TEISIPÄEV, 12. MÄRTS

      Muusikal, eriti klassikalisel muusikal, eriti Mozarti reekviemil, re-minooris missal, on kineetiline energia. Kui küllalt terane olla, võib kuulda, kuidas viiulipoognad keelte kohal värelevad, valmis noote sütitama. Neid liikvele ajama. Ja kui noodid kord lendu tõusevad, põrkavad nad üksteisega kokku. Pilluvad sädemeid. Plahvatavad.

      Mõtlen palju sellele, mis tunne on surra. Millise kõlaga on surm? Kas ma plahvatan nagu need noodid, toon kuuldavale oma viimased valukarjed ning vaikin seejärel igaveseks? Või muutun hoopis vaevu märgatavaks undamiseks, mille kõrv püüab kinni vaid siis, kui pingsalt kuulata.

      Ja kui ma juba niigi suremisest ei fantaseeriks, hakkaksin Tuckeri Turunduskontseptsioonide telefonikeskuses töötamise tõttu nagunii surmale mõtlema. Nende õnneks ei saa neid selle eest vastutusele võtta, sest mul on eelsoodumus olemas.

      Tuckeri Turunduskontseptsioonid on telemarketingi firma, mis asub piki kõnnitee äärt kulgeva räpase ostukeskuse keldrikorrusel, ning mina olen nende ainus töötaja, kes Rooma langemise ajal veel sündinud ei olnud. Arvukad hallid plastlauad, mis tõenäoliselt osteti Costcost hulgi, on üksteise kõrvale ritta seatud ning igal töötajal on oma telefon ja arvuti. Siin lõhnab kõrbenud kohviga segatud kõdu järele.

      Praegu on meil käsil ühe uurimuse tegemine Paradiisi Puhkuste jaoks. Firma tahab teada, mida inimesed rohkem hindavad – toidu ja joogi kvaliteeti või hotellitubade kvaliteeti. Valin nimekirjast järgmise numbri: proua Elena George’i, kes elab Mulberry tänaval.

      „Halloo?” vastab telefonile kriipiv hääl.

      „Tere, proua George! Minu nimi on Aysel ja ma helistan Tuckeri Turunduskontseptsioonidest Paradiisi Puhkuste nimel. Kas teil on pisut aega, et vastata paarile küsimusele?” Mul puudub enamiku kaastöötajate laulev kõnemaneer. Ma pole just TTK säravaim töötaja.

      „Ma ju ütlesin teile, et te sellele numbrile enam ei helistaks,” lausub proua George ja paneb toru ära.

      Te võite küll põgeneda, kuid te ei saa peitu pugeda, proua George. Teen oma kõnelogisse märkuse. Paistab, et proua ei ole huvitatud puhkuseosaku soetamise võimalusest, et veeta kaks nädalat Hawaiil. Kahju küll, Paradiisi Puhkused.

      Rohkem kui üks kõne järjest on minu jaoks liig mis liig, seepärast pööran näo arvuti poole. Minu töö ainus boonus on piiramatu tasuta internetiühendus. Teen brauseri ikoonil topeltklõpsu ja login veel kord Sujuva Väljapääsu veebilehele, mis on parasjagu minu lemmikleht.

      „Aysel!” nähvab minu järelevaataja härra Palmer, hääldades mu nime valesti nagu alati. Mu nimi on Aa-zell, mitte Ai-sel, aga tal ükspuha. „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa lõpetaksid arvutis kolamise?” Ta viipab mu kõnelogi poole. „Sul on veel päris palju numbreid järel.”

      Härra Palmer on üks neist, kelle elu võiks olla hoopis teistsugune, kui ta läheks kordki mõne teise juuksuri juurde. Praegu on tal potisoeng, selline, mida tavaliselt kohtab pigem kiitsakatel kuuenda klassi poistel. Tahaksin talle öelda, et siilisoeng võiks ta lõuajoone esile tõsta, ent ilmselt on ta proua Palmeriga üsna õnnelik ja tal pole enda tuunimisega kiiret. Eip, härra Palmeril pole mingit keskeakriisi.

      Ma ei tahaks seda küll tunnistada, aga ma olen härra Palmeri peale natuke kade. Teda saab vähemalt korda teha, kui ta tahab, et ta korda tehtaks. Paar korda kääridega klips-klõps, ja ongi tuttuus mees valmis. Mind ei saa enam miski korda teha.

      „Mis on?” küsib härra Palmer, kui märkab, et ma teda vahin.

      „Teil on ilusad juuksed.” Keerutan end toolil. Ma arvan, et valetasin, mu tööl on kaks boonust: tasuta internetiühendus ja võimalus istuda pöörleval toolil.

      „Ah?” urahtab ta.

      „Teil on ilusad juuksed,” kordan ma. „Kas te pole mõnikord mingi teise soengu peale mõelnud?”

      „Tead, ma riskisin sinu töölevõtmisega niigi.” Ta viibutab oma kortsus sõrme mu nina all. „Kõik ütlesid mulle, et sinuga tuleb jama. Sinu…” Ta jätab lause pooleli ja vaatab mujale.

