Lahkumishetk. Laurie Breton
Читать онлайн книгу.
pole, peame me teid kahtlusaluseks seni, kuni saame teid kahtlusest vabastada. Loodetavasti juhtub see peagi.”
„Uskumatu.” Armentrout otsis taskust rahakoti. Ta võttis sealt visiitkaardi ja torkas selle Policzkile pihku. „Tulen maja vaatama ja satun sellise supi sisse. Terve pärastlõuna on rikutud. Võite kindel olla, et tõmban selle mausoleumi oma võimalike ostude nimekirjast maha.” Ta toppis tusaselt rahakoti tagasi taskusse. „Tegelikult ei ostaks ma tervest Bostonist ühtegi maja ka siis, kui keegi mulle peale maksaks. Pärast säärast hullumeelsust küll mitte. Võib-olla leian midagi Newtonist või Andoverist. Olen kuulnud, et Lexingtonis on väga kena.”
Lüheldane ennasttäis ärimees lahkus puhisedes, sest tema graafik oli surnukeha avastamise tõttu lootuselt segi löödud. On alles lugu, mõtles Policzki talle järele vaadates. Pagana kahju, et mõrv selle tüübi päeva oli ära rikkunud.
Uks paukus Armentrouti järel. Kriminalist O’Connell pani oma töövahendite kasti kinni. „See sujus hästi,” märkis ta.
„Nojah,” mühatas Policzki. „Ta ei ähvardanud mind relva ega vallandamisega, nii et üldjoontes oleks võinud tõesti hullemini minna.”
„Jah, palju hullemini.” O’Connell nookas musta koti poole, mida kaks laboranti välisukse poole kärutasid. „Sa oleksid võinud olla selle mehe asemel.”
Loojuva päikese kiired langesid läbi loengusaali suletud akende ja ruumis oli palav nagu saunas. Kuumad suvepäevad olid möödanik, aga neid talutavaks muutnud kliimaseade oli otsad andnud. Odavad ehitusmaterjalid, minimaalne isolatsioon ja lihtsameelne juhtkond, kes tahtis, et küte lülitataks sisse kalendri, mitte kraadiklaasi järgi, viisid selleni, et õppimine toimus äärmiselt ebameeldivas keskkonnas. Selle troopilise paradiisi keskel istus dotsent Sam Winslow, lugedes Dan Browni viimast raamatut, samal ajal kui tema kunstiüliõpilased sooritasid semestri esimest eksamit. Viiskümmend kaheksa pead kummardus viiekümne kaheksa sinise kausta kohale ja viiskümmend kaheksa pastakat krabises usinasti paberil.
Sam oli asunud sellele ametikohale kuus aastat tagasi innuka idealistina. Tal kulus pisut aega tunnistamaks ümberlükkamatut tõde, et üheksakümmend kaheksa koma kaheksa protsenti tudengitest polnud õppimisest huvitatud. Back Bay riigiülikoolis ei olnud kunstisuund eriti populaarne. Sami loengutes käidi sellepärast, et kõigil lõpetajatel oli vaja üheksa tundi humanitaarainete arvestust. Tudengid olid kuulnud, et dotsent Winslow hindab leebelt ja kui raske see kunstiajalugu ikka olla saab? Kui mõni üksik erand välja arvata – peamiselt need tudengid, kes end iga semestri alguses tema maalikunsti sissejuhatavale kursusele kirja panid –, siis olid tema tudengid siin ainult ühel põhjusel: saada kirja kolm arvestust, mis ilmusid nagu võluväel nende matriklisse, kui nad selles loengus tähelepanelikud olid, arvestuse päevadel kohal käisid ja õppejõu sõnu mingis mõistetavas vormis talle kordasid.
Sami elu koosneski kordamisest. See polnud just meeldiv tõdemus, eriti kell kolmveerand viis palaval pärastlõunal, kui ta polnud pärast hommikusööki söönud muud kui paar lillat vahukommi, mis olid teaduskonna puhketuppa lauale kuivama jäetud. Kui otsustada nende papise maitse järgi, siis olid nad seal juba pikemat aega vedelenud.
Uksele koputati vaikselt. Sam Winslow tõstis pilgu ja nägi väikesest ukseaknast kunstiteaduskonna dekaani, oma otsese ülemuse Lydia Forbesi nägu. Sam pani raamatu käest, tõusis, läks läbi ruumi ja libistanud pilgu aeglaselt üle loengusaali – tema tudengid olid küll täiskasvanud inimesed, aga polnud paha jätta muljet, et tal on silmad ka kuklas –, avas ukse ning astus koridori.
„Lydia,” ütles ta, jättes uksele praokile.
„Vabanda, et segan, aga sul paistis aega olevat.” Saja kaheksakümne sentimeetri pikkune kõrgete kontsadega Lydia oli Samiga umbes ühte kasvu. Peaaegu haiglaselt kõhn naine kandis pruuni villast kostüümi ja oli hallid juuksed tavapäraselt kõvasse krunni tõmmanud. Tumedad kulmud kahvatus näos tekitasid mulje, nagu oleks ta pidevalt üllatunud. Kui Sam temaga esimest korda kohtus, meenutas naine talle preili Grundyt, kooliõpetajat Archie koomiksitest. Ent ta mõistis peagi, et välimus oli pelgalt ametialane suitsukate, kuna Lydial oli nakatav naer, riivatu huumorimeel ja sõltuvus filtrita sigarettidest. „Jalutame,” ütles ta.
