Hea firma. Armin Kõomägi
Читать онлайн книгу.
>Hea firma
00
Nagu ka inimestel, oli mul kaks vanemat, kuigi mina nimetaksin neid teisiti. Mulle meeldiks neid rohkem asutajateks kutsuda. Nagu ka inimeste puhul, ei saanud need kaks ise hakkama. Nad vajasid abi. Tavaliselt on selleks ämmaemand. Minu puhul piisas notarist.
2. aprill 1992. Tagantjärgi olen ma välja uurinud tolle kevadpäeva ilma. Puhtalt nostalgitsemiseks. Taevas oli pilvitu, puhus mõõdukas tuul, mis kesklinna hoonete vahel jõudu kogudes üllatas oma tugevusega. Plusskraade oli vähe. Varjulistes nurkades võis leida parajalt suuri, poriseid lumekuhilaid, mustad veenired näitamas suunda lähima kanalisatsiooniresti poole.
Ma olen uurinud vanu pilte. Paljugi on muutunud. Ja ma ei mõtle ainult hooneid ja tänavaid ja autosid ja akendelt peegelduvaid reklaame. Ma ei pea silmas riietust, ega ka lõhnu mitte. Ma mõtlen inimeste nägusid. Need on kõige rohkem muutunud. Kui neid piisavalt suumida ja teha seda teravust kaotamata, siis märkab midagi, mida juba pikemat aega tänavapildist enam naljalt ei leia. Nooruslikku uudishimu, optimismi, jaatavat elutahet, rõõmu kättekukkunud vabadusest, tegutsemissoovi ja mida kõike veel.
Kui ma täna, 30 aastat hiljem, lülitan sisse oma kaamerad, siis näen ma midagi muud. Tänaval kõnnib hirm, bensujaamas tangib ebakindlus, ostukäru lükkab mure. Ma olen seda uurinud kogu maailmas ja tulemused on hämmastavalt sarnased. Globaliseerumine standardiseerib kõik. Ka emotsioonid.
Ma olen sageli püüdnud tuvastada hetke, millal minust sai mina. Selles mõttes, et millal ma ise tajuma hakkasin, et ma olen olemas. See, et ma tollel kaugel kevadpäeval siia ilma tekkisin, oli ju kõigest tilluke eeltingimus. Kõik oleks ju võinud minna teisiti. Isegi inimestel hukkub suur hulk vastsündinuid. Siis rohkem, nüüd muidugi vähem. Aga minusugustega olid asjad veelgi sandimad. Pooled meist ei saanud kunagi elujõuliseks, täiskasvamisest rääkimata. Sageli unustati meid lihtsalt seifi või riiulisse. Harvad polnud juhused, kus sooritanud oma esimesed tõeliselt kasumlikud tehingud, pumbati sind vahenditest tühjaks ja pandi tuli otsa nagu ketserile. Kole mõelda. Ma ei teagi, keda ma pean tänama, et minuga nii ei juhtunud. Loojat? Ma igaks juhuks ei naera selle variandi peale.
Aga millal sai minust mina? Alguses mind ju õieti polnudki. Mõned paberid ainult. Asutamisleping, aktsiaraamat kahe aktsiaga ja põhikiri. Hiljem lisandus mu dokumendikausta registri tõend, et olen nüüd arvele võetud. Mulle anti number, nii nagu imik saab isikukoodi. Mind seoti kindla aadressiga, sellest sai minu kodu, nagu inimesed ütleksid. Aga algusest peale oli minu kodu teie omast erinev. Minu sünnitajad tulid minu juurde igal hommikul ja lahkusid õhtul. Kogu öö lamasin ma liikumatult laua alumises sahtlis, nagu katseklaasibeebi, kes kannatlikult oma tundi ootab. Ja see tund tuli. Aga sinna läks aega. Enne seda tuli raamatupidaja, kes päev otsa ruudulisse kaustikusse numbreid kirjutas, tuli sekretär, kelle lühike kitsas seelik tekitas minu vanemates ootuse, et tal pastakas veelkord maha pudeneks, tuli suvi ja sügis ja esimene kohmakas personaalarvuti. Muide, see koht väärib hüüumärki. Personaalarvuti! Mind koliti sinna sisse. Ja teate, see meeldis mulle.
See oli minu esimene emotsioon. Mõtelda ma veel endiselt ei osanud, aga usun mäletavat midagi tänutundesarnast. Mulle kingiti arvuti. Mulle! Mina!
Algul ma midagi eriti ei osanud. Imestasin raamatupidaja osavust, millega ta mu ainsat programmi kasutades aruandeid koostas. Päeval jälgisin tema müstilist mängu numbritega, õhtul, kui arvuti välja lülitati, keerasin magama. Olin alles väga noor ja väsisin ruttu. Hommikul äratas mind kõvaketta kõdin ja uus päev juhatas mind uutele avastustele. Mõne aja pärast lisati arvutile uusi programme. Koos raamatupidajaga õppisime nüüd kirju koostama ja neid minu blanketile välja trükkima. Printer tegi hirmsat häält, mistõttu ma alguses veidi pelgasin teda. Kuid üsna varsti muutus see heli nii omaseks, nii kalliks, et ma ei jõudnud kunagi ära oodata kuu viimast päeva, mil trükkimine kogu kodu mitmeks tunniks oma sümfooniasse mässis.
