Häving. Lõunaringkonna triloogia I. Jeff VanderMeer
Читать онлайн книгу.
ia I
01: Algatus
Torn, mida poleks pidanud seal olema, tungib maasse paigas, kus mustade mändide mets hõreneb ja algavad mülkad, seejärel pilliroog ja soosaarte nässakad, tuultest vintsutatud puud. Teisel pool soosaari ja looduslikke kanaleid on ookean ning kaldal, pisut kaugemal, mahajäetud majakas. Kogu see kant on raskesti seletatavatel põhjustel olnud juba aastakümneid mahajäetud. Meie ekspeditsioon alasse X oli esimene rohkem kui kahe aasta jooksul ja suur osa meie eelkäijate varustusest oli roostetanud, nende telkidest ja kuuridest olid sisuliselt järel vaid kestad. Ma ei usu, et keegi meist oleks seda üksildast maastikku nähes ohtu tajunud.
Meid oli neli: bioloog, antropoloog, maamõõtja ning psühholoog. Mina olin bioloog. Sel korral olid kõik ekspeditsiooniliikmed naised, välja valitud nende keerukate kriteeriumite põhjal, mida ekspeditsioonide koostamisel kasutati. Psühholoog, kes oli meist vanim, oli ühtlasi ekspeditsiooni juht. Piiri ületamiseks hüpnotiseeris ta meid kõiki, et me meelerahu ei kaotaks. Rannikuni jõudmiseks kulus neli rasket matkapäeva.
Meie ülesanne oli lihtne: baaslaagrist aeglaselt eemale liikudes jätkata riiklikke uuringuid ala X saladuste väljaselgitamiseks.
Mitmesugustest teguritest ja tingimustest sõltuvalt võis ekspeditsioon kesta päevi, kuid või isegi aastaid. Meil olid kaasas kuue kuu varud ja veel kahe aasta varud olid ladustatud baaslaagris. Meile oli ka kinnitatud, et kui peaks tekkima vajadus, siis on ohutu süüa kohapeal leiduvat. Kogu meie toit oli suitsutatud või konservides. Meie varustuse kõige ekstravagantsem osa oli mõõteriist, mis igaühel meist rihmakesega vöö küljes rippus: väike must metallist ristkülik, mille keskel oli klaasiga kaetud auk. Juhuks, kui ava hakkab punaselt helendama, oli meil käsk liikuda poole tunni jooksul „turvalisse kohta”. Meile ei öeldud, mida see aparaat mõõdab või miks me peaksime kartma, kui see punaselt helendama hakkab. Esimeste tundidega harjusin ma sellega nii ära, et ei vaadanud seda enam. Kellasid ja kompasse ei tohtinud meil olla.
Laagrisse jõudnud, asusime vananenud või rikutud varustust välja vahetama, asendades selle kaasatooduga, ja oma telke üles panema. Kuuride parandamine oli plaanis hiljem, siis, kui oleme veendunud, et ala X pole meid mõjutanud. Eelmise ekspeditsiooni liikmed olid lõpuks üksteise järel uitama läinud. Aja jooksul olid nad oma perekondade juurde naasnud, nii et rangelt võttes polnud nad kadunud. Nad olid lihtsalt alalt X ära kadunud ja teadmata viisil piirist väljapoole jäävas maailmas jälle välja ilmunud. Nad ei suutnud midagi rääkida oma teekonna üksikasjadest. See ülekandumine oli toimunud kaheksateistkümne kuu jooksul ja varasemate ekspeditsioonidega polnud midagi niisugust juhtunud. Aga ka muud nähtused võisid esile kutsuda „ekspeditsiooni enneaegse laialimineku”, nagu meie ülemus seda nimetas, nii et kõigepealt pidime kontrollima, kuidas me seal vastu peame.
Meil oli vaja ka keskkonnaga kohaneda. Baaslaagri lähedal metsas võis leiduda karusid ja koiotte. Võis kuulda ootamatut kraaksatust ja ööhaigrut puuoksalt lendu tõusmas ning niiviisi eksitatuna astuda mürkmaole, neid oli seal aga vähemalt kuut liiki. Soos ja kraavides peitsid end suured kahepaiksed ja nii me olime veeproove võttes ettevaatlikud, et mitte liiga sügavale vette minna. Siiski, need ökosüsteemi aspektid ei teinud meile tegelikult muret. Mõned muud asjad võisid aga häirida küll. Kunagi ammu olid siin olnud linnad ja me kohtasime tontlikke märke inimasustusest: pehkinud, sissevajunud punaka katusega osmikuid, poolenisti mutta vajunud, roostes kodaratega vankrirattaid, vaevu märgatavaid jälgi kariloomade tarandikest, millest nüüd olid jäänud ainult kaunistused männiokaste kihis.
Palju hullem oli aga videvikus kostev tugev, madalahäälne oigamine. Mere poolt puhuv tuul ja sisemaa kummaline vaikus nüristasid meie suunataju, nii et see heli tundus imbuvat läbi küpresse niisutava musta vee. Vesi oli nii tume, et me nägime selles oma nägusid, ja see ei liikunud kunagi, oli tardunud nagu klaas, peegeldades küpresse lämmatavaid halle samblatutte. Kui keegi vaatas läbi selle ala ookeani poole, nägi ta ainult musta vett, halle küpressitüvesid ja sambla katkematut, liikumatut allapoole voolamist. Kuulda oli ainult madalat oigamist. Seda, kuidas see mõjus, pole seal viibimata võimalik mõista. Ka selle ilu pole võimalik mõista, ja kui sa näed mahajäetuses ilu, siis muudab see midagi sinu sees. Mahajäetus püüab sind asustada.
