Allesjäänud. Tom Perrotta
Читать онлайн книгу.
on tegemist.
Kui nendest mõtetest hajevil peaga Kevin taipas, et ta kõnnib otseteed Siioni Piiblikiriku endise õpetaja Matt Jamisoni sülle, oli juba hilja kõrvale põigata. Ta jõudis üksnes mõlemad käed üles tõsta, et püüda edutult tagasi tõrjuda seda kõmulehte, mille kirikuõpetaja talle nina alla torkas.
„Võtke,” ütles õpetaja. „Siin on asju, mis teil hinge kinni panevad.”
Kevin ei näinud ainsatki elegantset väljapääsu ja võttis seetõttu tõrksalt vastu uudiskirja, mille esiküljel kuulutati väljakutsuvalt: „14. OKTOOBER EI OLNUDKI ÜLESVÕTMINE!!!” Esimesel leheküljel oli foto armastatud lastearstist doktor Hillary Edgersist, kes kadus kolm aastat tagasi koos veel kaheksakümne seitsme kohaliku elaniku ja äraarvamatu hulga inimestega kõikjalt üle kogu maailma. „DOKTORI BISEKSUAALSED AASTAD KÕRGKOOLIS ON PÄEVAVALGELE TOODUD!” kuulutas sissejuhatus. Eraldi raamis esile tõstetud tsitaat artiklist kõlas nii: „„Me olime täiesti veendunud, et ta on lesbi,” paljastab kunagine toakaaslane.”
Kevin oli doktor Edgersit tundnud ja imetlenud ning arsti kaksikutest pojad olid sama vanad kui tema enda tütar. Doktor töötas kahel õhtul nädalas vabatahtlikuna linna vaestele mõeldud tasuta lastekliinikus ja pidas lastevanemate ühenduses loenguid sellistel teemadel nagu näiteks „Noorsportlaste põrutuste pikaajalised tagajärjed” ja „Kuidas tunda ära söömishäireid”. Inimesed trügisid talle jalgpalliväljakul ja kaubahallis kogu aeg ligi, et temalt tasuta tervisenõuandeid välja meelitada, kuid näis, nagu poleks see tekitanud temas kunagi ei nördimust ega isegi mitte kerget läbematust.
„Jeesus küll, Matt. Kas see on ikka vajalik?”
Õpetaja Jamison paistis olevat sellisest küsimusest hämmingus. Ta oli liivakarva juustega ligikaudu neljakümnene triksis-traksis mees, kuid paari viimase aastaga oli tema nägu muutunud lõdvaks ja kotjaks, otsekui oleks ta vananenud mingisuguse kiirgraafiku alusel.
„Need inimesed ei olnud kangelased. Me peame lõpetama nende käsitlemise kangelastena. Ma tahan öelda, et kogu see paraad…”
„Sellel naisel olid lapsed. Neil ei ole vaja lugeda, kellega ta kolledžis magas.”
„Aga see on ju tõde. Me ei saa tõe eest peitu pugeda.”
Kevin teadis, et vaielda on kasutu. Matt Jamison oli olnud igas mõttes korralik mees, kuid ta oli õige suuna käest kaotanud. Ootamatu lahkumine oli tekitanud talle nagu paljudele teistelegi truudele kristlastele sügava trauma ja neid painas hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged. Mõned tema olukorda sattunud inimesed reageerisid sellele vagaduse kahekordistamisega, kuid õpetaja liikus vastassuunas. Ta võttis karmilt käsile ülesvõtmise eitamise, pühendades oma elu tõestamisele, et 14. oktoobril maistest ahelatest vabanenud inimesed ei olnud ei head kristlased ega isegi mitte iseäranis vooruslikud tegelased. Ta muutus selle tegevuse käigus visaks uurivaks ajakirjanikuks ja täielikuks nuhtluseks.
„Olgu pealegi,” pomises Kevin uudiskirja kokku murdes ja tagataskusse surudes. „Ma heidan sellele pilgu peale.”
Nad läksid liikvele mõni minut pärast ühtteist. Kõige ees oli politseiautodest koosnev korteež, millele järgnenud väike rataslavatsite armaada esindas mitmesuguseid kodanikeühendusi ja äriorganisatsioone, kes kuulusid enamasti vanade osalejate hulka, nagu näiteks Suur-Mapletoni Kaubanduskoda, Uimastitevastase Hariduse Andmise Ühingu kohalik osakond ja Eakate Kodanike Klubi. Paar nendest andsid ka etenduse – Alice Herlihy tantsuinstituudi õppurid esitasid improviseeritud laval ettevaatlikult jitterbugi ja vendade Devkinite võitluskunstide kooli karatelapsukeste rida nüpeldas sünkroonsete käe- ja jalahoobisarjadega õhku, tuues sealjuures unisoonis kuuldavale asjakohaseid röögatusi. Hooletu vaatleja jaoks oleks see kõik paistnud olevat tuttav ja mitte kuigi palju erinev ükskõik millisest muust viimase viiekümne aasta jooksul läbi linna roomanud rongkäigust. Üksnes selle rodu viimane liikuv lavats oleks tekitanud mõttepausi – see oli musta lipuriidega kaetud kastveok, mille peal polnud ainsatki inimhinge ja mille tühjus oli kõle ning rääkis ise enda eest.
