Mõtlesin su välja. Francesca Zappia
Читать онлайн книгу.
asis>paotan lauge ja kõik see sünnib taas.
(Vast mõtlesin su lihtsalt välja ma.)
Sinust pole ikka üldse mingit tolku.
See on kahtlemata tõsi
Vähemalt oleme ühel nõul, hea seegi.
Proloog
Homaaride vabastamine
Siis kui ma poes hea laps olin, osteti mulle Yoo-hoo šokolaadijooki. Kui ma väga hea laps olin, võisin minna homaare vaatama.
Täna olingi ma väga hea laps.
Ema jättis mu poe keskel asuva homaaride akvaariumi juurde ja läks lihaletist isale lihalõike võtma. Homaarid äratasid minus suurt huvi. Mind lummas nende juures kõik alates nimetusest ja sõrgadest ning lõpetades sellega, kui imepäraselt punased nad olid.
Minu juuksed olid täpselt sama punased, niisugust tooni punased, mis sobib ülihästi ükskõik kuhu, välja arvatud inimese pähe, sest inimjuus lihtsalt ei ole nii punane. Oranž, jah. Kastanpruun, olge lahke.
Aga mitte homaaripunane.
Surusin oma hiiresabu vastu klaasi ning vaatasin kõige lähemal olevale homaarile otse silma sisse.
Isa ütles, et mu juuksed on homaaripunased. Ema ütles, et need on kommunistipunased. Ma ei teadnud, mis või kes on kommunist, aga see ei kõlanud just hästi. Isegi juukseid vastu klaasi pressides ei osanud ma arvata, kas mu isal oli õigus või ei. Mõneti ei tahtnud ma, et kummalgi neist õigus oleks.
„Lase mind välja,” ütles homaar.
Nii ütles ta alati. Nühkisin juustega klaasi, nagu olnuks akvaarium imelamp ning hõõrumine võinuks äratada uinuva võluväe. Võib-olla on mingi imenipp, mille abil homaarid sealt välja saada. Nad paistsid nii kurvad, üksteise otsas kuhjas, tundlad võnkumas, sõrad kummiga kokku tõmmatud.
„Kas sa ostad mõne neist ära?”
Enne kui Sinisilm mind kõnetas, olin homaaride akvaariumi klaasil tema peegeldust märganud. Suured sinised silmad. Mustikasinised. Ei, liiga tume. Ookeanisinised. Liiga rohekas. Sama sinised kui kõik mu sinised rasvakriidid kokku.
Joogikõrs, mille olin enne Yoo-hoo pudelisse surunud, rippus mu huulte vahel.
„Ostad sa mõne neist ära?” küsis ta uuesti. Raputasin pead. Ta kohendas allavajunud prillid tagasi nende õigele paigale kuldsete tedretähnidega kirjatud põskede kohal. Räpane särgikaelus libises alla ja paljastas tedretähnilise õla. Ta lehkas kalade ja tiigimuda järele.
„Kas teadsid, et fossiilide põhjal võib öelda, et sõrgadega homaarid on pärit vähemalt kriidiajastust?” küsis ta. Raputasin pead – mõeldes, et pean isa käest küsima, mida kriidiajastu tähendab – ning rüüpasin lurinaga suure lonksu Yoo-hood.
Ta vaatas mind, mitte homaari. „Animalia Arthropoda Malacostraca Decapoda Nephropidae,” ütles ta.
Viimase sõna juures ta pisut vääratas, aga sellest polnud lugu, kuna ma ei mõistnud tema jutust silpigi.
„Mulle meeldib teaduslik klassifikatsioon,” lausus ta.
„Ma ei tea, mis asi see on,” ütlesin mina.
Ta kohendas uuesti oma prille. „Plantae Sapindales Rutaceae Citrus.”
„Sellest sain ma täpselt sama vähe aru.”
„Sa lõhnad sidruni järele.”
Tundsin äkitselt pöörast rõõmupuhangut, et ta oli öelnud „sa lõhnad sidruni järele”, selle asemel et öelda „su juuksed on punased”.
Ma teadsin, et mu juuksed on punased. See, et mu juuksed on punased, oli kõigile ilmne. Aga ma ei teadnud, et ma lõhnan nagu puuvili.
„Sina lõhnad kala järele,” ütlesin ma talle.
Ta vajus norgu ning tedretähnilised põsed lõid hõõguma. „Ma tean.”
