Teistest eemal ühes üksikus kohas elas vanal ajal üks lesk kingsepp oma ainsama tütrega. Seal lasi üks kuri naine rahva läbi ennast temale kaasaks soovida. Tütar palus isa silmapisaratega sellest naisest eemale hoida, sest kõik head inimesed ütlesid, et see naine nõid on.

      Viimaks, kui kingsepp ju rahva lorist ära oli tüdinenud, viskas ta laua alt katkise saapa tütre kätte ja ütles:

      „Kui kannab see saabas vett, nii et ta tilkagi maha ei lase, siis tahan mina selle naise siiski endale kosida.”

      Tütar ruttas heameelega isa käsku täitma, sest niisugune katkine saabas ei kannatanud ju vett ülessegi tõsta. Ta arvas: „Enne kui kolm sammu kaevu äärest eemale saan, on ta tühi.” Aga võta näpust! – Niipea kui saapas vesi sees, oli see kui kinni tinutatud, ja mitte üks tilk ei kukkunud läbi augu välja.

      Nii oli täiesti arvata, et lesk tõepoolest ei olnud muud kui nõid. Et aga kingsepp oli korra juba sõna andnud ja ei võinud oma lubamist murda, ja et ta oli harjunud sõna pidama, siis ta kosis tütre palumisest hoolimata kurja lese omale naiseks. Naisel oli ka tütar. Ja nendel kahel lapsel polnud muud vahet kui see, et võõrasema tütar oli inetu ja must, aga kingsepa tütar oli ilus kui oaõis.