Nagu öeldud, me leidsime torni sealt, kus maa metsa all hakkas vettima ja muutus peagi soolase veega sooks. See juhtus neljandal päeval pärast baaslaagrisse jõudmist, me olime juba õppinud ümbruses mingil määral orienteeruma. Me ei arvanud, et leiame sealt midagi; nii meil kaasas olnud kui ka meie eelkäijate poolt maha jäetud veeplekiliste, männitolmuga kokku määritud kaartide kohaselt poleks seal pidanud midagi olema. Ent ometi oli – teerajast vasakul, madalast rohust ümbritsetud ja poolenisti allavarisenud sambla varjus oli ümmargune hallikas kiviplokk, mis näis koosnevat tsemendist ja peenestatud merekarpidest. Ploki läbimõõt oli umbes kaheksateist meetrit ja see ulatus maast paarikümne sentimeetri kõrgusele. Ploki pinnale polnud uuristatud ega kirjutatud midagi, mis võinuks anda aimu selle valmistajate eesmärgist või päritolust. Täpselt põhjasuunas oli ploki pinnas neljakandiline avaus, millest paistsid pimedusse viiva keerdtrepi astmed. Avaust varjasid ämblikuvõrgud ja tormiga langenud oksad, aga alt tuli jahedat õhku.
Algul nägin ainult mina seda kui torni. Ma ei tea, kuskohast tuli mulle pähe sõna torn, arvestades, et see laskus maa sisse. Samahästi oleksin ma võinud seda pidada punkriks või maasse vajunud ehitiseks. Ometi, niipea kui ma nägin keerdtreppi, meenus mulle rannikul seisev majakas ja järsku tekkis mul nägemus sellest, kuidas eelmise ekspeditsiooni liikmed ükshaaval lahkusid, seejärel nihkus aga maapind ühtlasel ja läbimõeldud moel just nii, et majakas jäi rannikule, ent selle maa-alune osa paigutus sisemaale. Kui me seal seisime, nägin ma seda koos paljude keerukate üksikasjadega ning tagantjärele mõeldes oli see mu esimene ebaloogiline mõte pärast sihtkohta jõudmist.
„See on võimatu,” ütles maamõõtja oma kaarte uurides. Hilise pärastlõuna tugevad varjud jätsid ta jahedasse hämarusse ja andsid sõnadele pakilisuse, mida neis muidu poleks olnud. Päike teatas meile, et peagi tuleb meil võimatuse uurimiseks kasutada taskulampe, kuigi mind poleks pimedus üldsegi häirinud.
„Ja ometi on see siin,” ütlesin. „Kui tegemist pole just grupihallutsinatsiooniga.”
„Arhitektuurilist kuuluvust on raske määrata,” ütles antropoloog. „Materjalid on mitmetähenduslikud, vihjates kohalikule päritolule, kuid mitte tingimata kohalikule valmistamisele. Sisse minemata ei saa me teada, kas see on primitiivne või nüüdisaegne või midagi vahepealset. Ja ma parem ei hakka oletama, kui vana see võib olla.”
Meil polnud mingit võimalust ülemustele sellest leiust teada anda. Üks reegel alale X tehtavate ekspeditsioonide kohta oli, et me ei tohtinud välismaailmaga ühendust otsida, sest kardeti mingit pöördumatut nakkust. Meil oli kaasas ka väga vähe nüüdisaegsel tasemel tehnikat. Meil polnud mobiiltelefone, arvuteid, videokaameraid ega keerulisi mõõteseadmeid peale nende veidrate mustade karpide, mis meil vööl rippusid. Meie fotoaparaadid vajasid improviseeritud pimikut. Mobiiltelefonide puudumine jättis teistele mulje, et reaalne maailm asub väga kaugel, kuid mina olin alati eelistanud ilma nendeta läbi ajada. Relvadeks olid meil noad, lukustatud kast vanaaegsete püstolitega ja tõrksa mööndusena kehtivatele turvanõuetele ka üks automaatpüss.
Oodati lihtsalt, et me teeksime märkmeid, nagu need siin, kasutades päevikut, nagu see: kerge, kuid peaaegu hävimatu veekindel paber, painduvad must-valged kaaned, sinised horisontaaljooned ridade jaoks ja punane püstjoon vasakul piiriks. Päevikud kas naasevad koos meiega või leiab need järgmine ekspeditsioon. Meil soovitati lisada võimalikult palju konteksti, et ka need, kes ei tea midagi ala X kohta, mõistaksid meie aruandeid. Meil oli ka käsk mitte rääkida teistega oma märkmetest. Ülemused uskusid, et informatsiooni liigne jagamine võib mõjutada meie tähelepanekuid. Kuid ma teadsin oma kogemustest, kui lootusetu on see katse eelarvamusi välja juurida. Mitte miski, mis elas ja hingas, polnud täielikult objektiivne – isegi mitte vaakumis, isegi mitte siis, kui ta ajul oli ennastohverdav kirg tõe järele.
„Ma olen sellest avastusest elevil,” ütles psühholoog, enne kui me jõudsime tornist rohkem rääkida. „Kas teie olete ka elevil?” Sellist küsimust polnud ta meile varem esitanud. Ettevalmistuse käigus oli ta meilt küsinud pigem selliseid asju nagu: „Kui rahulikuks sa enda arvates suudad ettenägematus olukorras jääda?” Siis oli mulle tundunud, nagu oleks ta rolli esitav kehv näitleja. Nüüd sai veel ilmsemaks, et meie juhiks olemine tegi ta millegipärast närviliseks.
„See