Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Платон
Читать онлайн книгу.
le>
[17] Kuivõrd mu süüdistajad1 teid veenda suutsid, ateenlased, seda ma ei tea, aga nende süüdistuste tõttu oleksin iseennast peaaegu unustanud. Nad kõnelesid niivõrd veenvalt. Muide, õigupoolest ei rääkinud nad mitte midagi tõelähedastki. Kõige enam pani mind nende paljudest valesüüdistustest imestama aga see, et nad väitsid, nagu tuleks teil eelkõige selles suhtes valvel olla, et mina osava kõnemehena teid ära ei petaks.
[b] Et neil pole üldse piinlik, kui ma nende väite tegelikult otsekohe kummutan, see on minu arvates kõige häbiväärsem, sest ma ei ole ju mingi osav kõnemees, muidugi juhul, kui nad just ei pea kõneosavaks inimest, kes tõtt räägib. Kui nad aga kõneosavust silmas peavad, siis olen ma küll valmis nõustuma, et ma ei ole nende masti kõnemees. Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõe. Ent vannun Zeusi nimel, ateenlased, minult ei kuule te kaunite kõnekäändude ja väljenditega ehitud ilukõnet nagu nende [c] puhul,2 mina kõnelen lihtsalt, esimeste meeldetulevate sõnadega. Olen veendunud oma sõnade õigsuses, ja ärgu ka keegi teie seast oodaku midagi muud. Sest kahtlemata ei sobi enam minu eas teie ees, ateenlased, esineda toretseva kõnega nagu poisike. Ja siiski, ateenlased, palun ja anun teilt üht: kui kuulete, et ma end kaitstes kasutan samu sõnu, millega olen harjunud kõnelema turul vahetuslaudade juures, kus paljud teie hulgast on mind kuulnud, [d] samuti ka mujal, siis ärge sellepärast imestage ega lärmi tõstke. Sest olukord on selline: praegu astun esimest korda kohtu ette, olen juba üle seitsmekümne aasta vana3. Siinse kõnepruugi järgi olen võhik, peaaegu võõramaalane. Kui ma aga tõepoolest oleksin võõramaalane, annaksite teie mulle andeks, kui kõneleksin samal kombel [18] ja samas keeles, milles olen kasvatatud. Nüüd palungi teid, ja mulle näib, et põhjendatult, lubada mind kõnelda just sel viisil. Võib-olla on see parem, võib-olla halvem, kuid ma palun teid ainult üht silmas pidada ja tähele panna – kas ma räägin tõtt või mitte. Sest just selles avaldub kohtuniku väärikus, oraatori kohus on aga kõnelda tõtt.
Kõigepealt, ateenlased, pean ma end kaitsma mulle esitatud esimeste valesüüdistuste ja mu esimeste süüdistajate [b] eest, seejärel aga hilisemate süüdistuste ja süüdistajate eest. Paljud süüdistasid mind teie ees juba ammu, hulk aastaid, ning ükski nende seast ei kõnelnud midagi, mis oleks tõele vastanud. Neid kardan ma rohkem kui Anytost ja tema mõttekaaslasi, kuigi ka nemad on kardetavad. Ent nood esimesed on kohutavamad, ateenlased! Nad ässitasid teie hulgast paljud minu vastu üles siis, kui te alles lapsed olite, ja veensid teid, mind alusetult süüdistades, et on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad ja oskab valet tõeks keerata. Need inimesed, ateenlased, [c] kes selliseid kuuldusi levitasid, on mu kõige kardetavamad süüdistajad, sest kes neid kuulavad, arvavad otsekohe, et kui keegi niisuguseid asju uurib, siis ei usu ta ka jumalaid. Pealegi on sääraseid süüdistajaid palju ja nad tegelevad süüdistamisega juba kaua aega. Nad kõnelesid teiega tollal, kui olite sellises eas, mil kõike kergesti usutakse, sest olite alles lapsed, mõned ka juba noorukid. Süüdistamiseks oli neil vaba voli ja kaitsta polnud end kellegi ees. Kõige ahistavam on aga see, et nimepidi ei tea [d] ega saa neist nimetada mitte ühtki, kui just mõni ei juhtu olema komöödiakirjanik4. Ent kõik need, kes kas kadedusest või laimu tõttu teid minu vastu üles ässitasid, või siis ise seda uskusid ja teisi veensid – kõik nad on anonüümsed. Mitte ühtki neist ei saa kutsuda siia kohtu ette ja mitte kedagi pole võimalik üle kuulata, vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks. Niisiis nõustuge ka teie, et mul on kaht liiki süüdistajaid, nagu ma alguses juba ütlesin: [e] ühed süüdistasid mind alles nüüd, teised – kellest just äsja rääkisin – aga ammu, ning uskuge, et esmalt pean end nende eest kaitsma. Sest ka teie kuulsite nende süüdistusi varem ja palju sagedamini kui noid hilisemaid.