Kevin kui linnapea sai küüti ühel kahest tolle mälestuslavatsi kannul sõitnud allalastava katusega paraadautost, kusjuures tema oma oli väike Mazda, mida juhtis Kevini sõber ja kunagine naaber Pete Thorne. Nad olid teisel kohal, jäädes kümme jardi maha Fiat Spiderist, mis vedas rongkäigu auosalejat, kaunist, kuid hapra väljanägemisega naisterahvast Nora Dursti, kes oli jäänud 14. oktoobril tolle üldiselt Mapletoni ajaloo kõige rängemaks kurbmänguks peetud sündmuse ajal ilma kogu oma perekonnast ehk abikaasast ja kahest lapsest. Kuuldavasti oli Nora elanud päeva alguses üle väiksemat sorti paanikahoo ning väitnud, et tal on süda paha, pea käib ringi ja ta peab koju minema, aga ta sai kriisist üle tänu oma õele ja ühele vabatahtlikule leinanõustajale, kes oli käepärast just nimelt seesuguste hädaolukordade puhuks. Praegu paistis ta tundvat ennast hästi, istus peaaegu kuningannalikult Spideri tagapingil, keeras ennast kord ühele, kord teisele poole ja kergitas väsinult kätt, et tänada puhutiste käteplaksutamiste eest, millega teda kostitasid tee äärde paraadi uudistama kogunenud pealtvaatajad.
„Rahvast pole sugugi vähe!” tähendas Kevin valjusti. „Nii palju inimesi ma küll kohale ei oodanud!”
„Mida?” lõugas Pete üle õla.
„Unusta ära!” hüüdis Kevin vastu, saades aru, et tal pole lootustki ennast orkestri taustal kuuldavaks teha. Puhkpillide rühm oli tihedasti tema auto tagumise põrkeraua ligi liibunud ja mängis teleseriaali „Havai viis-null” tunnusmeloodia lopsakat versiooni, mis oli jätkunud juba nii kaua, et ta hakkas endamisi imeks panema, kas see pole äkki ainus lugu, mida nad üldse oskavad. Selle matusetempo peale kärsituks muutunud moosekandid trügisid muudkui ettepoole, läksid üürikeseks ajaks tema autost mööda ja jäid siis jälle järsult maha, tekitades niiviisi kahtlemata segadust rongkäigu järelväe rolli etendavas pühalikus protsessioonis. Kevin väänles istmel, püüdes muusikute vahelt näha nende taga marssijaid, kuid tema vaadet tõkestasid punakaspruunide vormirõivaste padrik, punnis põskedega tõsised noored näod ja päikesepaistel sulakullana sädelevad messingpillid.
Seal taga on see päris paraad, mõtles ta, seal on need, keda keegi ei ole varem näinud, sajad väikeste salkadena kõndivad tavalised inimesed, kellest mõnel on käes plakat, mõni aga kannab temalt ära võetud perekonnaliikme või sõbra pildiga T-särki. Tema oli näinud neid inimesi parkimisplatsidel varsti pärast seda, kui nad olid rühmadesse jagunenud, ja see vaatepilt, mida nad endast kujutasid – see nende kurbuse käsitamatult suur kogum – vapustas teda nii, et ta suutis üksnes vaevu lugeda nimesid nende lippudel: 14. Oktoobri Orvud, Leinavate Abikaasade Ühendus, Lahkunud Laste Emad ja Isad, Üksi Jäänud Õdede ja Vendade Võrk, Mapleton Mäletab Oma Sõpru ja Naabreid, Myrtle Avenue Ellujäänud, Shirley De Santose Õpilased, Me Tunneme Puudust Bud Phippsist ja nii edasi ja nii edasi. Osalesid ka mõned põhivoolu usuorganisatsioonid – oma kontingendi olid kohale saatnud Valurikas Ema, Peeteli sünagoogi kogudus ja Püha Jaakobuse presbüterlased –, kuid nad hoidusid tükk maad tahapoole, vahetult kiirabiautode ette, otsekui oleks see mõte neile alles nüüd pähe tulnud.
Mapletoni keskus oli tuubil täis heasoovlikke tervitajaid ja tänavale oli puistatud lilli, kuigi paljud nendest olid juba veokirehvide all laiaks sõidetud ja ülejäänud pidid peagi jalgadega ära tallatama. Suure osa pealtvaatajatest moodustasid keskkooliõpilased, kuid Kevini tütart Jilli ja Jilli parimat sõbrannat Aimeed nende seas ei olnud. Kui Kevin kodust ära tuli, magasid nad sügavalt, kuna olid õhtul nagu ikka liiga kauaks välja jäänud, ja tal ei olnud ei südant neid äratada ega kangust tegelda Aimeega, kes magas visalt püksikutes ja õhulises õlapaeltega särgis, mistõttu Kevinil oli raske otsustada, kuhupoole ta peaks oma pea pöörama. Ta oli viimase poole tunni jooksul helistanud kaks korda koju lootuses, et telefoni kutsetoon nad äratab, kuid tüdrukud ei võtnud kõnet vastu.
Ta oli nüüd juba mitu nädalat Jilliga paraadi üle vaielnud sellel ärritunud ja pooltõsisel viisil, millega nad tegid oma elus kõiki tähtsamaid asju. Kevin õhutas tütart marssima tema lahkunud sõbranna Jeni auks, aga Jill jäi vankumatult endale kindlaks.
„Tead sa mis, isa? Jen ei hooli sellest,