Lahkumishetk. Laurie Breton
Читать онлайн книгу.
topeltuste juures heitis järgmine politseinik erilist huvi tundmata pilgu tema töötõendile ja noogutas napilt. Policzki avas ukse ja astus majja. Massiivne lühter heitis säravat valgust tohutule fuajeele. Messingist seinalühtrid valgustasid kõige uhkemat treppi, mida ta eales näinud oli. Enamikus selle ajastu Bostoni majades olid kitsad trepid, millel isegi kõige kõhnematel inimestel oli raske liikuda. Selle maja ehitaja oli normist kõrvale kaldunud ja loonud laia, kauni spiraali, mis rippus justnagu õhus.
Toad olid tühjad. Policzki kuulis maja tagaosast häältekõminat, hakkas selle suunas minema ja libistas samal ajal pilgu üle sündmuspaiga: köögipõrandal lebas laip, üks käsi ettesirutatud, peopesa ülespoole pööratud, nagu halastust paludes; kriminalist vilistas mingit viisijuppi, otsides samal ajal sõrmejälgi laial graniidist tööpinnal lebavalt portfellilt; kõhukas keskealine mees Ralph Laureni ülikonnas istus omaette kokkupandavas kangastoolis, pühkides kiilast pealage lumivalge linase taskurätikuga.
Laiba kõrval põlvitas kaks naist, uurides seda koronerile omase ükskõiksusega. Kui Policzki lähemale jõudis, tähendas Lorna Abrams pilku tõstmata: „Sul oli viimane aeg kohale jõuda.”
Policzki kükitas laiba kõrvale ja uuris huviga surnud mehe meelekohal olevat kuuliauku. Vereloik mehe pea all oli hakanud kivipõrandal hüübima. „Ära turtsu,” ütles Policzki oma paarilisele. „Meie sõber on juba surnud.”
Koroneri hirvesilmne abi Neena Bhatti heitis talle lõbustatud pilgu ja tegi kangelasliku, ent edutu katse muiet maha suruda. „Tere, Doug,” lausus ta.
Policzkit üllatas iga kord kauni ja eksootilise välimusega Bhatti Queensi ninahäälne aktsent. Nagu saaksid printsess Grace’i asemel lapsehoidja Frani. „Neena,” tervitas Policzki teda vastu. „Mis meil siis siin on?”
„Meil on siin tundmatu mehe laip,” teatas Lorna reipalt.
Policzki kergitas kulmu. „Dokumente polegi?”
„Ei rahakotti, abielusõrmust ega silti särgil, kus seisaks: „Minu nimi on Bruce.””
„Nagu sa isegi näed,” jätkas Neena, „suri ta ilmselt pähe tulistatud lasu tagajärjel. Väike kaliiber. Puhas sisenemisauk. Väljumishaav on pisut verisem. Kuul rebis väljudes tüki koljust lahti.”
„Kena pildike,” kostis Policzki. „Kes ta olla võiks?”
„Pole aimugi,” vastas Lorna. „Aga maja on müügis. See nurgas istuv mees on Philip Armentrout. Tal oli pool kolm kokkusaamine Kaye Winslow’ga Winslow & DeLucca kinnisvarabüroost, et maja üle vaadata. Philip jäi natuke hiljaks, jõudes siia umbes kell kaks nelikümmend kaheksa. Maja uks oli lahti, nii et ta astus sisse ja leidis selle tundmatu härra. Aga preili Winslow’d polnud.”
Policzki kõigutas end kandadel. „Kas miski viitab tema asukohale?”
„Ei,” sõnas Lorna rõõmsalt. „Aga portfell, kust O’Connell sõrmejälgi otsib, kuulub talle.”
Policzki vaatas korraks osutatud suunda ja nentis: „Nii et mingil hetkel oli ta siin.”
„Tundub küll.”
Seega oli Kaye Winslow koos Philip Armentroutiga peamine kahtlusalune vähemalt senikaua, kuni asitõendid ühe neist kahtlusest vabastavad. Policzki oli juba oma karjääri algusaastail taibanud, et miski pole nii nagu paistab ja kõiges tuleb kahelda, ükskõik milline mulje pealtnäha jääb. Ja ehkki Armentrout väitis, et ta ainult leidis laiba, ei pruukinud see tõsi olla.
Doug vaatas surnukeha veel korra hoolikalt üle ning küsis Neenalt: „Kas me teame surmaaega?”
„Pean sulle meelde tuletama, et sündmuspaigal on raske midagi määrata. Täpsemalt oskan öelda siis, kui selle tundmatu härra laborisse toimetame.”
„Umbes?” ei jätnud Lorna jonni.
„Paar tundi tagasi. Arvan, et ta suri pool tundi enne seda, kui härra Armentrout ta leidis.” Neena tõusis ja tõmbas kummikindad plaksuga käest. „Mina olen lõpetanud.”