Olgu! Mul tuleks end kaitsta, ateenlased, ja püüda lühikese [19] ajaga ümber lükata laim, mida teie juba pikka aega endas kannate. Ma sooviksin väga, et see õnnestuks – nii teie kui minu hüvanguks – , ja mida enamat võiksingi taotleda oma kaitsekõnega! Kuid ma kardan, et see osutub raskeks, sest tegelik olukord pole mulle põrmugi saladuseks. Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.
Analüüsigem algusest peale, milles süüdistus seisneb, [b] millest tekkis mu halb maine, mida Meletos uskuma jäi ja siis minu kohta süüdistuskirja kirjutas. Olgu nii! Milliste väljenditega laimajad mind laimasid? Nagu oleksid nad seaduslikud süüdistajad, nõnda on vaja nende vande all antud süüdistus siis uuesti ette lugeda: “Sokrates rüvetab seadust ja ajab tühja tuult taga, ta uurib nii maa-aluseid kui taevasi nähtusi, keerab vale tõeks ning õpetab ka teisi [c] seda tegema.” Nõnda see süüdistus kõlabki. Olete seda ka ise näinud Aristophanese komöödias5, kus toodi kohale keegi Sokrates, kes uhkeldas, et oskab õhus käia, ja lobises veel palju muidki nõmedusi, millest mina mitte midagi – ei palju ega pisut – ei taipa. Ning ma ei kõnele nõnda mitte sellepärast, nagu halvustaksin niisugust teadust või kedagi, kes sellistes asjades tõepoolest on tark – puuduks veel, et Meletos mind ka selle pärast kohtusse kaebaks! – , vaid et see kõik ju üldse minusse ei puutu. [d] Teie endi hulgas on mul palju tunnistajaid ning ma nõuan, et omavahel arutaksid ja selgitaksid seda kõik, kes teist iial on mu vestlusi kuulanud, ja neid on teie hulgas palju. Küsige nüüd üksteiselt, kas keegi on kunagi juhtunud kuulma, et ma mingil määralgi olen taolistest asjadest kõnelnud. Sellest võite järeldada, et ka kõik muu, mida paljud minu kohta räägivad, on niisama ebaõiglane.
