab kopsud peeneks jahvatatud taimeosakesi täis. Tuleb siis koju ja köhib ja näeb välja nagu mõni nõukogude kaevur – need maa-alused poolinimesed, kes äsja ilmavalguse kätte tagasi olid toodud. Neid näidati teles: kiivrid peas, helendavad silmavalged süsimustas näos. Isagi on sundseisus. Valikut ei ole. Ei pääse siit iial. Muud ei oska.

      Ma juhtisin binokli aeglaselt panoraamvaatele, üle soo tuhandete kuivendatud tündrimaade, üle jalgpalliväljaku lõunas, mööda lepasalust ja hallikatest heinaküünidest teisel pool Kanalit, siis kirikutorni valge noole juurde, kuhu päike jaanipäeval loojub –

      Ei, mitte keegi teine ei olnud enam väljas. Kõik olid töödega valmis. Ainult isa – ja pilv, mille keskel ta istus.

      Põllud, mis ootasid.

      Istun kiviaial ja püüan eristada linnuhääli. Ootan, et meltsas näitab ennast oma mustas augus, pistab välja oma täägikujulise noka ja ütleb vähemalt tere.

      Ei mingit elumärki. Väljasurnud nagu kirikus esimesel mail. Meltsas on kindlasti kusagile mujale uue pesaaugu uuristanud, minu juurest minema kolinud ja munenud säravvalged munad hoopis kuivanud männi sisse. Kaks tundi olin istunud ja meeleheitlikult lootnud, et lind on siiski kas ühes või teises puus, suutmata valida. Ma ei osanud midagi arvata. Ja kodus peetakse nüüd kindlasti juba lõunat.

      Mis ma teen, arutlesin asjatult. Kas näitan, et mina olen mina, või siis neelan uhkuse alla ja alistun?

      Näpistasin Välguhaavalt ühe lehekese ja istusin edasi, leht oma naeruväärses tütarlapsekäes. Võrdlesin lehepooli teineteisega, uurisin pikka lamedat lehevart, lehesoonte lõpmata peent hargnemist, lehepinna ebakorrapärasust, mis meenutas kaugetes maades tehtud aerofotot riisipõldudest. Värske leht isehelendavate roheliste närviroodudega, õhukesed ja haprad kui kapillaarid silmalaul. Kollane väärmoodustis lehevarre juures, ümarjad sakid ja lamedad sopid, mis jooksid piki kogu leheserva.

      Kummardusin ja nuusutasin lehte, panin selle keelele ja tõmbasin suhu nagu armulaualeiva.

      Haab ja mina, mõtlesin. Meie, kes me väriseme vähimagi asja pärast.

      Homo tremula. See olengi mina.

      Ma võpatasin.

      Traktor on teel siiapoole – ilma põllurullita! Nüüd on aeg, lõunagong on löönud. Varsti istub pere vaikides köögilaua taha ja tänab Jumalat söögi eest.

      Rasked silmad vahivad mulle otsa.

      Nagu imurid.

      Sa pead olema siin, oli käsk. Sind ei oma keegi, ka mitte see, kes on su sigitanud. Täna on täna. Sa võid teha, nagu tahad.

      Minna, näha, tunda, kuulata –

      Selleks sa oledki loodud.

      Hoidsin haavalehte vastu päikest, tõmbasin aeglaselt silmale lähemale, sentimeeterhaaval, ja närvirood muutusid jõgedeks, mis hargnesid üle tundmatu maa kui veeteed, kus pärismaalased aerutasid õõnestatud puutüvedest paatides eluohtlike krokodillide vahel, jõgedeks, mis looklesid läbi auravate džunglite, kus harpüiad tõusid puuvõradelt, ahvipojad ja laisikud küüniste vahel, ja kihutasid minema kui ürgkotkad oma tohututel tiivalabadel –

      Ärkasin jälle tegelikkusesse. See oli isa, kes andis signaali – pikk, tungiv heli, justkui teadnuks ta, kus ma olen. Kutsus mind enda juurde, näitamaks, kes on kes.