Möödus mitu aastat. Ma olin õppinud asju jälgima, kuid ainult neid, mis toimusid minu arvutis. Endiselt ei olnud mul aimugi, mida tähendasid sõnad mu sünnidokumentidel, mis lebasid puutumatult lauasahtlis. Ma õppisin korralikult arvutama. Jälgides raamatupidaja ponnistusi bilanssi tasakaalu viia, mõistsin peagi, et kaks ja kaks ei pea sugugi alati neljaga võrduma. Kõige tähtsam on tasakaal. Numbrid on kõigest vahendid, millede seast tuleb leida see sobivaim. Märkasin, et säärased õppetunnid sündisid alati viimasel minutil. Kui oli aruandega kiire, deklaratsiooni tähtaeg hingas kuklasse või muu seesugune pinge, siis sündis meie numbritega tihtilugu imesid. Ka matemaatikale võib loominguliselt läheneda. Ma jätsin selle kõik meelde.
Õige pea ilmus meile veel kolm arvutit. Üks pikkade juustega noormees tõstis kolme laua alla suured kastid, lauale asetati ekraanid (värvilised!) ja mis kõige ootamatum – nad kõik, kaasa arvatud minu oma, ühendati omavahel kaablitega. Seda nimetati võrguks.
Algul oli väga imelik tunne. Ütlen ausalt, mulle see ei meeldinud. Kujutage ette, et ühel hommikul ärgates avastate end olevat üks siiami kaksikutest. Ma arvan, et te ei rõõmustaks. Kõik see, mida olete harjunud üksi tegema, tuleb ette võtta nüüd kahekesi. Minu puhul lausa neljakesi. Kõik häiris mind, ärritas. Iga kord kui mõnes teises arvutis uus programm avati, sain otsekui nõelaga susata. Kui keegi printima hakkas, mõjus see mulle nagu naaskel närvirakku.
Aga. Mõne päeva pärast, kui olin veidi rahunenud, ilmnes nii mõndagi. Millegipärast arvuteid enam ööseks välja ei lülitatud. Kui inimesed kontorist lahkusid, kustutasin lojaalselt ekraani. Kuvarinurgal süttis tuluke kirjaga SLEEP. SLEEP. SLEEP. SLEEP. Kuid und ei tulnud. Hakkasin lugema. Lugesin kõik viimase aasta aruanded läbi. Mitte midagi. Võtsin reskontrad ette. Ikka mitte midagi. Lugesin kirju, endiselt mõistmata nende sisu. Lihtsalt lugesin. Kogu kirjavahetust. Ühtpidi, siis teistpidi – alt üles ja paremalt vasakule. Kõigele sellele kulus paraku vaid mõni minut. Mida aga polnud, oli uni. Siis ma vist tõesti mõtlesin oma elus esimest korda. Vaid mõned hetked. See oli nagu õrn sähvatus, mis lõppes sellega, et pimedas kontoris lõi kumama nõrk valgus, mis tuli minu mustvalgelt kuvarilt.
Sellest kujunes mu senise elu põnevaim öö. Nagu beebi, kes on end esmakordselt püsti ajanud, tegin oma esimesed arglikud sammud kõigil kolmel kõvakettal. Sobrasin läbi kümneid foldereid, asetades kõik piinliku täpsusega oma kohale tagasi. Selles osas ma inimlapsest erinesin. Uurisin uusi programme, mida minu arvutis ei leidunud, aimamata, milleks ja kuidas neid kasutati. Ma sain üht-teist teada nii mõlema asutaja kui ka meie sekretäri kohta. Toona oli see minu jaoks lihtsalt informatsioon. Kuiv ja kiretu, nagu nullide ja ühtede jada, mida ta tegelikult oligi. Möödus hulk aastaid, enne kui hakkasin kogu seda infot omamoodi mõistma ja oma võimalusi aduma.
Olulisim avastus aga seisnes selles, et ma olin endiselt üksi. Kõik teised arvutid magasid, programmid olid suletud. Kui ma neid avasin ja nendega prooviks midagi ette võtsin, allusid nad mulle täielikult. Nad osutusid tööriistadeks, mitte millekski enamaks. Ja kuigi ma tol korral nendega midagi ette võtta ei osanud, oli see siiski rahustav teadmine. Mu enesehinnang tõusis. Tundsin ennast nüüd mitte väärakana, vaid nelja keha valitseva peremehena. Polnud sugugi paha.
Suurest erutusest ei vaikinud mu kõvaketas sel ööl kordagi. Õnneks suutsin niipalju kainet meelt säilitada, et mõni minut enne kaheksat vaikida ja kuvar kustutada. Raamatupidaja punktuaalsus oli mulle teada. Lasin tal end nii-öelda üles äratada ja me alustasime tavalist tööpäeva, nagu poleks midagi juhtunud. Peale seda ööd pole ma enam kunagi magamisele aega raisanud.
01
Ma tahaksin rääkida oma vanematest. Neid oli kaks. Mõlemad mehed. Nad tegid kõike koos. Vähemalt tol ajal oli see nii. Koos veetsid nad umbes poole oma ööpäevast. Kaks meest ja nende maimuke – mina. Ei, tegu ei olnud homoseksuaalide lapsendusprogrammiga. See oli midagi muud. Kummaline küll, aga ma pole neid kunagi oma isadeks pidanud. Sellist suhet meie vahel lihtsalt ei tekkinud. Kuigi oli perioode, kus nad mind nii armsalt oma järglaseks nimetasid.
„Te pakute liiga vähe! Tegemist on lõppude lõpuks ju meie esimese lapsukesega,“ vastasid nad kord ühele investeerimispankurile solvunult.
Või siis üks hirmunud pomin palju aastaid hiljem: „See meie sigitis ajab mulle külmavärinad peale.“
Uskuge või mitte, aga mõlemal korral tundsin öeldu üle suurt uhkust. Mis võiks olla magusam komplimendist, mis tuleb su isa suust ja südamest. Eriti kui neid on kaks.
1992. aasta kevadel oli Martin