Midagi sellist pole kunagi olnud. Aga kui keegi on kuulnud, et ma püüan inimesi kasvatada ja teenin sellega [e] raha, siis pole ka see tõsi6, olgugi et minu arvates on kiiduväärt, kui keegi on võimeline inimesi kasvatama, nagu Gorgias Leontinoist, Prodikos Keoselt ja Hippias Elisest.7 Kõik nad rändavad linnast linna, ateenlased, ja püüavad noorukeid veenda – kuigi noil oleks võimalus vastavalt soovile iga oma kaaskodaniku juures tasuta õpetust saada – , [20] et senised õpetajad tuleb maha jätta ja nende juurde raha eest õppima asuda; kusjuures nood neile selle eest veel tänulikudki olema peavad. Sain teada, et siin viibib veel teinegi tark mees, kes oli tulnud Paroselt. Nimelt kohtasin juhtumisi üht meest, kes oli sofistidele rohkem raha maksnud kui kõik teised kokku, Hipponikose poega Kalliast. Küsisin temalt, kuna tal on kaks poega: “Kallias, kui su pojad oleksid varsad või härjavärsid, siis tuleks sul nende jaoks palgata kogenud mees, kellest võiks loota, et ta neist kaunid loomad kasvatab ning nende juba olemasolevaid [b] häid omadusi edasi arendab. See peaks olema mõni ratsastaja või põlluharija. Aga et nad on inimesed, keda sa siis nüüd kavatsed neile õpetajaks võtta? Kes oleks niisuguse – olgu inimliku või kodaniku – vooruse alal asjatundja? Arvan, et sa oled selle üle järele mõtelnud, sest sul on ju pojad. Kas selline inimene on olemas või mitte?”
“Loomulikult on.”
“Kes ta siis on ja kust pärit? Kui palju ta õpetamise eest võtab?”
“See on Euenos Paroselt8,” vastas Kallias, “ta võtab viis miini, Sokrates.”
Mõtlesin endamisi, et küll võib Euenos õnnelik olla, kui [c] ta tõepoolest sellist kunsti valdab ja nii mõõduka tasu eest õpetab. Oleksin kindlasti ka ise rõõmus ja uhke, kui oskaksin nõnda õpetada. Ent kahjuks ma ei oska, ateenlased. Oletan, et mõni teist tahaks vastu vaielda: “Aga Sokrates, millega sa siis tegeled? Millest need laimujutud, mis sinu kohta on tekkinud? Kui sa iial midagi teistest erinevat poleks teinud ega enamikust inimestest erinevalt käitunud, siis poleks ju see laim ja kumu sinu kohta ka liikvele läinud. Jutusta meile, milles asi seisab, et me sinu üle ebaõiglaselt ei otsustaks.”
[d] Mulle näib tõepoolest, et seda õigustatult küsitakse, ja ma püüan teile näidata, mis see oli, mis mind kuulsaks tegi ja laimuga ümbritses. Niisiis kuulake! Aga võib-olla arvab keegi teist, et ma nalja teen? Võite kindlad olla, et ma räägin ainult tõtt.
Ateenlased, mulle sai selline kuulsus osaks mitte millegi muu kui ainult teatava tarkuse tõttu. Aga mis tarkus see niisugune on? Tavaline inimlik tarkus. Selles mõttes võin ma küll tark olla, kuid need, kellest äsja kõnelesin, on [e] mingis suuremas, inimlikust tarkusest kõrgemas
Kohtuprotsessil Sokratese üle (399. a. e.Kr.) oli esimeseks süüdistajaks noor tragöödiate autor poeet Meletos, kelle isa, tunnustuseta jäänud tragöödiate autori Meletose oli poeet Aristophanes korduvalt välja naernud. Kuid kõige kaalukamalt süüdistas Sokratest Anytos – jõukas Ateena nahatöökodade omanik, kes 401 e.Kr. oli aktiivselt võidelnud Ateena vabastamise eest 30 türanni võimu alt. Kolmandana süüdistas Sokratest oraator Lykon. Meletosele oli süüdistuskõne kirjutanud sofist Polykrates.
Sokrates rõhutab, et ta kõneleb sofistidest erinevalt. Samuti on teada, et Sokrates loobus talle valmiskirjutatud kaitsekõnest.
399 e.Kr. oli Sokrates 70-aastane.
Vihje Aristophanesele, vanakreeka tähtsaimale komöödiakirjanikule (u. 466 – u. 385 e.Kr.).
Vastupidi sofistidele ei võtnud Sokrates õpetamise eest tasu.
Protagorase kõrval kolm mõjukamat kreeka sofisti 5. saj-l. Gorgiase nime kannab üks Platoni dialoog. –
Euenos Paroselt oli sofist ja tuntud luuletaja. Ta esineb veel