Ligi kahekümneaastase perekonna psühhoterapeudi praksise jooksul olen kuulnud sadade naiste ja meeste lugusid lapsepõlvest ja näinud, kui oluliselt on vanemate paarisuhe mõjutanud nende isiksuse arengut. Kodune õhkkond, vanemate omavaheline suhe ja suhe lapsega on olulised lapse tulevase vaimu- ja hingeseisu kujundajad. Kas oleme enesekindlad ja teame oma väärtust, mida ootame ja vajame teistelt inimestelt, millist käitumist enda suhtes lubame, missugust partnerit otsime, kuidas oma lapsi kasvatame – kõige nende käitumismustrite juured ammutavad ainest lapsepõlvest.

      Olen hulgaliselt kuulnud nende lugusid, kelle vanemate suhe lagunes või kelle endi suhe ei pidanud ajaproovile vastu, hoolimata sellest, et selles kasvas(id) laps(ed). Ja lugusid „teise ringi” suhetest. Teine või kolmas ring on tänapäeval suhteliselt levinud. Meie aja isikliku õnne ja arengu otsingud ei soosi enam laste pärast kokku jäämist, kui süda suhtes ei laula. Õnne otsinguile on kõrvalseisjal sobimatu hinnangut anda, kuid teades vanemate rolli tähtsust järglaste isiksuse kujunemisel, peavad lahkuminekud kindlasti arvestama laste vajaduste ja õigusega olla eluterves, tugevas kontaktis mõlema vanemaga.

      Paraku pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist vajub unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui „ekslaps”. Lahkuminek partnerist ei tohiks kaasa tuua lapse hülgamist ega ka katseid teist vanemat lapse elust kättemaksust „välja kirjutada”. Ometigi on pea iga terapeut selliste juhtumitega kokku puutunud.

      Mõnikord loob vanem, kellel on eelmisest suhtest laps, uue pere vajadusest leida oma lapsele kasuvanem. Enamasti moodustub kärgpere siiski naise või mehe vajadusest leida endale uus partner ning laps satub uude perre, sõltumata oma tahtest. Mõlemal juhul on kärgperre sattunud laps sundolukorras.

      Kui me vaatame kärgpere mudelit lapse seisukohalt, võiksid kõik täiskasvanud – lapse vanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner – moodustada ühtse tiimi, kelle kõigi eesmärk ning huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse, arendava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus ta saaks toibuda oma vanemate suhte lagunemisest, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ning tekiks uude suhtesse siirdunud vanema uue partneriga hea, sõbralik suhe. Paljudele kärgpere kogemusega inimestele võib selline koostöös toimiva tiimi mõte tunduda kui jutt rubriigist „Ulme ja unenägu”. Koostöö asemel on nad kogenud konkurentsi, vastutöötamist, viha ja valu.

      Kõigil osapooltel, kellele see raamat on adresseeritud, on võimalus teha kärgperre sattunud lapse elu keerulisemaks, õnnetumaks. Ega keegi teadlikult taha ju ühelegi lapsele kahju teha, aga teadmatusest, isiklikust valust või isekusest sageli just nii juhtub. Samas on kõigil osapooltel võimalus anda oma panus, et lapse elu oleks võimalikult stabiilne ning puhas täiskasvanute endi negatiivsetest ja/või egoistlikest tunnetest. Kuulen siinkohal mitmeid kibedaid kommentaare, et kui uude suhtesse siirdunud vanem tõesti oma lapsest hooliks, ei sunniks ta last lahutust läbi elama, ei valiks kärgperet, vaid teeks tööd selle suhte päästmise nimel, kuhu laps(ed) on sündinud.

      Selle raamatu eesmärk ei ole propageerida kärgpere mudelit. See ei ole raamat lahutamise laituseks ega kiituseks. See raamat ei anna otsest nõu, kuidas suhet hoida ja lahkuminekut vältida. See raamat on neile, kes oma elus on suhtevitsad juba kätte saanud, eelmise suhte lõpetanud ning juba silmitsi kärgpere spetsiifiliste väljakutsetega. Samuti neile, kes on alles teelahkmel, mille üks viit näitab kärgpere suunas. Teelahe on sobiv paik mõtisklemiseks kärgpere kui suhtlemise ja koostöö kõrgpilotaaži nõudva peretüübi üle.