„Aitäh,” ütles Lorna, lisades Policzki poole pöördudes: „Ja mina arvasin, et pääsen täna õhtul õigel ajal koju.”
„Sina oma tohutu kogemusepagasiga peaksid kõige paremini teadma, et nii ei lähe.”
Lorna pööritas silmi. „Tänan meelde tuletamast. Pean kellegi naabritega vestlema saatma. Uurima, kas keegi nägi või kuulis midagi. Siis püüame leida preili Winslow’d. Kui ta varsti välja ei ilmu, tuleb anda tagaotsimiskäsk. Ta võib olla mõrtsukas. Või…” Lorna vaikis, vaatas Policzkile otsa ja kehitas õlgu.
Ta ei pidanud lauset lõpetama. Nad mõlemad teadsid, mida see tähendas. Kui Winslow pole mõrtsukas, võis ta olla surnud või on tema elu tõsises ohus. „Kas ma räägin ise Armentroutiga?” küsis Doug.
„Lase käia. Pärast seda võid sugulaste leidmiseks Winslow’ dokumente lugeda.”
Lorna astus välja politseinikke kokku kutsuma ja Policzki arutles, kuidas oleks kõige parem Philip Armentroutiga jutuajamist alustada. Kõnealune härrasmees istus kössitades toolil, küünarnukid põlvedel, pea õlgade vahel. Ilmselgelt rahulolematu tegelane. Kõige sobivam tundus olevat siiras ja otsekohene lähenemine. „Härra Armentrout?” ütles Policzki.
Armentrout tõstis pea, koondas pilgu tema näole, mõistis, et tegu on järjekordse võõraga ja kortsutas laupa. „Millal ma võin lahkuda?” päris ta.
„Mina olen uurija Policzki. Kas tohin mõne küsimuse esitada?”
„Ma vastasin juba küsimustele. Kaks korda. Kas politseinikud üksteisega ei räägi? See on naeruväärne. Ma rääkisin juba kõik ära. Mul on palju tegemist. Pean tagasi tööle minema.”
Policzki kükitas päkkadel kõikudes tema ette. „Saan aru,” sõnas ta. „Ja ma tean, et see kõik on väga ebamugav, aga mul ei lähe kaua ja kui me oleme lõpetanud, võite oma kiiret elu edasi elada. Kahjuks…” Ta vaikis ja kuulis luku sulgemise kõrinat, kui tundmatu mehe surnukeha oli laibakotti sätitud. „…ei saa see mees sama teha.”
Armentrout võpatas ja sulges silmad. Siis ütles ta ohates: „Olgu. Mida te teada tahate?”
„Rääkige, mis juhtus, alustades hetkest, kui te siia jõudsite.”
„Me pidime kohtuma pool kolm. Ma jäin kakskümmend minutit hiljaks, sest kella ühene kokkusaamine kestis kauem. Jõudsin siia umbes kümme minutit enne kolme ja koputasin uksele. Keegi ei avanud. Uks oli lukust lahti ja ma astusin sisse. Arvasin, et Winslow on kusagil majas ega kuulnud koputamist. Hüüdsin teda paar korda, läksin mööda koridori ümber nurga ning nägin selle mehe jalgu köögisaare tagant paistmas. Pagana tõsine ehmatus.”
„Kujutan ette. Mida te siis tegite?”
Armentrout hõõrus oma trullaka käega kukalt. Tema silmavalged olid punased. „Läksin lähemale, et asja kontrollida. Mõtlesin, et äkki on keegi minestanud ja vajab arstiabi. Ma ei taibanud, et mees on surnud, kuni nägin verd.”
„Kust te teadsite, et ta on surnud?”
Armentrout vaatas Policzkit pikalt rahulikul pilgul. „Ma pole eile sündinud. See oli ju ilmselge.”
Olgu nii. „Mida te tegite, kui taipasite, et ta on surnud?”
„Jooksin majast välja. Mõtlesin, et äkki on mõrtsukas veel läheduses ning ma ei kavatsenud ootama jääda ja tema järgmiseks ohvriks saada. Põrutasin minema ja helistasin teiselt poolt tänavat pargist hädaabinumbril. Ootasin seal, kuni politsei saabus.”
„Hästi. Kas te puutusite midagi?”
„Ainult uksenuppu.”
„Kas te tundsite ohvrit? Olite te teda varem kohanud?”
Armentrout raputas pead. „Arvasin, et ta on Kaye Winslow’ kolleeg. Ma ei tea, kes ta on. Äkki Winslow teab.”
Ilmselt küll, mõtles Policzki, aga esmalt tuleb ta üles leida. „Olgu, härra Armentrout,”