Tere taevas. Teo Räbovõitra
Читать онлайн книгу.
e, taevas
Raamat räägib rahast, majandusest ja inimmõistusest ning selle ringrattalistest keerdkäikudest. Räägitakse südametarkusest ja kohaloleku jõust. Liigutatud saab olema kogu inimkond. Viidatakse elu elamise lihtsusele ja varjatud seostele ja korrapäradele. Eesmärk on viidata balansseeritud elule, mida täidaks rõõm, õnn, nauding ja vabadus.
Raamatut ei saa liigitada ühessegi zanrisse ning võib anda märkimisväärseid tulemusi muutusteks, majanduslikuks stabiilsuseks ja kasvuks. Palju on juttu tegelikkusest, pidades silmas autori omi vaatlusi ja tähelepanekuid.
E-raamat on väljatrükk digilindistusest ning on suunatud praktiliselt kõigile, kel huvi inimolemuse müsteeriumi, ego ja tegeliku mina aspektide suhtes. Kes me oleme? Kuhu läheme? Mis on sünd ja surm, armastus, vabadus ja maailm kui inimene ise.
TERE, TAEVAS
Mis on armastus?
See on praegune emotsioon, olemise hetk. Rahulik.
Selle puudujäägi korral vajatakse selle kompenseeringut.
Armastus on tunne kõige elava vastu, ju ka kõduneva metsa suhtes, milles peidetud korrapära.
Seda näeb vaid vaatleja, kohalolija.
Üksi.
Kõik on kaunis, kõik on lummav.
Kaunis on minu ilu.
Kaunis on päikesetõus, mis on samaaegselt ka loojang.
Kui sarnane sarnast tõmbab, olen mõtetes teie kõigiga. Inimestega.
Elu on ju lihtne.
Meil pole vaja otsida seaduspärasid, võib olla neid polegi.
Sündisin.
Ju ka suren.
Kui saad aru mu vaikusehetkest, oled minuga.
Pole vaja rahuldada end tuuldelennutatud sõnadega.
Vaid üksikud neist püüad kinni.
Me teeme nalja, me tunneme rõõmu.
Selle kõrval on ka päevi, kus neist miski veidi varjule jääb.
Me muretseme.
Me kardame.
Me ootame.
Me unistame.
Me loodame.
Oleme varsti pühitud.
Kui suudad sõnadega öelda seda, mida olen oodanud.
Et hoolid kogu südamest.
Võtad mu vastu sellisena nagu olen.
Kõigi puudustega.
On minu käed vabad.
Võtmaks sind vastu.
Kingituse.
Armastan ennast.
Armastan sind.
Tunnen su meeli.
Tunnen su keha.
Sinu õrnust.
Sinu lahkust.
Heasoovlikkust.
Tahad olla rahuleidja.
Rahutooja.
Oled keskendunud oma missioonile.
See on praegu.
Sul pole kunagi teist aega, kui praegu.
See hetk on sinu elu.
See hetk oled sina.
Kaduv, hääbuv elu.
Ma olen üksi.
Kaitseta.
Vahel tusane, vahel ängis.
Kuid ma olen ikka olemas.
Enesele.
Sulle, armas soovin, et oleksid minuga.
Oled ainus.
Olen tugev.
Ka nõrk.
Ma olen.
Olen püüdnud sind leida.
Olen tahtnud sind tõesena võtta.
Tahan sulle öelda, et kõik on korras.
Me oleme koos.
Meil on tore.
Meie tee, võib-olla lõputu igaviku tants.
Sära, kestabki lõputult, mil polnud ka algust.
Kuid tean, et päev, mil saime kokku
Olin õnnelik
Puudutatud
Polnud teesklust.
Sain olla ma ise.
Nüüd, mil oleme koos, täidab mind helgus.
Valgus, mis sarnane kuule
Päikesele
Miljonitele tähtedele
Särale
See kahvatub vaid siis, kui kahvatun mina.
Loojangu ja tõusu poeg.
Tütar, kes teeb lahti oma silmad, et näha mind, taevast.
Selget pühendust.
Igaviku loori kangast.
Millele on kirjutatud read…
Aitäh
Oled mu päike, oled mu kuu
Tähistaevas
Kui kohtume, armastan sind ikkagi.
Heidan su kõrvale
Aga viivuks.
Et pugeda tagasi sinna, milles ma olen.
Oma südames.
Kallis
Oled mu südames alati
Ka siis kui koidab päev, mil ütlen…
Hoia ennast
Armasta kõike mida näed, mida kuuled
Olgu puudutatud õis, mis tärkab
Kui puudutad hingust
Mille leek põleb vaid praegu
Üks tõsiseltvõetav sündmus inimese elus on tema sündimine. See on kui murdepunkt, kus inimene visatakse talle omasest turvalisest olemisest ja keskkonnast välja. Kõik, mida inimene suuremaks saades teeb, on selle turvalisuse taaskehtestamine. Teatavates meditatiivsetes seisundites, mis ongi elu, on võimalik seda taasmeenutada. Sündimise protsess, oletades, et selle alguspunkt on emaüsast väljumine, on vastsündinule paras shokk. Uus maailm ning tuleb kiiresti-kiiresti taibata seda, et on vajalik koheselt ise hingama hakata. See on alguses kiirustav ja õhkuahmiv, sest kaalul on iseenda elu. See on hämmastav kohanemisvõime. Mitte mingil juhul ei saa inimese elu alguspunktiks pidada tema sünnihetke või emaüsast väljumist. Ka sellele eelnevad sündmused ja elu. Taandus käib tõenäosuslikult sadu ja tuhandeid aastaid tagasi, võib-olla isegi miljoneid aastaid. Olgu inimese algusdaatumiks mis tahes aeg, e saa me sellest üdini siiski aru. Väidetavalt tuleb lugu taandada algallikani, kuid ka sellele eelneb midagi. Võime julgelt väita, et elu on müsteerium. Meid hoiab elus huvi. Ja mitte selle vastu, sest see viitaks sellele sellselt, et me oleme sellele kuidagiviisi vastu.
Praegune inimese elu on tema varasema elu jätk. Jõuame selleni, et ei eksisteeri surma ega eksisteeri elu. Eksisteerib vaid kulg, transformatsioon. Mitte miski ei lõpeta mitte midagi, miski on kogu aeg pooleli. Võime vaid oletada, uurida, analüüsida, kuid lõpuni ei saada aru, sest taolistes küsimustes ei eksisteerigi algust ja lõppu. Eksisteerivad vaid lüngad teadlikkuse ja ebateadlikkuse vahel. Millal on inimene teadlik? Ma olen teadlik praegu. Mul ei eksisteeri minevikku, mul ei eksisteeri tulevikku. Kuidas oleks see võimalik? Sinu mõtted võivad uidata, kuid sa mõtled praegu. Sa tood mineviku mõtte praegusesse, sa projitseerid praeguse mõtte tulevikku. Seega sa kas meenutad või ootad, et sinu praegune mõte tulevikus kattuks üheselt seesama pildiga, mis sul on praegu. Olgu selleks siis pildiline mõtlemine, visualisatsioon. Mõtlemise tüüpe on teisigi, kuid mõtlemine jääb mõtlemiseks. Meil on oskus hoida