      Küll aga sooviksin kummutada selle raamatuga müüdi, et vanema valiku tagajärjel kärgperre sattunud lapsest sirgub tingimata traumeeritud hingega inimene, kes on oma edaspidises elus määratud kümblema valujõgedesse, kes "õige" perekonnamudeli puuduva kogemuse tõttu ei suuda tulevikus samuti täisväärtuslikku pereelu elada. Mõnikord on just hilisemas elus kogenumalt loodud kärgpere küpsem ja harmoonilisem liit kui bioloogiliste vanemate oma.

      Olen siia raamatusse kirja pannud kärgpere erinevate osapoolte väljakutsed ja murekohad, soovitused ja hoiatused, mis võiksid aidata hoida südame sooja ja pea jaheda, et kärgpere toimima saada. Nende kõrval olen pakkunud juhtnööre, mille järgimisel on suurem tõenäosus isiklikuks arenguks ning seeläbi ka harmoonilisemaks kärgsuhteks. Suhteks, kus valujõgede müüt ei kehti. Kes kogu raamatut läbi lugeda ei jaksa, aga uuriks heal meelel praktilisi näpunäiteid, kuidas lapsel vanema(te) uuel suhteringil võimalikult hea oleks, võib siirduda otse raamatu viimases peatükis olevate juhtnööride juurde.

      Ühtlasi võiks see olla intrigeeriv kingitus oma ekskaasale, kellega Sind seob ühine laps. Ehk on just nüüd paras aeg mõtiskleda, kas lapse heaks on tehtud kõik vanematest olenev, et ta lapsepõlv ja hilisem elu ei oleks koormatud vanemate suhtesõdade taagaga.

      Ilmselt ei saa see olema kerge lugemine. Kardan, et raamat võib tekitada nii mõneski tunde, et eluterve kärgpere loomine on lootusetult raske. Ka enesele või vähemalt oma elule ausalt otsa vaatamine võib olla kohati lõikavalt valus. Samas usun, et teadvustamine, milline käitumine ja elukorraldus oleks lapsele parim, soov paremuse poole areneda ja enda vigade analüüs aitavad liikuda eluterve(ma) kärgpere poole, kus on ka lapsel hea.

      Sissejuhatus

      Mis eelneb kärgpere loomisele

      Põgus ülevaade kärgpere ajaloolisesse olemusse

      Miks räägivad muinas- ja muud jutud vaid võõrasemadest, aga peaaegu mitte kunagi võõrasisadest?

      Muinasjutte võõras- ja kasuemadest, kes küll rohkem kahjuemadena end inimkonna arhetüüpsesse mällu on verminud, oleme kõik kuulnud. Lapsukese hea ema sureb, tema isa uueks väljavalituks osutub kasuahne kuri lesknaine. Moodustub kärgpere, kuhu kuulub mehe laps ning uue naise lapsed eelmisest suhtest (alternatiivsetes versioonides asenduvad nood abielupaari peagi ilmavalgust nägevate ühiste lastega, kes mehe lapse kiusamise oma südameasjaks võtavad). Mehe lapse kibedat käekäiku teame Tuhkatriinu loost ju hästi. Tema elu muutub võõrasema sepitsuste tõttu alul keeruliseks. Kui aga isa manalasse hellale emale järgneb, muutub selle lapse maine elu põrguks.

      Võõrasema on ikka tõeline nõid, kiuslik mõrd. Keerab mehel ajud ümber oma kondise sõrme, nagu seda näiteks Hansukese ja Gretekese kasuema tegi, ning laseb laste lihasel isal armsad lapsukesed metsas hüljata.

      Seda, kuidas kasuema oma mehe eelmisest suhtest pärit lapse suhtes armastav, hooliv ja hoidev oleks ning areneks harmooniline kärgpere, kus nii tema isiklikud, mehe kui nende ühised lapsed end rõõmsalt ja vabalt tunneksid, ei tule muinasjuttudes eriti ette. Nagu ei tule ette lugusid kasuisadest, kes abivalmilt üksiku naise ja isata jäänud lapsed oma hoole alla võtaksid. Tundub, et teised muinasmeeskangelased õppisid Tuhkatriinu isa loost nii mõndagi, näiteks kasvõi seda, et muinaslesed olid pigem huvitatud mehe

---

Скачать книгу