Otsisin pilguga ema. Ta seisis endiselt lihaleti järjekorras ja näis, et ta ei tule veel niipea minu juurde. Haarasin poisil käest. Ta võpatas ja jäi me ühendatud käsi vaatama, justkui oleks juhtunud midagi imepärast ja ohtlikku.
„Kas tahad, hakkame sõpradeks?” küsisin mina. Ta tõstis pilgu ja kohendas taas prille.
„Olgu.”
„Yoo-hood?” Pakkusin oma jooki.
„Mis asi on Yoo-hoo?”
Sirutasin selle talle lähemale, juhuks kui ta polnud märganud. Ta võttis pudeli ja uuris kõrt.
„Ema ütleb, et teiste inimestega ei tohi samast pudelist juua. See ei ole hügieeniline.”
„Aga see on šokolaadiga,” vastasin mina.
Pärast kõhklevat pilku Yoo-hoo pudelile võttis ta ühe hädisevõitu lonksu ning sirutas pudeli tagasi minule. Siis oli ta hetke liikumatult paigal, ei lausunud sõnagi, ent lõpuks küünitas veel ühe sõõmu järele.
Tuli välja, et Sinisilm teadis palju enamatki kui taimede ja loomade teaduslik klassifikatsioon. Ta teadis kõike. Ta teadis kõigi poes müüdavate asjade hindu. Ta teadis, kui palju maksaksid kõik akvaariumis olevad homaarid (101,68 $, ilma käibemaksuta). Ta teadis presidentide nimesid ja ametisoleku järjestust. Ta teadis Rooma keisreid, mis avaldas mulle erilist muljet. Ta teadis, et Maa ümbermõõt on nelikümmend tuhat kilomeetrit ja et üksnes isane kardinal on erkpunane.
Aga eriti hästi teadis ta sõnu.
Sinisilmal jätkus sõnu kõige jaoks.
Sõnu, nagu daktül ja hõllanduma ja uits. Sõnu, mille tähendus voolas mu haardest nagu vesi.
Enamik tema lausetest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Esimest korda elus oli mul sõber. Esimene tõeline sõber.
Pealegi meeldis mulle väga tema käest kinni hoida.
„Miks sa kala järele lõhnad?” küsisin. Me jalutasime, tehes peavahekäigus pikki tiire.
„Ma kukkusin tiiki,” ütles ta.
„Miks?”
„Mind visati sisse.”
„Miks?”
Ta kehitas õlgu ja kummardas, et kratsida plaastritega kaetud sääri.
„Miks su jalad katki on?” küsisin.
„Animalia Annelida Hirudinea.”
Viimased sõnad kõlasid, nagu neaks ta kedagi. Ta põsed lõid lõkendama ja ta kratsis end veelgi innukamalt. Ta silmad valgusid vett täis. Me peatusime akvaariumi ees.
Üks müüja tuli mereandide leti tagant ja avas meile tähelepanu pööramata homaaride akvaariumi pealmise luugi. Ta sirutas ühe kinnastatud käe akvaariumisse ja võttis härra Homaari välja. Ta sulges luugi ning viis homaari endaga kaasa.
Ja mulle tuli mõte.
„Tule siia!” Sikutasin Sinisilma akvaariumi taha. Ta pühkis oma silmi. Vahtisin talle otsa, kuni ta pilgu minu poole pööras. „Kas sa aitad mul homaarid akvaariumist välja lasta?”
Ta luristas nina. Siis noogutas.
Panin oma Yoo-hoo pudeli põrandale ja sirutasin käed üles. „Kas sa mind tõsta saad?”
Ta põimis käsivarred ümber mu piha ja upitas mind üles. Mu pea kerkis üle homaaride akvaariumi serva ning õlad jäid luugiga samale kõrgusele. Olin üsna pontsakas laps ja oleks võinud arvata, et Sinisilm mu raskuse all kokku vajub, aga ta üksnes tuikus pisut ägisedes.
„Ole paigal,” ütlesin ma talle.
Luugi käepide oli akvaariumi serva lähedal. Haarasin sellest, sikutasin luugi lahti ning lõdisesin luugist välja pahvatava jaheda õhu käes.
„Mida sa teed?” küsis Sinisilm, minu särk ja pingutus summutasid ta hääle.
„Ole tasa!” ütlesin ringi vaadates. Meid ei oldud veel märgatud.
Homaarid olid otse luugi all kuhjas. Suskasin käe sisse. Külmašokk tormas mööda selgroogu üles. Sõrmed sulgusid lähima homaari ümber.
Arvasin,