      Sinu isa pärast, lõpetan mõttes tema lause. Tunnen, kuidas mu suu täitub metalse hapu maitsega, mida olen õppinud tundma kui alanduse maitset. Minu elu võib jagada selgelt kaheks: enne minu isa sattumist õhtustesse uudistesse ja pärast seda. Hetkeks luban endale kujutluspilti sellest, kuidas meie vestlus kõlaks juhul, kui minu isa ei oleks minu isa. Tõenäoliselt ei räägiks härra Palmer minuga siis nagu hulkuva krantsiga, kes ta prügikasti rüüstab. Mulle tundub, et siis oleks ta taktitundelisem, aga nüüd ei raiska enam keegi minu peale oma taktitunnet. Ent seepeale kargab mulle pähe mõte, mida üritan uuesti peast välja visata. Sisimas ei tunneks sa end sugugi teisiti.

      Püüan seda mõtet meelest pühkida ja lasen pea norgu. „Palun vabandust, härra Palmer! Kohe asun tööle.”

      Härra Palmer ei lausu sõnagi, vaid tõstab pilgu kolme hiiglasliku läikiva loosungi poole, mis alles hiljuti kontori tagaseina riputati. Kõigil kolmel ilutseb Brian Jackson ühes või teises poosis – käed risti rinnal, käed võidukalt üles tõstetud, käed kiirendades külgedele surutud. Tema nahk on fototöötlusprogrammiga täiuslikuks muudetud, kuid tema tuhkblonde juukseid ja helesiniseid silmi ei ole sugugi vajadust muuta. Ja kuna ma olen temast kooli koridoris mitu korda möödunud, tean ma, et ta säärelihased ongi nii suured. Kõikide hiiglaslike loosungite alumises servas seisab punaste trükitähtedega kiri „KENTUCKY OSARIIGIST LANGSTONIST VÕRSUNUD OLÜMPIALOOTUS”.

      Loosung ei maini poole sõnagagi esimest Langstonist võrsunud poissi, kes peaaegu olümpiale pääses. Aga seda pole tarviski. Vaatan, kuidas härra Palmer loosungit silmitseb, ja tean, et ta mõtleb sellest poisist – esimesest poisist. Peaaegu kõik, kes näevad Brian Jacksoni higist laupa ja lihaselisi sääri, mõtlevad paratamatult Briani vanemale vennale Timothy Jacksonile. Ning kõik, kes näevad loosungit ja seejärel mind, mõtlevad kindlasti Timothy Jacksonile.

      Lõpuks rebib härra Palmer pilgu plakatilt ja pöördub taas minu poole. Ehkki ta ei suuda mulle silma vaadata. Kurku puhtaks köhatades jõllitab ta üle mu pea. „Kuule, Aysel. Võib-olla oleks parem, kui sa homme tööle ei tuleks. Võta õige vaba päev.”

      Surun küünarnukid vastu lauda ja soovin, et võiksin halli plastiga ühte sulada, seguneda polümeeride tundetusse massi. Tunnen, kuidas mu nahk saab keharaskuse all muljuda, ning ümisen vaikselt Bachi tokaata ja fuuga d-molli. Mu mõtted täituvad raskete tumedate orelihelidega ja ma kujutlen, kuidas oreliklahvidest moodustub redel, mis viib tühja vaiksesse kohta. Kohta, mis asub eemal TTK-st, eemal härra Palmerist, eemal kõigist ja kõigest.

      Paistab, et härra Palmer tõlgendab minu vaikimist ekslikult segadusena, mitte sügava ja täieliku alandusena. Ta sirutab käed enda ette välja ja pöörab peopesad ülespoole, nagu oleks äsja käsi pesnud. Enamikul inimestel tekib minu juuresolekul just selline tunne – soov käed puhtaks pesta. „Sa oled ehk kursis, et homme helistame inimestele Langstoni linna nimel ja püüame suurendada laupäeval Brian Jacksoni auks toimuva kogunemise osalejate arvu.” Härra Palmeri hääl värahtab ja ta vaatab vilksamisi tagasi loosungi poole, otsekui võiks Brian Jacksoni keskendunud atleetlik näoilme aidata tal julgust kokku võtta ja jätkata.

      Briani võluvägi näib siiski härra Palmerile mõjuvat, sest ta saab oma hääle tagasi. „Brian tuleb nädalavahetuseks treeninglaagrist koju ja linn soovib, et kõik teda soojalt vastu võtaksid. Ma tean küll, et sa tahaksid väga aidata, aga ma kardan, et mõned kliendid ei tunne end mugavalt, kui sina neid kogunemisele kutsud, sest, noh, sest sinu isa ja…” Ta tasandab häält ja räägib edasi, ent kogeleb ja kokutab seejuures nii, et ma ei saa hästi aru, mida ta ütleb. See on midagi vabanduse, selgituse ja süüdistuse vahepealset.

      Proovin naeru tagasi hoida. Selle asemel et keskenduda asjaolule, et ma ei sobi isegi telefonimüüjaks, võtan sihikule hoopis härra Palmeri sõnavaliku „klient”. Ma arvan, et inimesed, keda me päevast päeva ahistame, ei pea end mitte klientideks, vaid pigem ohvriteks. Ja oma isa pärast oskan ma väga hästi tekitada inimestes tunde, nagu võiksid nad saada järgmiseks ohvriks.

      Pabinas ja näost punane,