Sam vaatas loengusaali poole. Nähes tema pilgus ebalust, pahvatas naine: „Jumala eest, Sam, ole normaalne. Nad on täiskasvanud. Las vastutavad ise oma tegude eest.”
Sam tõmbas ukse kinni ja hakkas Lydia kõrval minema, sammudes sama tempos vaiksest koridorist kargesse oktoobripäeva. Tellistest hoonete vahel murduvad päikesekiired täitsid õhu roosa helendusega. Lydia astus kaks trepiastet alla, süütas sigareti ja tõmbas mahvi. Ta sulges naudiskledes silmad, puhus välja sinise suitsujoa ja nentis lihtsalt: „Neetult idiootlikud osariigi seadused.”
Sam vehkis tema selja taga vaikselt suitsu laiali. Lydia tõmbas veel ühe mahvi ja jätkas: „Ma saatsin sinu avalduse eile komisjonile edasi.”
Sam astus mürgise suitsupilve seest välja ja hingas värsket õhku. Bostoni kesklinnas oli tööpäeval värske õhuga mõistagi kehvasti. „Ja?”
Lydia pöördus ja vaatas teda oma siniste silmade terava pilguga. Tõmbas veel ühe mahvi ja sõnas: „Larsen teeb mulle muret.”
Nyles Larsen oli Sam Winslow’ kirstunael. Ta oli ka ametikomisjoni esimees. Kirjas oli nii, et kui õppejõud ei saanud soovitud põhikohta, ei sundinud miski teda töölt lahkuma. Tegelikkuses oli põhikoha andmisest keeldumine löök näkku, millele oli kõige targem vastata taganemisega, saba jalge vahel. Ent Sam ei tahtnud taganeda. Ta jõudis õpetamise juurde suure ringiga ega kavatsenud enam kuhugi minna.
Sam kibrutas kulmu. „Kas ta võib meile probleeme tekitada?”
„Arvan, et Nyles Larsen lükkaks sinu avalduse hea meelega tagasi. Ta on sind vihanud esimesest päevast peale.”
See oli tõsi. Larsen oli olnud Sami palganud komisjoni esimees ja väljendanud otsekohe vastumeelsust Sami suhtes, kes oleks äärepealt kohast ilma jäänud. Ilma kindla liitlase, matemaatikaõppejõu Vince Tedeschita oleks Sam sattunudki tänavanurgale pliiatseid müüma. Sami õnneks oli enamik tema poolt hääletanud, ent Nyles Larsen jätkas võitlust Sami väidetavate kesiste nõudmiste ja lohakate õpetamismeetodite vastu.
„Ta on kade,” ütles Lydia. „Sinu tudengid jumaldavad sind, Nylesi tudengid jäävad loengus magama.”
Neist möödus kaks elavalt vestlevat seljakotiga noort naist, kes sisenesid laiadest topeltustest hoonesse. „Kuidas me tema mõjuvõimule vastu hakkame?” päris Sam.
„Me oleme teinud kõik, mis meie võimuses,” vastas Lydia. „Lugesin sinu materjalid otsast lõpuni hoolega läbi, et kindel olla. Sinu ettepanekud on põhjalikud. Dokumentatsioon on piisav, tudengite hinded väga head. Sa pole küll eriti palju artikleid avaldanud, aga teised tegurid kaaluvad selle üle. Kolleegid andsid sulle kiitva soovituse.”
Muidugi mõista. Kui Sam poleks neis tüütutes komisjonides käinud, oleks seal pidanud istuma mõni tema kolleegidest. Nad tegid kõik võimaliku, et ta nende juures edasi töötaks, tahtes teda määrata tegema räpast tööd, mida nad ise nii meeleheitlikult vältida püüdsid. Sam arvas, et see ohver tasub end ära. Ta täitis kõik ülesanded naeratades. Komisjonikoosolekutel tehti harva midagi ära, aga liikmeks olemine jättis paberil hea mulje.
„Jestas, Lyd,” ohkas Sam, kuuldes oma hääles vastikut meeleheidet. „Ma pean selle põhikoha saama. Kui ma siin hakkama ei saa…” Mees jättis lause pooleli, aga nad mõlemad teadsid, mida ta öelda tahtis. Kui alustad põhjast, pole kuhugi kukkuda. „Ma ei suuda end maalides ära elatada. Ja muud ma ei oska. Kui mind Back Bayst minema lüüakse, lähen bussijaama põrandaid vahatama.”
Lydia tõmbas veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja. Ta ütles tuhka raputades: „Sa oled teinud kõik, mida me oleme palunud. Pole mingit põhjust, miks nad keelduma peaksid. Siis mitte, kui Larsen kiunuma ei hakka, ja isegi sel juhul peaks ülejäänud komisjon teda eirama. See mees on segane ja kõik teavad seda. Nad teavad ka, et ta tahab sinust lahti saada. Kui midagi nüüd veel viltu läheb, süüdistan ma selles ainult Nyles Larsenit. Kui nii juhtub,