      Täna ei ole tavaline päev. Sina oled sina ja mina olen mina ja mina tulen siis, kui tahan. Sinna, mida teie nimetate koduks.

      Ühelt saja aastaringiga kännult:

      Kui ta sõidab alla Kanalisse, oled sina süüdi. Siis hakkad sa seda eluaeg kaasas kandma.

      Ronisin kiviaialt maha ja toppisin haavalehe tagataskusse. Lähen igatahes metsa – see on see, mis on minu. Vaatan, kas laulurästapojad võivad juba väljas olla, otsin üles ematuvi, kes lõputult kudrutab, uurin välja, kuhu kogunevad kuklased niisugusel päeval nagu täna.

      Kui kerge see kõik on. Hüppan üle kraavi ja hakkan minema.

      Ettevaatlikult hiilisin edasi noore kuuse poole, kus elasid rästad. Peitsin enda veidi eemal okkalise tihniku varju ja võtsin välja binokli. Isarästas istus ja koogas kõige valgema kase otsas, muudkui vilistas oma flööti, matkis vaheldumisi meriskit ja tegi siis kurvitsakõrinat, vilistas korraks otsekui jalkakohtunik ja võttis otsast peale, proovis uuesti. Ja emarästas pani minema. Siis on pojad küll väljas. Mõne minuti pärast oli lind tagasi, nokas ussikesepundar, istus pesaservale, jagas saagi poegade vahel ära ja oli taas läinud.

      Ronisin põlvekõrguse kännu otsa ja ajasin oksad ettevaatlikult laiali. Seal olidki pojad oma siledapinnalises pesakausis, ja kõik neli olid alles. Lamasid kui sisalikud abitus kuhjakeses, lõhekarva suuavad ülespoole nagu lihast korjanduskotid, justkui arvanuks nad, et mina peaksin neile toitu tooma. Isarästas oli mu avastanud ja arvas, et sinna mul küll asja ei ole.

      Zidi-zidi-zidi! hoiatas ta. Zidi, zidi, zidi!

      Lind tuli ühe oksa võrra lähemale ja häälitses nii valjult, et sain nagu piitsahoobi vastu kõrvu. Siis vaatas ümberringi justkui lootes abiväele või kavatsedes rünnata.

      „Rahu, rahu,” ütlesin ma. „See olen ainult mina.”

      Zidi, zidi, zidi!

      „Kas sa ei näe, kes ma olen?”

      Zidi, zidi, zidi!

      „Rahune nüüd maha, ma lähen kohe ära.”

      Zidi, zidi, zidi!

      Läksin tagasi padrikusse, murdsin mõned kuuseoksad, panin need pähe ja muutsin end nähtamatuks. Kohe jäi kõik jälle vait. Isarästas koogas ja laulis nagu ennegi ja emalind tuli pesa juurde ja vaatas järele, kas kõik on korras. Ja kõik oligi korras. Emalind sööstis noolena minema uue ussipuntra järele ja isarästas hakkas jälle iseendaga kõnelema nagu tal kombeks.

      Kahe nädala pärast on pojad lennuvõimelised ja saavad ise hakkama. On valmis ussijäägrid ja marjakorjajad, kes sügisel võtavad kursi Prantsusmaale või Hispaaniasse.

      Ja mina?

      Liikusin edasi kudrutava tuvi suunas, möödusin Laukast, millel istus piilpart, indiaanimaaling näol, ja mõtles, kes ma küll niisugune olen. Läksin ringiga mägraurust mööda ja jõudsin varsti tõelisse põlismetsa, igivanade kuuskede vahele, mis seisid ja kuulatasid tuhande okkakõrvaga, kui tulin vargsi, hiilides. Nad ootasid iga mu sammu. Kõrged jämedad kuusetüved, otsekui sambad suures saalis, sahin lae all. Nõrk tuulevine niriseb latvu mööda alla, pöialpoisid susistavad kusagil üleval.

      Sssh –

      Vaid metskits, kelle all murdus oksake, tormas hämarusse, valge